Haapsalu põhikooli õpilased pidasid 20. veebruaril peagi saabuva Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul kõnevõistlust. Võistlusele esitati 35 tööd, millest žürii märkis ära 10. Õpilased said teemad valida kuue etteantud pealkirja seast.
Haapsalu põhikooli parimad kõnepidajad on:
- Kerttu Merilo (3. a) “Eestile mõeldes”, õpetaja Kirsta Kuuskla;
- 3. b klassi ühiskõne, esitas Raheli Luha, õpetaja Liia Lees;
- Siim Sergo Valdmann (6. b) “Uus põlvkond, uus Eesti”, õpetaja Anne Kübrasepp;
- Joosep Suitsberg (6. b) “Kuidas ma Eestimaad unes nägin?”, õpetaja Anne Kübrasepp;
- Betti Kaljuvere (8. a) “Mõeldes Eestile”, õpetaja Taimi Vilta;
- Mari Kret Silmpärg (9. e) “Kas ma Eestit unes nägin?”, õpetaja Evelin Tibbo.
Eripreemia saajad:
- Artur Beloglazov (1. b), õpetaja Anne Kübarsepp;
- Joseph Johannes Black (7. e) “Eestile mõeldes”, õpetaja Mall Kahar;
- Henri Lõppe (8. d) “Uus põlvkond, uus Eesti”, õpetaja Marielle Rajasaare;
- Oskar Louis Kalev (9. a) “Mõeldes Eestile”, õpetaja Niina Viinapuu.
- Koolis pidulikul aktusel peavad kõnet Betti Kaljuvere, Siim Sergo Valdmann ja Joosep Suitsberg. 24. veebruaril peab Lossiplatsil linnarahvale oma klassi ühiskõne Raheli Luha.
Žüriisse kuulusid: Anne Mahoni, Aive Saadjärv, Evelin Tibbo, Ruth Kampmann ja Liia Lees.
Hele Lepik
huvijuht, 7. f klassijuhataja
Eestile mõeldes
Kerttu Merilo, 3. a klass
Eesti on ilus paik, kus elada. Kui ma mõtlen Eesti peale, siis tulevad mul silme ette väga ilusad pildid, kus talvel sajab lund ja saab kelgutada ning suvel paistab päike ja saab mere ääres liivalosse ehitada. Mulle meeldib Eesti, sest siin on ilus loodus ja palju metsi. Eestis on alati midagi teha- saab käia jalutamas või mängida kellegagi, joonistada metsas või puude otsa ronida. Me peaksime olema väga õnnelikud, et Eestis ei ole suuri liivatorme ja ei pea kartma, et vulkaan võiks pursata.
Eesti keel on imeilus ja ma olen uhke, et meil on nii kaunis keel, mida ma oskan rääkida. Me peaksime olema õnnelikud, et meie emakeel on eesti keel. Me ei tohi kunagi seda keelt unustada, sest kui me unustame, siis ei ole enam Eestit.
Eestis on rahulik ja turvaline elada ning meie inimesed on alati lahked.
Ma olen uhke, et olen eestlane. Kui ma peaksin kunagi Eestist lahkuma, jääb Eesti alati minu südamesse.
Aitäh Eestimaale, et siin on hea elada!
“Uus põlvkond, uus Eesti”
Henri Lõppe, 8. d klass
Lugupeetud õpetajad, vanemad ja noored, kes seda kõnet tõenäoliselt ekraani taga istudes kuulevad! Mina olen siin, et tuletada meelde meie tähtsust ühiskonnas.
Kas olete kunagi mõtelnud, mis ootab meid ees tulevikus? Usun, et mõned teist on, kuid paljud pole seda teinud. Otseselt ei ole kumbki teguviis õige ega vale.
Räägitakse, kuidas tuleb elada olevikus, sest see on ainuke, mis on olemas, sest minevik on läinud ja tulevik alles tuleb. Kuid mina ei taha sellega nõustuda, sest kui unustame tuleviku, kaotame me iseenda. Kui unustame tuleviku ja laseme end käest, kaob ka meie jaoks tuleviku helgus ja valgus. Muidugi tuleb võtta olevikust kõik, aga võiksime ka mõelda, kuhu me jõuda tahame.
Kas teie tahate elada ühiskonnas, kus pikim kannatlikkuse mõõt on sama pikk kui Tik-toki video ja ajud siledad nagu Lääne-Eesti madalik? Mina igatahes ei taha! Mina soovin tulevikku, mis on parem kui tänane päev ja ma usun, et ma pole ainus, kes nii arvab. Aga kui me kõik elame mõeldes, et minust ei sõltu midagi, ei tundu see helgem tulevik enam väga tõenäoline.
Loomulikult ei saa kõigist maailmaimesid ja paljud on rahul sellega, mis neil on, aga ma tahaksin kutsuda kõiki noori üles proovima targemaks saada. Kui oleme kõik homme paremad kui täna, on ka ühiskond tervikuna edukam. Me saame muuta maailma paremaks, kui üritame seda teha kõik koos!
Parem ühiskond, parem Eesti!
Eestile mõeldes
3. b ühislooming
Mõtlen Eestile ja mõtlen meie puhtale, ilusale loodusele. Mõtlen imeliste värvidega neljale aasta-ajale: soojale suvele, lumisele talvele, värvikirevale sügisele ja värskelt lõhnavale kevadele. Mõtlen sinisele taevale, mustale suitsupääsukesele ja valgele merevahule. Mõtlen meie lõpututele rohelistele põldudele, mis on metsaga ääristatud, mõtlen linnulaulule.
Mõtlen Eestile ja mõtlen meie lastele, kes saavad maailma parimat haridust parimates koolides ja kellel on võimalus tegeleda oma huvidega. Kes üheskoos suutsid laulu- ja tantsupeol liigutada südameid ning panid isegi ilmataadi nutma.
Mõtlen Eestile ja mõtlen meie inimestele, kes kaitsevad nii meie oma kui ka naabrite rahu. Kes ulatavad oma abikäe nõrgematele, kes püüavad meie elu paremaks ja turvalisemaks teha. Kes saavutavad häid tulemusi spordis, muusikas, teaduses.
Mõtlen Eestile ja mõtlen vabadusele, mõtlen rahule. Me same vabalt tänavatel liikuda ja rahulikult magada ega pea kogu aeg mõtlema, kuhu varju minna või kas same hommikul ärgata.
Mõtlen Eestile ja mõtlen meie poliitikutele. Kas nad ei võiks ka koos üksmeeles otsuseid teha?Mitte kogu aeg vaielda. Kui me koos oleksime kõik head ja rõõmsad, oleks meil veelgi parem elu ja Eesti oleks maailma toredaim paik, nagu muinasjutt
Olen tänulik kõige eest, mis meil on. Mõtlen Eestile ja mõtlen meile kõigile.
Kas ma Eestit unes nägin?
Mari Kret Silmpärg, 9. e
Nägin Eestit unes. Nägin teda kõiges oma hiilguses. Tundsin tema armastust ja ei tahtnud enam tõusta.
Nägin puutumata loodust ja rahulikku hinge. Suuri rohelisi metsi, mille südameis kasvasid madalad sinakasrohelised kadakad. Tundsin õhu puhtust ja õnne, kuid ka kurbust ja õnnetust. ,,Kord kadakate keskel nuttis väike neiu,’’ kõlab Mari Pokineni laulus ,,Kadakas ja neiu’’. Soovisin ennast samasse olukorda panna. Hingata sisse värsket õhku ning endast välja lasta kõik, mis minus oli. Tahtsin, et sinakasrohelised kadakad mind toetaks ja minu eest hoolitseks. Istusin metsa südamesse, kadakate keskele. Nägin, kuidas kodumaa pind mind endasse uputas. Tundsin, kuidas ta mind kaitses ja kattis ning mid rahulikku unne mattis.
Nägin valge kõhuga lindu oksa poole lendamas. Vaatasin, kuidas ta seal istus ja mind jälgis. Imetlesin lindu, kuni ta kadus ning tuuleiiliga ühte sai. Lind tähendas lootust. Lootust kodumaa suhtes. Mina loodan, et me ei pea enam iial ennast sõja eest kaitsma või selle tõttu oma sünnimaad jätma. Loodan, et me ei pea enam kunagi oma riiki, isamaad ja austust võõrale võimule ära andma. Minul on Eestisse väga palju lootust ning ma usun ja loodan, et ei pea mitte kunagi seda lootust reetma.
Nägin inimesi. Nägin, kuidas nad laulsid ja tantsisid, rõõmustasid ja kurvastasid. Inimesed pidutsesid ja mina koos nendega. Laulsime vihma käes hiiglasliku kaare all. Hoidsime kinni kätest ning tundsime end ühe suure perena. ,,Me koos, kui parvepuud,’’ kõlab Silver Sepa laulus ,,Mu rõõm on lõputu’’. Seda laulu lauldes seisime käsikäes, embasime ja nutsime. Minu armastus Eesti kultuuri ja eelkõige tema laulude vastu jääb igaveseks.
Nägin eestit kõiges oma ilus. Tundsin ta kohe ära. Tundsin ära tema looduse, kultuuri ja inimesed. Nutsin ja naersin koos temaga. Istusin ja magasin tema rüpes. Tundsin teda mind katmas ja kaitsmas. Tundsin igavest rahu ja ei tahtnud enam ärgata.
Eestile mõeldes
Joseph Johannes Black, 7. e
Eesti tekitab meis kõigis erinevaid mõtteid, nii ka minus.
Eesti on väike riik, samas suurepärase asukohaga. Saame nautida merd ja saari. Meil pole maavärinaid, vulkaanipurskeid. Meil on muu maailmaga võrreldes VEEL puhas loodus. Võimalik on elada nii linnas kui maal, metsade keskel, rabade ääres, isegi väikesel saarekesel või laiul nagu Kunksmoor, kes oli oma maalapil ainus elanik. Luksus! Ja sellel väikesel maakillul saame teha isegi kodukontorit. Oleme ju e-riik. Muide, Skype on ka meie leiutatud.
Meil on hea haridus, mida näitavad PISA testide tulemused. Töökuseta me kindlasti nii häid kohti ei saavutaks.
Töö ja puhkus käib meil käsikäes. Ja parim koht aja maha võtmiseks on saun. Oleme saunarahvas. Ilmselt seepärast sündiski dokumentaalfilm saunast!!! Midagi sellist mujal ei kohta. Filmi nimi on „Savvusanna sõsarad“. Filmil on läinud maailmas ülihästi. Võitlesime isegi Oscari nominatsiooni nimel.
Ei ole vist teist rahvast, kes nõnda palju laulaks ja tantsiks, peale laulu- ja tantsupidude oli meil koguni laulev revolutsioon. Laulmine ja tantsimine on meil veres, mis teeb eestlase just eestlasteks.
Üht-teist kummalist on meil veel: verivorst, verikäkk, sült, maksakaste, seajalg, seakärss – need ajavad välismaalastel söögiisu ära. Ehk siis tegemist on eestlase toidulauale kuuluvaga. Mis võiks aga olla meie 21. sajandi rahvustoit? KOHUKE. Teistele rahvastele on raske selgeks teha, mida kohuke tähendab. Tegelikult on kõiki neid toidunimetusi üldse keeruline tõlkida. Võtame appi Google Translate. Sisestasin „kohuke“, sain inglise keeles grumpy, mis tähendab tõredat. Paneb õlgu kehitama. Meil ongi selline salapärane keel.
Kas meil on kõik ideaalne? Tegelikult mitte. Meile meeldib viriseda, üksteisega vägikaigast vedada, üksteisest eemale hoida. Meil on olnud hajaasustus, et ikka naabrist võimalikult kaugel olla. Kuid järsku me polegi nii kinnised. Leidsin eestlaste kohta käiva tsitaadi: „Estonians are like ketchup – first you have to work hard to get anything out and once it starts to come out, it’s everywhere!“ Tabav.
Paljud inimesed maailmas ei tea meist midagi. Võibolla pole me ise piisavalt enda kohta reklaami teinud. Tänapäeval on ju reklaam oluline. Aga tähtis on, et ise oleme rahul.
Arvan, et ongi hea, et oleme maailmale nagu väike saladus, millest vähesed teavad.
Eestile mõeldes
Betti Kaljuvere, 8. a
Olen mitmed aastad kirjutanud Eestile sünnipäevaks kõne, kuid sel korral otsustasin oma mõtted luuleridadesse seada.
EMAKEELEST PEAN MA LUGU, EMAKEEL ON HINGES MUL,
EESTIKEELSED KAUNID SÕNAD HUULTEL ON NII MUL KUI SUL.
SEDA VÄIKEST MAAD JA RAHVAST VÄGA ARMSAKS, TÄHTSAKS PEAN,
TEILE TÄNA OMA MÕTTED SIIA PABERILE SEAN.
ISAMAA, SU KAUNIS LOODUS, LUITELIIVAD, METSATEED,
MEIE ÜHTSUS, MEIE TAHE, LAULUPEOD JA VIHMAVEED…
ANNAKS KÕIK, ET PÜSIKS RAHU – MEIE VÄIKSEL PÜHAL MAAL,
ALATISEKS JÄÄN SU JUURDE, MINU ARMAS MAARJAMAA,
LÕPETUSEKS TAHAN ÖELDA, ARMASTAN SIND –
EESTIMAA!
Sellised on siis seekord minu mõtted ja soovid Eestile mõeldes. Palju õnne, armas kodumaa. Ole hoitud sina ja sinu rahvas!
Uus põlvkond, uus Eesti
Oskar Louis Kalev, 9.a klass
Ma ootan pöördepunkti Eesti ajaloos – uue põlvkonna sündimist, mis tooks endaga kaasa ka uue Eesti. See ei oleks mitte ainult muutus ajas iseeneses, vaid ka muutus mõtteviisis, väärtustes ja eesmärkides.
Meie ajalugu ei ole olnud rõõmus, aga see ei tähenda, et meie tulevik ei saaks olla helgem. Vanakreeka filosoof Platon on öelnud: “Me võime kergesti andestada lapsele, kes kardab pimedust; elu tõeline tragöödia on aga siis, kui mehed kardavad valgust.” Vaja on valgust, et lill saaks kasvada. See särav valgus on uus põlvkond ehk põhjatäht, mis juhib meid uue Eestini ja see ei ole pelgalt geograafiline mõiste, vaid pigem mõtlemisviis. See on avatud, mitmekesine ja kaasaegne ühiskond, kes teab ja tunneb ajalugu, kuid julgeb vaadata sirge seljaga ka tulevikku. See on Eesti, kus igal kodanikul on võimalus oma potentsiaali täielikult avastada ja rakendada, kus on olulisel kohal võrdsus, õiglus ja sallivus.
Kutsun teid üles olema osa sellest põnevast teekonnast. Teekonnast uue põlvkonna
ja uue Eesti loomise suunas. Olgem julged suurelt unistama, avatud uutele ideedele ning valmis panustama uude ja arenevasse ühiskonda, mis on parem, õiglasem ja turvalisem elupaik meile eestlastele ning Eestimaal elavatele rahvustele.
