Veebruari viimasel nädalal said noortaimed mulda pistetud ja nüüd on Noarootsi kasvuhoonetes õieparaad. Lilleparuni suvelilleäril on sügiseni kestev eriolukord ehk see kõige kiirem müügiaeg, kirjutab Maaleht.
Mobiiltelefon heliseb. Noarootsis elav Elar Piir, keda tuntakse Lilleparunina, on just seletanud, kuidas ta tema pea kohal kõrguva kasvuhoone karkassi valmis ehitas. “Lõikasin detailid valmis, panin mustast metallist kokku, siis võtsin maha, viisin tsinkima, tõin tagasi, panin üles, kile saime see aasta peale…”
Jutt jääb pooleli. Lilleparuni telefon heliseb praegusel ajal tihti.
“Elar kuuleb.”
Ta jätkab vene keeles: “Tere päevast!”
Kuulab mõne sekundi. “Kas te tahate mulle midagi müüa?”
Paus. Elar kuulab teiselt poolt kostuvat venekeelset juttu, millega püütakse lihtsameelseid meelitada raha investeerima kuhugi, kust seda enam kunagi kätte ei saa. “See on suurepärane, aga mul on praegu vaja tööd teha. Töötan, töötan, aega ei ole,” räägib Elar.
Mees, kes telefonis ütleb, et müüb Elarile “lootust”, ei anna järele. Elar kuulab ja vastab: “No aga mul on selline perefirma, kus on iga päev vaja töötada, mitte nagu teil. (Muigab). Ei, mitte päris enda oma, firma on naise oma. Hästi, kõike head! Mul pole aega.”
Helistaja teisel pool ei lase kõne katkestada. Elar kuulab veel kümmekond sekundit ja siis saab selgeks, kes tegelikult kõvem müügimees on – tema või petuskeemipunujast helistaja.
Elar: “See on kõik suurepärane, aga kas sa suvelilli tahad osta? Suvelilli. Me kasvatame suvelilli. Vaata – mine internetti! Kas sa aadressi saad üles kirjutada? Ei saa? Aga ma saadan sulle aadressi, siis saad pärast vaadata. Saan aru, et sul ju aega jätkub. Miks ei paku huvi? Aga sa räägid, et ma… (kuulab hetke). Jah, tead, mul ei ole rohkem aega. Kõike head sulle!”
Palju poleks puudunud, et Lilleparun oleks petturist müügimehele suvelilled maha müünud.
Vaata fotogaleriid ja loe reportaaži Maalehest.
