„Armas Eesti rahvas!
Täna on see kurb päev, mil Eestis suri esimene kroonviirusega nakatunud inimene. Me kartsime seda, kuigi vargsi ju ikka lootsime, et seda ei tule. Muidugi tuli. Tunnen kaasa lahkunu lähedastele.
Meie, ülejäänud, läheme edasi. Me läheme koos, sest seda viirust saab võita ainult ja ainult üksteist toetades. Kuidas pandeemia Eesti jaoks lõpeb, sõltub igast inimesest Eestis ja seda otseses, mitte ülekantud tähenduses. Kroonviiruse seljatamisel on igaühe roll ja igaühe otsuste mõju eriti selge ja otsene.
Riikide senine kogemus näitab – üksteisest eemale hoidmine aitab. Mitte miski muu ei aita. Demokraatliku riigi kodanikena ei võta sotsiaalse distantsi hoidmise eest vastutust riik. Sestap ei ole Eesti ega teiste lääneriikide kasutatavad meetmed võrreldavad Hiinaga. Me vastutame ise. Igaüks. Nii nagu tavalisel ajal, jagab riik meiega vastutust ka täna. Riik paneb demokraatlikul viisil paika ühiskonnaelu reeglid, meie roll on neist kinni pidada. Neist tuleb kinni pidada. Ja teha ehk natuke rohkemgi, kui parasjagu palutud.
Me kõik oleme mures homse ja ülehomse pärast viisil, mida valdav enamus eestlasi pole pidanud kunagi oma elus kogenud. Toetame üksteist. Parim tugi on mõelda kogu aeg – mida mina saan teha, et kaitstud oleks mu pere, eakad sugulased, kogukond? Ilus on näha, kuidas Eesti inimesed metsas jalutades pikivahet hoiavad ning väikestel ristuvatel rajakestel üksteisele teed annavad – ja naeratavad. Sest me oleme koos.
Kahjuks oleme alles epideemia algfaasis. Meist kõigist sõltub, kas tippu jõudes on meil piisavalt haiglakohti ja inimesi, kes saavad haigete eest hoolitseda. Tegutseme koos, et see tipp oleks võimalikult kaugel ja võimalikult lame, et ka järgmistel nädalatel haiglasse jõudvad patsiendid saaksid sama head ravi kui täna.
Head Eesti inimesed – on ühte hoidmise aeg. Paraku on ka eemale hoidmise aeg. Teeme nii, et see ei oleks üksinduse aeg, vaid see oleks ka suhtlemise aeg ja hoolimise aeg. Nii saame sest jagu.
Langetan leinas pea.“
