Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži Liiklusohutuse õppekava kuraator Tarmo Vanamõis kirjutab, mis on “uksest ukseni” lapsevanemlus ja selle varjatud hind.
Viimastel aastatel on Eestis sagenenud nähtus, mida võib nimetada autovanemluseks ehk lapse igahommikune viimine koolimaja ukse ette. Esmapilgul tundub tegemist olevat turvalise ja mugava lahendusega, sest vanem kontrollib, et laps jõuab õigeks ajaks ja ohutult klassi.
Liiklusoskus sünnib kogemusest, mitte autosõidust
Liikluskäitumise kujunemine on otseselt seotud korduvate kogemustega. Lapse aju loob liiklusmudeleid sammhaaval: kõndides, peatudes, vaadates, hinnates kaugusi ja kiirusi. Kui igapäevane liikumine on taandatud autos istumisele, nutiseadmesse süvenemisse ja ukse ette sõidutamisele, jäävad need kogemused omandamata.
Tarmo Vanamõisa
Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži Liiklusohutuse õppekava kuraator
Veelgi enam – kui laps harjub, et liikumine tähendab alati autot, tekib tal varakult mõtteviis: liikumine = auto. Jalgsi või rattaga minna tundub hiljem ebamugav ja hirmutav. Teismeeas võib see väljenduda hirmus üksi bussiga sõita või tänavat ületada. Täiskasvanuna aga muutub see laiskuseks ja sõltuvuseks neljarattalisest. See ei ole ainult lapse probleem – see on ühiskonna probleem, sest me toodame juurde inimesi, kes ei näe alternatiivi autole.
Juba 10–12-aastased lapsed, kelle vanemad neid regulaarselt autoga kooli viivad, tunnevad end jalakäijana ebakindlamalt kui eakaaslased, kes liiguvad iseseisvalt. Uksest ukseni veetud lastel on hilisemas teismeeas suurem risk sattuda liiklusõnnetustesse, sest nad ei ole harjunud iseseisvalt liiklust tajuma ega ohte ennetama.
Turvalisuse illusioon versus tegelik turvatunne
Vanem võib arvata, et ta teeb lapsele teene, säästes teda “ohtlikust liiklusest”. Tegelikkus on vastupidine: laps ei õpi liiklusriske iseseisvalt tajuma ja laste üleliigne kaitsmine loob illusiooni turvalisusest, kuid valmistab nad ette pigem abituseks.
Meil on valida kahe tee vahel. Üks on mugav: istuta laps autosse ja looda, et kõik läheb hästi. Teine on vaevanõudvam: käia temaga koos kooliteed, vaata seda kooliteed tema pilguga ja tasandilt, harjuta laps liikluses mõtlema ja otsustama, arutada ohte ja lase tal üha enam iseseisvalt hakkama saada.
Esimene loob mugavuse täna, teine loob turvalisuse homme.
Küsimus pole niivõrd selles, kas laps jõuab kooli ohutult, vaid see, kas ta õpib hiljem liikluses hakkama saama.
