Reedel kogunesid Metsküla algkooli juurde kümned inimesed. Tulid kooliõpilased, vilistlased, sõbrad, lapsed emade-isadega ja rahvas üle kogu Lõuna-Läänemaa. Inimesed saabusid ühele erilisele juubelipeole.
Meie kodukandi spordikorüfee Arvo Asu tähistas 85. juubelit. Ta tähistas seda ühes kallimas kohas oma elus, – enda esimeses koolis ja koos oma inimestega.
Mis saab olla parim kingitus väärikale spordimehele? Loomulikult on selleks juubilari nimeline spordiüritus – Arvo Asu nimeline liikumisõhtu.
Jooksupeo idee autor on Metsküla algkooli lapsevanem ja Lääneranna valla piirkonnapolitseinik Evelin Engel-Lepp. “Arvo on minu suur iidol. Soovisin just selliselt teda tänada ja pakkusin välja jooksumõtte. Soovime selliselt talle õnne ja tervist,” lausus ta.
Evelin Engel-Lepa suurepärase idee aitasid ellu viia paljud abilised ja kogukond tervikuna. Külalisi ootasid õhtul kooli juurde saabudes kümned põlema pandud tõrvikud, lõke ja juubilari soe vastuvõtt. Ja justkui nõiaväel oli katkenud ka enne seda sadanud tugev vihm.
Metsküla algkooli direktor Pille Kaisel meenutas oma esimest kohtumist Arvoga siis, kui tema ise sinnakanti elama tuli. Ta küsis külalistelt: kes jookseb praegu nädalas 3-4 korda 6-10 kilomeetrit päevas? Just seda teeb veel praegugi nädalast nädalasse Arvo Asu.
Väga tähtsaks peab kooljuht ka seda, et Arvo Asu annab igal kevadel kooli lõpuaktusel välja rahalise preemia kooli parimale sportlasele. Ja seda on juubilar teinud juba üle 20 aasta.
Lääneranna vallavanem Andres Hirvela ütles juubilari õnnitledes, et mehe õige juubel hakkab 100 aastast ja soovis kõike paremat.
Arvo Asu tänas kõiki õnnitlejaid: “Tänan kõiki, kes siia on tulnud ja mind õnnitlevad. On tore olla siin kooli juures. Mäletan väga selgelt, kuidas 1944. aastal ema käe kõrval siia esimesse klassi tulin.”
Ja siis võttis elus 38 maratoni läbinud jooksusangar rahva ühe käeviibutusega justkui enda hõlma alla ja pani kõik 60 jooksjat stardirivisse. Andis ise lähte ja jooks-matk viis liikujad neljakilomeetrisele ringile.
Igaüks sai valida endale sobiliku tempo. Taskulampide tuledest ja helkurvestidest moodustus sügisõhtul üks suur ja eriline kett. Ja muidugi jooksis kaasa ka Arvo omas kindlas tempos. Pajatades iga kivi, teeääre, puu ja talu juures midagi huvitavat möödunud aegadest ja enda kooliteest.
Kui jooksusangar finišisse jõudis, võeti ta vastu suure aplausiga. Lõkke ääres ootas soe tee ja kringlid. Juttu jätkus kauemaks.
On eriline, kui saame olla selliste sündmuste tunnistajateks. On eriline, kui on selliseid inimesi, kes selliste ideede peale tulevad. On eriline, kui meie hulgas on selliseid väärikaid inimesi, kellele seliiste üritustega aitäh saame öelda.
Jaanus Getreu
