On 5. juuli. Haapsalu külje all Herjavas leiab Parbuste pere linnukoer Rocco terrassilt pimeda ja peaaegu sulgedeta tihasepoja. Tõnu ja Mari-Liis, nende lapsed ja koer võtavad vastu otsuse pisilind üles kasvatada. Üllatused ja ootamatused sellega ei lõpe ja ega tea keegi tänaseni, kuhu see kõik välja jõuab.
“Meie pere uus tibulind, sõna otseses mõttes,” kirjutab Mari-Liis Parbus 6. juulil oma Facebooki-lehel. “Meie linnukoer Rocco leidis ta terrassilt, nuusutas ja liputas saba. Lapsed püüavad tibule putukaid, lisaks menüüs muna ja kanasüda. No tundub tõesti veider lindu linnuga toita, aga teadjad inimesed soovitasid. Pesa hoiab puhtana, kui vaja asjale minna, siis ukerdab tagurdades väljapääsu poole. Tänasest teeb juba ise kisa ja ajab noka taeva poole, kui kõht tühjaks läheb. Selline ta on – meie väike rasvatihane.”
Päev hiljem ilmutab Mari-Liis uue postituse: “Kellel sajab taevast vihma, kellel tibusid. Tänasest on meil siis kaks tihasevõsukest. Kallid inimesed, kui te õhtul oma terrassil või aias istute ja mõnele kärbsele, sääsele või parmule pihta saate, siis hoidke alles ja tooge meile. Meil ei ole kodus enam ühtegi käejäljeta aknaklaasi, huvitav küll, miks?”
Paarkümmend päeva hiljem lendavad kaks vaprat inimese keelt mõistma hakanud tihasepoega (või vähemalt nii meeldib inimestel mõelda) Parbuste aias ringi, peatuvad terrassi söögilaual, napsavad Mari-Liisi pintsettide vahelt munarooga, pesevad end veega täidetud taldrikus ja sätivad siis pehme rätikuga vooderdatud korvi mõnulema. Linnukoer Rocco proovib veel keelega üle kontrollida, kas lindudega on kõik korras.
Kui poleks näinud, ei usuks, et metsalinnud niimoodi inimese või koera oma emaks-isaks võtavad ja et jahikoer muretseb pisikeste säutsujate käekäigu eest nii vanemlikult.
Mari-Liis võtab pintsettide vahele munatükikesi. Laual kakerdav Ferda keerab pea viltu ja napsab tüki noka vahele. Teine tihane, Luise, istub paari meetri kaugusel puuoksal ja vaatab seda pealt. Säutsub.
“Üks tihane on viga saanud, varbad on katki ja ta ei saa nendega haarata,” räägib Tõnu Luisest. “Aga oma iseloomult on ta palju käredam kui teine. See kompenseerib kõik ära.”
Luise ja Ferda, miks nii? Mari-Liisi sõnul sai Luise kohe alguses Luiseks, aga teine vennike oli alguses Ferdinand. Hiljem tuli välja, et ta on tüdruk. Nii kaotas ta oma nimest mõned tähed.
Parbuste pere teab hästi, kust need kaks tegelast pärit on. Nende suvekodu räästa alla pesa teinud emal-isal oli juba esimese pesakonnaga mingi probleem ja seal tekkis pärast mõningast säutsumist vaikus. Teise pesakonnaga läks kah halvasti ja need kaks tihasepoega kas tõugati pesast või kukkusid sealt mingil põhjusel ise välja. “Ema on vist rongaema,” naljatab Mari-Liis.
Tihaste eest hoolitsemine on Parbustele olnud enda laste kasvatamisega võrreldes vaat et pingelisemgi, sest linnukesed nõutavad söögipoolist iga poole tunni tagant. Kell kümme õhtul sätivad magama, algul põõnasid kella kuueni hommikul, nüüd kella kaheksani.
“Koer valvab neid,” ütleb Mari-Liis. “Ta oli paanikas, kui nad hakkasid ringi lendama. Käib ja limpsib, kui saab.”
Tihastele meeldivad putukad, aga titeeas ei suuda nad neid ise püüda, mõistagi. Titeema ja -isa, Mari-Liis ja Tõnu, pole ka inimestena suuremad asjad putukapüüdjad. Saad ühe kätte, teise, viienda, kümnenda, aga Luise ja Ferda on metslased, kes tahavad kogu aeg lisa. Eesti Metsloomaühingu tarkadelt inimestelt saadi teada, et muna ja kanasüda on need toidukraamid, mis annavad kõik eluks vajaliku ja asendavad putukaid.
“Aga putukad meeldivad neile kõige rohkem,” märgib Mari-Liis. “Siis läheb kismaks, kes enne ja rohkem saab. Ferdale meeldib muna, Luisele kanasüda. Ja kui on putukad, siis läheb kakluseks. Siis sõprust ei ole, siis on õelus.”
Inimesed meeldivad Luisele ja Ferdale ka. Ja mitte ainult neile. Värskelt lennuvõimeliseks saanud teised ümberkaudses metsas elavad tihased ja varblased käivad samuti Parbuste hoovis uudistamas, mis värk on.
“Teised linnud tulevad ka neid vaatame, näiteks varblased,” lausub Mari-Liis. “Aga nad tunduvad kõik tited, selle aasta omad, kes julgevad tulla. Vanalinnud väga ei tule. Kui toidan neid, siis teised linnud uudistavad.”
“Kui eile aias tööd tegin, siis Luisel läks vist kõht tühjaks. Lendas minuga kaasa ja siis karjus ühe ja teise ja kolmanda puu otsas – nõudis süüa,” räägib Mari-Liis. Linnud tulevad ka kutsumise peale kohale ja justkui saavad oma nimest aru.
Mõlemad elukad on parajad kakanaatorid. “Kui söövad, siis kohe pärast seda tuleb,” ütleb Tõnu. Oma pessa aga midagi ei lasta, ikka üle ääre.
Mis Luisest ja Ferdast saab? Mari-Liis ütleb, et nad näevad juba täitsa tihaste moodi välja, aga ära minna ei taha. Üks Parbuste lastest tahtis kunagi papagoid, aga Tõnu ei lubanud. “Inimene teeb plaane, jumal naerab nende peale,” lausub Mari-Liis naerdes.
Parbuste perele on see olnud hariv õppetund, aga praegu loodavad nad, et tihased võtavad omaks ikka metsaelu ja lähevad oma teed. Näis, kuidas läheb. Suvekodu ümber on metsa piisavalt.
