Pooletunnisel teekonnal Haapsalust Dirhamisse sõidab vastu ainult kaks autot. Kolmas seisab Vjatšeslav Rätsepa pisikese kaupluse ees. On esmaspäev, koroonaviirus pole väiksesse külla jõudnud, küll aga inimeste igapäevaellu. Poeomanik näeb seda hästi.
Mandri-Eesti lääneranniku kõige üksildasemas külapoes pole millestki puudus. Riiulid ägisevad raskuse all. Poeomaniku Vjatšeslavi (kohalike jaoks Slavik) silmad naeravad külalist nähes, ilmselt ka suu, aga seda pole näha – kaitsemask on ees.
Näe, tõin sulle kaks uut maski ja desinfitseerimisvahendit.
Oi, suurepärane! Aitäh! See on geel, jah?
See on geel jah, pane ainult tilk, siis kestab kauem.
Aitäh! Need maskid meeldivad mulle rohkem. Tead, kliendid toovad mulle juba ehitusmaske. Ma ikka hoian igaks juhuks ees.
Kuidas sul läinud on?
Terve veebruarikuu oli väga vaikne, aga koroonaviirusega seoses mul läheb ausalt öeldes pareminigi. Sellepärast, et Tallinnast suvitajad kolisid siia elama. Mul on siis lootust, et äri läheb paremini. Ainult ma ei tohi haigeks jääda, siis jääb elu siin seisma. Aga meil ikkagi võõrast liikumist ei ole. Kohvik (kuulus Dirhami kalakohvik – I. S.) ka piiras külastamist. Ja tegelikult ma täna isegi tellisin Tallinnast kaubaauto, Horeca, mis spetsialiseerub restoranidele. Ja ta tuli mulle juba enne kümmet, isa võttis kaubaauto vastu. Öeldi, et Tallinnas enam ühtegi restoranitellimust ei ole. See on ime – tavaliselt ootame kella neljast-viiest õhtul seda autot.
Loe pikka intervjuud Slavikuga Maalehest.
