Postimees tegi Haapsalule kingituse – remonditud peatänavas peamiselt vaid halba nägeva reportaaži “Haapsalu remonditud peatänav: surnud vitsakesed ja päikeselõõsk“. Kurb, et ajakirjanik keskendub negatiivsele ja otsib sellele kinnitust, kui samal ajal lebab tema ees palju head.
Olen nõus, et kuumavarju peatänaval enam pole, vähemalt mitte lähiaastail, aga see on paratamatu vaheperiood. Ainult sellest lähtuvalt artiklit teha ja rõhutada, justkui paljud uued puud on juba surnud ja et inimesed lausa väldivad peatänavat, on inetu ja asjatundmatu.
Nägin eile üht surnud puud ja selles pole midagi üllatavat. Haljastuses tuleb ette, et mõni puu langeb välja.
Mulje, et inimesi on tänaval vähe on õige, sest see ongi Haapsalus nii. (PM: “Näib, et keegi ei taha veeta siin sekunditki kauem kui hädapärast tarvis. Ja pole ka ime: väga palav on.”) Ma ei tea, mis päeval ja kellaajal autor seal jalutas, aga väikelinnas võiks arvestada, et meil on aegu, kui peatänaval (ja mujal) võib kohata nullist paari inimeseni. Seda jälle rõhutada, et süüdi oleks justkui vanade puude puudumine ja kuumavarju kadumine on imelik. Aga jah, eks kuuma tõttu ole ka tänavail inimesi vähem. See oli erakordne kuumalaine.
Pärast remonti tagantjärele vaadates poleks saanud neid vanu puid seal säilitada. Mõne kindlasti oleks saanud, aga enamikku mitte.
Negatiivsuse kõrvale pole autor leidnud peaaegu midagi positiivset. Aitan teda.
Peatänav on nüüd jalakäijatele võidetud. Neile on kolm korda nii palju ruumi kui autodel.
Jalgrattaga sõitmine on Eesti linnade peatänavatest kõige mugavam ja ohutum.
Autode liikumise kiirus on nüüd endisest väiksem, sest tänavakivid ja kitsamaks muutunud autotee aitavad sellele kaasa.
Peatänava uus tänavakate on kogu Eestis ainulaadne. Ilus ja vastupidavast materjalist.
Jalakäijate tohutu avar ala võimaldab kohvikutel välja tulla.
Peatänava ääres asuvate vanade majade vundamendid ja trepid tehti korda. Seda oli õudne vaadata, millised need tänava lahtikaevamise järel olid.
Majad ise kogu oma ilus avanesid vaatena.
Sõidan jalgrattaga peatänaval pidevalt, seni küll ehitajate vahel manööverdades, aga nii mõnusat kulgemist ei tea mina üheski Eesti linnas.
Ka mul on kahju vanadest puudest ja nende pakutud mõnusast varjust, aga lõputult sellesse laulu kinni jääda pole mõtet. Küll kasvavad ja pakuvad jälle varju.
