Statistikaameti andmetel elas 2020. aastal absoluutses vaesuses 2,2% ja suhtelises vaesuses 20,6% Eesti elanikkonnast. Võrreldes 2019. aastaga vähenes nii suhtelises kui ka absoluutses vaesuses elavate inimeste osatähtsus 0,1 protsendipunkti võrra.
Statistikaameti juhtivanalüütik Anet Müürsoo sõnul näitab absoluutne vaesus, kui suur osa ühiskonnast ei ole võimeline end ära elatama. „Absoluutses vaesuses elas möödunud aastal ligi 28 700 inimest, mida on küll mõnevõrra vähem kui sellele eelnenud aastal, kuid arvestades, et nende inimeste leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 220 eurot, võiks see näitaja kindlasti veel langeda,“ ütles Müürsoo.
Suhteline vaesus näitab aga sissetulekute ebavõrdsust riigis. Suhtelises vaesuses elas 2020. aastal ligi 270 800 inimest, kelle leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek oli väiksem kui 631 eurot. „Piltlikult öeldes võib suhtelises vaesuses elav inimene küll hästi teenida, aga kuna teistel ümberringi on veel suurem sissetulek, tekib ebavõrdsus. Suhtelise vaesuse osas on samuti märgata kerget langust, aga muutus on siiski minimaalne ja eelmiste aastatega võrreldes püsib näitaja pigem samal tasemel,“ kommenteeris Müürsoo.
Võrreldes 2019. aastaga langes suhtelise ja ka absoluutse vaesuse määr vähemalt kolme lapsega paaride ja noorte (18–24-aastaste) hulgas, tõusis aga üksikvanemate seas. „Suhteline vaesus oli suurim üksi elavate 65-aastaste ja vanemate vanusegrupis. Kõige suurem muutus toimus aga üksikvanemate seas – aastaga kasvas suhtelises vaesuses elavate üksikvanemate arv kümnendiku võrra. Absoluutse vaesuse määr oli jätkuvalt kõrgeim töötute hulgas,“ täpsustas Müürsoo.
Kõige suurem oli suhtelise vaesuse määr Ida-Viru (31,4%), Võru (30%) ja Valga (29,3%) maakonnas. Kõige madalam Harju (16,5%), Tartu (18,8%) ja Lääne-Viru (19,5%) maakonnas. Absoluutse vaesuse määr oli kõrgeim Lõuna-Eestis (2,5%) ja madalaim Lääne-Eestis (1,4%).
Ilmajäetuses elavaid inimesi ehk neid, kes ei saa endale mitmeid ühiskonnas levinud hüvesid lubada, oli 2021. aastal veidi vähem kui eelnevatel aastatel ehk 4,9% Eesti elanikkonnast. Kõige rohkem tajuvad ilmajäetust 65-aastased ja vanemad elanikud (7,8%), kõige vähem aga 18–24-aastased (2,5%). Aastaga oli kõige rohkem vähenenud just ilmajäetust kogevate laste ja noorte hulk.
Hinnangud põhinevad 2021. aasta Eesti sotsiaaluuringu andmetel, mille avaliku huvi peamine esindaja on sotsiaalministeerium. Uuringus osales 6467 leibkonda. Uuringuga kogutakse aastasissetuleku andmeid, seetõttu küsiti 2021. aastal 2020. aasta sissetulekute kohta. Aastasissetulek on vajalik vaesuse ja ebavõrdsuse näitajate arvutamiseks. Sotsiaaluuringut korraldatakse ühtse metoodika alusel kõigis Euroopa Liidu riikides.
Suhtelise vaesuse määr näitab nende inimeste osatähtsust, kelle leibkonna koosseisu arvestav kuu sissetulek ehk ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60% leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist. Ekvivalentnetosissetulek on leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga.
Ilmajäetuse määr näitab nende isikute osatähtsust, kes ei saa endale võimaldada vähemalt viit komponenti 13-st: 1) üüri- ja kommunaalkulude tasumist, 2) kodu piisavalt soojana hoidmist, 3) ettenägematuid kulutusi, 4) üle päeva liha, kala või nendega samaväärseid valke sisaldava toidu söömist, 5) nädalast puhkust kodust eemal, 6) autot, 7) kulunud või kahjustatud mööbli väljavahetamist, 8) kulunud riiete asendamist uutega, 9) vähemalt kaht paari heas seisukorras ja meie kliimas sobilikke välisjalanõusid, 10) kas või väikese summa kulutamist enda peale igal nädalal, 11) regulaarselt mõnes tasulises vaba aja tegevuses osalemist, 12) vähemalt kord kuus sõprade või sugulastega kokkusaamist, et koos süüa-juua või 13) vajadusel isiklikul otstarbel kodus interneti kasutamist.
Täpsema info ilmajäetuse uurimise metoodika kohta leiate siit.
