“Eesti külmarekordiks –42 kraadi!”, “Petseris ja Võrus 50 kraadi külma!” – sellised olid uudiste pealkirjad Eesti ajalehtedes 1940. aasta 18. ja 19. jaanuaril. Jõgevast ei sõnagi! Postimehe kaastöölised telefoneerisid, et Petseri raudteejaama juures näidanud kraadiklaas -50, sõjaväekasarmute lähedal mõõdetud 48, Simunas 44, Väike-Maarjas aga 42 kraadi külma.
Lausa legendaarseks on saanud teade, et Petseri jaamas külmunud ära vagunitäis viina. Ja et linnud langenud lennult surnutena maha (sealsel politseiplatsil olevat tõesti pesakondade kaupa leitud külmunud vareseid ning põldpüüsid). Ka käinud palju inimesi arstide juures abi saamas külmunud kõrvade, nina või teiste kehaosade vastu. Pärnu lahel olevat sajal kaluril ninad ja kõrvad korralikult ära külmanud.
Kuhu jääb siis Jõgeva Eesti ametliku pakaserekordiga -43,5 kraadi? 2010. aastal ilmunud brošüüris “Külmalinn Jõgeva” arvas kohalik agrometeoroloog Helle-Mare Raudsepp, et kuna ilmajaam, kus kole külm registreeriti, polnud tollal riiklik meteojaam, vaid allus Jõgeva Sordikasvandusele, ei jõudnud seepärast nood mõõtmisandmed kohe päevalehtedesse, vaid alles nädalaid hiljem.
Miks aga ei pööratud tähelepanu teistele põrutavatele pakasenäitudele – miinus 50 on ju märksa mõjuvam? Dotsent Aarne Kärsna Tartu Ülikooli meteoroloogia observatooriumist selgitas toona Postimehes, et “vahe tekkimine observatooriumi inglise onnides olevate termomeetrite ja eraisikute kraadiklaaside poolt näidatud kraadide vahel on võimalik. Inglise onnid asuvad maapinnast 2 meetri kõrgusel. Kohtades, kus maapind on vähese lumega kaetud, võib tekkida öösel erakordselt tugev kiirgamine, mille tulemusena termomeetrid, mis asuvad maapinnast vaid 0,5–1 meetri kõrgusel, võivad näidata madalamaid temperatuure. Käesoleval korral, kus erinevus termomeetrite vahel on olnud kuni 8 kraadi, tuleb siiski arvata, et tegemist on termomeetrite veaga”.
Vahemärkusena olgu öeldud, et inglise onnideks kutsuti varemail aegadel meteoroloogilisi onne nende konstruktori briti insener Stevensoni järgi ( “Aarete saare” kirjutanud Robert Louis Stevensoni isa).
Meteoroloog lisas veel, et “massproduktsiooni” termomeetrid näitavad küll õigesti 0-kraadi juures, samuti võib paljal maapinnal (raudteejaamades) pinnase lähedal olla õhk paar kraadi külmem kui 2 meetri kõrgusel. Ja veel – madalatel temperatuuridel (alla –20 ºC) kasutatakse ilmajaamades vaid piiritus-, mitte elavhõbekraadiklaase, kuna too metall tahkub juba -39º lähedal.
Mõõtmistäpsuse probleemid polnud aktuaalsed tollal mitte ainult Eestis. Ka Soomest teatati -57 kraadisest pakasest (Soome ametlik rekord on aastast 1999 -51,5 ºC). Sünoptikud kurtsid, et külmalaine tuli ootamatult, sest sõjaajal teatavasti on meteoandmed suures osas salajased. Küll teatati lehtedes, et Moskva pole 100 aastat näinud sellist pakast (-44 kraadi).
Tänaste temperatuuridega võrreldes kõlavad toonased uudised justkui muinasjutuna. Praegu kasvab väljas roheline muru ning looduses näeb üksikuid kevade märke, püsivast lumest või pakasest pole esialgu lõhnagi.
Keskkonnaagentuuri ilmateenistuse juhtivsünoptiku Taimi Paljaku sõnul on värskelt uuendatud ja kaasajastatud ohtlike ilmanähtuste hoiatamise kriteeriume ning seda ka maksimumtemperatuuride osas. „Pikemaaegsed külmaperioodid on inimesele oluliselt ohtlikumad kui üksikud kõva pakasega päevad, seepärast on ka miinuskraadide piir toodud hoiatuste puhul praegu miinus 30 kraadi juurde. Varem oli see mõne pügala võrra kõrgem. Eks meiegi peame kohanema kliimamuutustega ning selle järgi oma hoiatuste kriteeriume kaasajastama,“ kommenteeris Paljak.
Praegu väljastatakse Eestis külma oranž ehk väga ohtliku taseme hoiatus juhul, kui minimaalne õhutemperatuur on -30 ºC ja madalam kolme ja enama ööpäeva jooksul.
Praegu on ilmateenistuse hoiatused jagatud kolme taseme vahel: kollase värviga on tähistatud ohtlik tase, oranžiga väga ohtlik tase ning punasega erakordselt ohtlik tase. Reaalajas saavad inimesed Eesti kaardilt jälgida, kas ja millised piirkonnad mõne ohuteatega on varustatud, Ilmateenistuse kodulehelt.
Valdo Jahilo
Keskkonnaagentuur
