Uuringufirma Norstat viis aprillis Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi tellimusel läbi küsitluse, mille kohaselt on lapsepõlves täiskasvanu poolt toime pandud seksuaalset väärkohtlemist kogenud iga kuues inimene.
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi arendustalituse eksperdi Virve Kassi sõnul on lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist kogenud inimeste arv jahmatavalt kõrge. „Neid, kes sellest traumeerivast kogemusest kellelegi rääkinud ei ole, võib olla päris palju. Seksuaalvägivalla teo eest vastutab alati toimepanija. Seksuaalvägivalla ohver ei ole selles ise kuidagi süüdi. Hea meel on aga selle üle, et sellest räägitakse avalikult järjest rohkem, ka ohvriabi poole pöördutakse üha enam,“ rääkis ta.
Veebiküsitluse käigus uuriti 15-74-aastaste inimeste kogemusi seksuaalse väärkohtlemisega lapsepõlves. Kokku küsitleti 2050 inimest üle Eesti. Täpsemalt keskenduti täiskasvanu poolt toime pandud väärkohtlemisele. Kokku oli kuni 15. aasta vanustest lastest seksuaalset väärkohtlemist kogenud 17% vastanutest. Vägistamiskatset oli kogenud lapsepõlves 6% inimestest ning vägistamist 3%.
Väärkohtlemise toimepanijana toodi kõige sagedamini välja meessoost võõras isik – 43% kannatanutest oli kogenud võõra isiku rünnakut. 40% juhul oli tegemist meessoost tuttavaga. Harvem olid toimepanijateks lähisugulased (10%) või lapse jaoks usaldusisiku positsioonis olevad inimesed (4%).
Virve Kassi sõnul on ka abi otsijate lood väga erinevad. “On juhtumeid, kus tänaval tungib kallale võõras täiskasvanu. Sealjuures võib üks täiskasvanu väärkohelda väga paljusid lapsi. Seetõttu on juhtunust teavitamine oluline ka selleks, et uusi juhtumeid ära hoida. Samas on juhtumeid, kus väärkohtlejaks on kasuisa, isa, vend, ema või mõni teine lähisugulane,” rääkis ta.
Sotsiaalkindlustusameti seksuaalvägivalla ohvritele suunatud teenuse juhi Pille Alaveri sõnul on igasuguse seksuaalse väärkohtlemise tagajärjed tõsised ning pikaajalised. „Lisaks füüsilistele vigastustele kogevad kannatanud ka vaimse tervise muresid, näiteks depressiooni, unetust, suitsiidimõtteid või ärevust. Mida kiiremini inimene abi otsib, seda paremini ta toimunust taastub,“ rääkis Alaver ning lisas, et väga oluline on ka see, et kõrvalseisjad, kes väärkohtlemist kahtlustavad, sellest teada annaksid, sest kannatanul võib olla raske juhtunust rääkida.
Ka küsitluse tulemustest selgus, et vaid 33% vägistamiskatset lapsepõlves kogenud inimestest rääkis sellest kellelegi. „Seetõttu on väga oluline lastele rääkida nende õigustest oma keha üle ja võimalustest abi otsida,“ Alaver.
Norstat viis veebiküsitluse tänavu aprillis läbi 2050 elaniku seas üle Eesti. Täna tutvustatud uuringu andmetega on võimalik tutvuda sotsiaalkindlustusameti kodulehel.
Abi saamise võimalused:
· Minevikus seksuaalvägivalda kogenu saab tuge ja nõu ohvriabi kriisitelefonilt 116 006 ja veebivestluse kaudu aadressil palunabi.ee. Nõu ja abi saab ohvriabitöötajatelt üle Eesti.
· Täiskasvanutele, kes on seksuaalvägivalda kogenud, on avatud tugigrupid, mille eesmärk on toetada seksuaalvägivalda kogenud inimeste igapäevaeluga toimetulekut. Tugigrupiga liitumiseks kirjutada tugigrupp@sotsiaalkindlustusamet.ee.
· Kui seksuaalvägivalla juhtumist on möödas vähem kui 7–8 ööpäeva, soovitame pöörduda lähimasse seksuaalvägivalla kriisiabikeskusesse. Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused asuvad Tallinnas, Tartus, Jõhvis, Pärnus suuremate haiglate juures. Keskused on avatud 24/7 ning abi on tasuta. Keskustesse võivad pöörduda nii naised, mehed kui ka igas vanuses lapsed. Vaata lisa palunabi.ee/seksuaalvagivald.
· Kui on tegemist otsese hädaolukorraga, tuleb abi saamiseks helistada hädaabitelefonile 112.
· Igal ajal saab lastega seotud küsimustes nõu ja abi lasteabitelefonilt 116 111.
· Seksuaalselt väärkoheldud või selle kahtlusega lapsed saavad abi lastemajadest üle Eesti.
