Olukorras, kus majandus on ebastabiilne ning toidujulgeolek on muutunud väga oluliseks märksõnaks, teevad kodumaised väiketöötlejad ja talunikud ühispöördumise Eesti rahvale kutsudes üles tarbima kohalikku toitu.
“Eriolukord riigis on toonud meid sinna punkti, kus väiketootjad ja talunikud on oma jõud ühendanud, et teha ühispöördumine Eesti rahvale. Käesolevaga kutsume kõiki üles eelistama kohalikku toitu, mis on puhas ja kohalikke maitse-eelistusi arvestades valmistatud kohalikule tarbijale,” ütleb Eestimaa Talupidajate Keskliidu tegevjuht Kerli Ats.
“Sellistes riikides, kus läheb hästi, on Eestiga üks tugev erinevus- nendes eelistatakse kohalikku toitu välismaa omale. Näiteks võtame Saksamaa, Iirimaa ja Prantsusmaa. Seal on jõutud nii kaugele, et juba kevadel tehakse põllumehega kokkulepped ära ning mitmel pool makstakse pool rahast ette. Keegi tarbijatest ei tee häält, kui kurk on liiga kõver või kartul liiga suur. Inimesed lihtsalt armastavad kohalikku ja ehedat toitu,” kommenteerib Otse Tootjalt Tarbijani eestvedaja Emil Rutiku ning lisab, et näiteks Prantsusmaal on üsna tavaline, et inimesed käivad poest vaid tikku ja patareisid ostmas, sest kõik muu tuleb kohalikelt kasvatajatelt ja tootjatelt. “On aeg mõelda sellele, et olenemata poliitilisest olukorrast, iga sent, mis kukub meile tagasi, annab meile õitsengut, iga sent, mis me anname välja, on õitseng mujal.”
“Keegi ei osanud uskuda, et selline olukord võib maailmas tulla nagu praegu seoses viirusega tekkinud on. Kui kogu aeg on siiani räägitud strateegilisest toidujulgeolekust, siis nüüd ongi see strateegilise toidujulgeoleku aeg käes,” ütleb Saaremaa Talupidajate Liidu juhatuse liige Aivar Kallas, kelle sõnul on hetkel ka suurtootjatel tänu võõrtööjõu kasutamise piirangutele keeruline toimetada. “Nii mõnigi neist võib uksed sulgeda, sest tööjõudu pole. See viib meid täiesti uude olukorda, kus saame loota talupidajatele, kel mahud väiksemad ning kes saavad hakkama oma pere ja kohaliku tööjõuga.” Sellistel väiketootjatel on aga äärmiselt raske kuhugi kaubandusketti sisse saada, sest toodangut pole nii palju. “Aitame neil ellu jääda tarbides kohalikku toitu!”
Eesti Lihaveisekasvatajate Seltsi juhatuse esinaine Jane Mättik kutsub üles välismaise lihaveise asemel eelistama kohalikku. “Eesti veiseliha on väga hea kvaliteediga ning tervislikum kui välismaalt hiigelsuurtest tootmistest pärit masstoodang, kus loomi vaktsineeritakse ning neile süstitakse hormoone ja antibiootikume. See on oluline, sest suurkasvatustes on tuhandeid loomi koos ning muudmoodi see ei oleks võimalik.” Eesti veiseliha kasvatajad suudaks aga praegustel tootmise põhimõtetel katta kogu Eesti vajadusi. “Eesti veisekasvatuse kurvem pool on see, et meil on teistest riikides ka väiksemad toetused ja kokkuostuhinnad ning hetkel jääb ilma toetusteta veisekasvatus alla kasumlikkuse piiri. Investeeringuteks raha ei jätku. Kui aga eestlased hakkaks rohkem kodumaist veiseliha eelistama, saaksid ka tootjad võtta suuremaid riske ning tagada veel paremaid tingimusi.” Hetkel müüvad Jane andmetel paljud oma looma välismaale. “Meie tootjad ei soovi oma loomi müüa Türki, Leetu, Lätti ja Poola kus saab suuremat raha, aga nad teevad seda praegu, sest pole paremat alternatiivi.” Ka Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit rõhutab, et need maitseelamused, mille järele varem tuli Lõuna-Euroopasse sõita, on nüüd ka kodumaal toodetuna täiesti saadaval. “Küsige Eesti oma erilisi maitseid meie väikemeiereidest ja eelistage Uus-Meremaa lambalihale kodumaist,” ütleb liidu juhatuse liige Ell Sellis.
“Kohaliku toidu tarbimise osas on Eestil arenguruumi. Erinevad uuringud on näidanud, et Eesti toitu eelistatakse küll teoorias, kuid poes, turul ja söögikohtades tehakse tihti (eeskätt hinnast, aga ka teadmatusest) lähtudes teisi valikuid,” ütleb Kaja Piirfeldt, MTÜ Eesti Noortalunikud juhatuse liige ja piimatootja. Kaja sõnul on Eesti toidu eelistamine kasulik nii tootja, tarbija, kui ka riigi majanduskasvu seisukohalt. “Meie toit on väga kvaliteetne, reeglina puhas ja ohutu. Palju on kurdetud Eesti ametnike pedantsuse üle, kuid see tähendab muuhulgas tarbija jaoks, et Eesti rakendab toiduohutuse osas keskmisest kõrgemaid standardeid.” Kodumaise toidu tarbimise eelistamisel toob Kaja välja kolm olulist pidepunkti. “Teadlikkus väljas einestades ja kaupu valides – restoranides, turul, kaubanduskettides tuleks järjepidevalt küsida infot tooraine/kauba päritolu kohta. Kindlasti võiks uurida lähiümbruse tootjate ja kaubavõimaluste kohta ning põhivajadused katta just selliste kaupadega ning mõtestada endale eestimaise eelistamise olulisus. Kodumaine toit on hea tervisele ning tagab samas elukeskkonna säilimise ja majanduse hea käekäigu.”
Merit Mikk, Mahepõllumajanduse Koostöökogu esindaja ütleb, et Eesti paistab silma oma suure mahepõllumajandusmaa osakaaluga, mis on kindlasti järjest aktuaalsemaks muutuvate keskkonna- ja kliimaküsimuste kontekstis väga positiivne. “Eestis on mahepõllumajandusmaa osa 22% kogu põllumajandusmaast, selle näitajaga on Eesti EL-s Austria järel teisel kohal.” Kohaliku toidu eelistamine on Meriti sõnul äärmiselt oluline. “See on tähtis nii majanduslikust, sotsiaalsest kui ka keskkonna aspektist,” ütleb ta ning lisab, et arusaamad sellest, mida me täpselt kohaliku toidu all silmas peame, on erinevad. “Mõned peavad selleks Eestist pärit ehk kodumaist toitu, teised näiteks 100 km raadiusest pärit toitu, kolmandad 50 km või oma maakonna/piirkonna toitu. Paljud tootjad ja tarbijad peavad toidu puhul oluliseks lihtsalt vahendajate arvu vähesust. See kõik on hea!” Kodumaisel toidul on palju eeliseid. “Sellel on tihti parem, harjumuspärasem maitse. See jõuab meie toidulauale üldjuhul kiiremini ja seega värskemana. Köögiviljade ja puuviljade puhul sööme kohalikku eelistades hooajalist toitu, millel on samuti palju eeliseid. Kohalik toit pole üldjuhul anonüümne, teame, kes on tootja/töötleja ja kus ta paikneb. Väga oluline kohaliku toidu eelistamisel on meie majanduse toetamine ja töökohtade säilitamine.”
Sama kinnitab ka Sirkka Pintmann, MTÜ Ehtne Talutoit esindaja. “Kõik algab teadlikkusest, et kohalik toit on kasulik meie tervisele, majandusele, keskkonnale ja kogukondlikele sidemetele.” Sirkka leiab, et alustada tulekski teadlikkuse tõstmisest. “Inimene on juba kord selline, et näeb hea kraami nimel rohkem vaeva ja ületab nii mõnegi ebamugavuse, et see kätte saada. Järelikult tuleb inimestel aidata tõsta enda teadlikkust. Lisaks peaks olema riiklik seisukoht soodustada lühikesi tarneahelaid riigi sees ja ehk ka lähinaabritega.” Eesti talutoidu maastik on Sirkka sõnul õnneks väga mitmekesine ja rikkalik- meil on nii peenemaid lihalõike, pikantsemat juustu kuni viinamarjaveinide ja kalamarjani välja. “Samal ajal on olemas suuremad tootmistalud, robotlaudad, kallis põllutehnika ja neile võetud laenud. Need on tootmised, mis sõltuvad toidutoorme börsihindadest maailmaturul, kütusehinnast ja tööjõust. Seega, autonoomne väiketalu on täna jätkusuutlikum, kui leiab kohaliku tarbija. Tänases kontekstis on see eraisikust tarbija, suuremas plaanis ehk lasteaiad ja koolid, vanadekodud, haiglad Eestis.” Ka Marika Parv, Võrumaa Talupidajate Liidu tegevjuht ja UMA MEKK kaubamärgi eestvedaja kutsub üles kohalikku tarbima. “Kohalik toit on meie inimeste toodetud ja mõeldud just meie inimesele. Praegusel ajal eriti, kui paljud ettevõtted on seoses kriisiolukorraga suletud, on oluline, et toetaksime just kohalikku ettevõtjat ja soetaksime tema toodangut. Mõtleme ikka enim oma rahvale ja hoiame kokku!”
