Me oleme tänaseks olnud COVID-19 kriisis üle aasta. Kõige enam on pandeemia tõttu kannatanud noored ja lapsed. Neilt on ära võetud normaalne lapsepõlv ja noorte inimeste tegevused. See on tohutu panus, mis nemad on pidanud andma vanemate põlvkondade tervise nimel. Nüüd soovime nendelt ära võtta ka huvitegevuse. Tundub kuidagi mitte lihtsalt vale, vaid ütlemata ettenägematu samm nii meie oleviku, tuleviku kui ka regionaalpoliitika seisukohast, kirjutab Eesti missiooniinimene 2020, Innovatsiooni ja avaliku haldusjuhtimise MBA, ettevõtja Kätlin Rohilaid-Aljaste.
Peame tagama kõikidele lastele ja noortele võrdsed võimalused, et neil oleks võimalik arendada ennast alal, mis pakub rõõmu ja on võib-olla tulevikus tema kutseks. Jah, kõigi all pean silmas ka üksikvanema, paljulapseliste, töötute ja äärealadel asuvate perekondade lapsi. Kõige valusamalt puudutab see lapsi ja perekondasid, kes elavad väljaspool Tallinnat. Eesti ääremaastumine on niigi ääretult kiire tempoga Regionaalpoliitiliselt vaadates on ääretult kahetsusväärne, et kärbitakse KOV-ide võimekust tagada lastele huvitegevus ja huviharidus. Ääretult kahju on, et minnakse kõige nõrgemate kallale ajal, kui meie laste heaolu peaks ju olema justkui kõige tähtsam missioon.
Me teame statistikast lähtuvalt, et lapsi ja noori puudutab see viirus kergelt. Kuid vaatamata sellele, viiruse takistamiseks on nemad pidanud kõige enam loobuma oma normaalse lapse ja noore inimese elust ja tegemistest. Neil puuduvad lõõgastumise võimalused ja piiratud on sotsiaalset läbikäimist, mis tekitab üksindustunnet.
Aastaga 2020 ja 2021 on kasvanud noorte enesetappude ja enesetapukatsete arv (ERR, 2021), oluliselt rohkem noori ja lapsi kannatavad psühholoogiliste häirete all. Paljude laste ja noorte elu on materiaalselt halvenenud, kuna vanemate sissetulekud on vähenenud. Lisaks on keerulises olukorras need lapsed ja noored, kelle kodune keskkond on keeruline (koduvägivald, vanemate probleemid alkoholiga vms).
Olukord on murettekitav ja väga kurb.
Eestis on kohustuslik kooliharidus 9 klassi. Sundides lapsi koduõppele (digiõppele), tagamata neile õppevahendid, on tegelikult äärmiselt ebaõiglane. Arvutid maksavad keskmiselt 300-700 eurot. See on ühele leibkonnale suur raha. Seetõttu lõimegi enam kui aasta tagasi kodanikualgatuse „Igale koolilapsele arvuti“, et tagada võrdsemaid võimalusi kõigi jaoks. Tänaseks on olukord mõnes mõttes kontrolli all nii tänu aktiivsetele ja südamlikele kodanikele ning ettevõtjatele, tänu kellele on tänaseks omanikku vahetanud enam kui 3000 arvutit. Alles aasta lõpus pani õla alla ka riik ja Tallinna linn, aidates soetada koolidele lisa arvuteid, mida abivajajatele välja laenutada.
Kodanike algatused on ägedad, tervitatavad ja omal kohal, kuid riik ei saa olla kauge oma inimestest ning laste ja noorte probleemidest. Riik ei saa sulgeda silmi ja loota, et küll kodanikud lahendavad ära probleemid, mis on tekkinud riigi (valitsuse) suutmatusest näha tervik pilti.
Milleks lõhkuda ajal, kui nii palju muud on katki, teadlikult ära midagi, mis toimib? Jutt siis meie mitmekesisest huviharidusest, mis vastuolulistele haridussüsteemi puudutavatele küsimustele natukenegi leevendust pakub?
Veel on aega ümber mõelda ja keskenduda päris väärtustele, mis on meie riigi tulevik – meie lapsed ja noored. Mida tugevama ja parema vundamendi meie, tänased täiskasvanud, neile loome, seda edukamad ja rõõmsamad on nad tulevikus, mis on meie kõigi hea elu alus. Palun meie laste ja noorte nimel leida alternatiive ja jätta alles loodud süsteem.
