Täna toimus Haapsalu kultuurikeskuses Eesti Muuseumiühingu ja ICOM-i Eesti rahvuskomitee ühise konverentsi “Pärand ja poliitika. Muuseumid polariseeruvas maailmas” esimene ettekannete päev, kus kohalikud ja välisspetsialistid arutlesid selle üle, milline on muuseumide roll ühiskonnas, mis on killustunud ja lõhestunud.
Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm tõdes oma ettekandes, et sotsiaalne eristumine on Eesti ühiskonnas sagedamini seotud hariduse, vanuse ja rahvusega, vähem mängib rolli sugu. Ka on märgata, et maa–linna erisused on vähenenud, selgelt aga eristuvad Tallinn ja Tartu tõmbekeskustena. „Vaenulik positsioon võetakse eelkõige selle vastu, kes ei kuula,“ märkis Vihalemm ja tõi välja, et Ukraina sõda on hävitanud kogu turvalise maailma.
Toomas Hiio (Eesti Sõjamuuseum) ütles, et arvamus on demokraatia nurgakivi, kuid muuseumidel on ühiskonnas mängida tähtis roll just teadusliku lähenemise elus hoidmisel. „Teadlased aitavad vältida eksiradu, mis viivad propaganda ja eksimise sohu,“ sõnas Hiio. Ta lisas, et kõikide muuseumides räägitavate lugude aluseks peab olema ajalootõde.
Slovakkia keerulisest olukorrast andis ülevaate Bratislava Linnamuuseumi juht Marcela Kvetková. Ta rääkis murettekitavast trendist, kus muuseumipärandit tahetakse kokku koguda ühe riikliku katuse alla. Samas juhivad riiki inimesed, kes ei ole isegi kindlad, kas maakera on ümmargune, tõi ta markantse näite. Kvetková aga kinnitas, et on inimesi, kes aktiivselt töötavad selle nimel, et säilitada pärand, säilitada demokraatia. „Slovakkia kultuuriministeeriumi juhivad Slovakkia rahvusliku partei esindajad, mis esindab meie poliitilisel areenil suurimat moraalset langust,“ ütles ta.
Poolast, Euroopa Solidaarsuskeskusest kohale tulnud Jacek Koltan kinnitas, et me elame väga killustunud ühiskonnas, kuid dialoog on kõige aluseks. „Me peame teistsugususe kohta rohkem õppima,“ ütles Koltan. „Dialoogikultuur on horisondi laiendamise kultuur. Aga kuna meil prevaleerib agonistlik mudel, siis tekivad horisontide vahel pinged ja me satume segadusse, see viib aga mitte-teadmiseni.“












EKA doktorant Margus Tamm tegi ülevaate eri protestidest, mis on muuseumimaailmaga seotud. „Muuseum on alati olnud revolutsiooni laps,“ sõnas ta, rõhutades eelkõnelejate väljatoodut, et praeguses maailmas on meil erinevad võitlused veelgi teravnenud. „Muuseumid ei tohiks unustada oma rolli kohalike väärtusruumi hoidjatena,“ kinnitas ta.
Läti kunstikriitik ja muuseumijuht Kaspars Vanags ütles, et muuseumid on liiga kaua olnud ühepoolne suhtluskanal. „Kui me mõtleme muuseumidele ja enda vastutusele tulevaste põlvede ees, siis kas me mõtleme sellele, kui pikalt meie instutsioonidena vastu peame?“ esitas ta intrigeeriva küsimuse ning lisas, et muuseumid peavad ühiskonna tervendamise teel alustama iseenda tervendamisega.
Konverentsi esimene päev lõppes Kristina Normani 2016. aastal valminud audiovisuaalne teose “Pidulikud ruumid” ühisvaatamisega, millele järgnes lühike arutelu dekoloniaalsest naerust kunstniku tööriistana keerulise pärandiga tegelemisel.
Konverents jätkub homme kell 10 noorte väärtusruumide ja radikaliseerumise teemaline arutelu ja mängusimulatsioon. Simulatsiooni veab Mari-Liisa Parder Tartu Ülikooli eetikakeskusest. Üritust saab (järele) vaadata Youtube’is ja ERRis. Täpse ajakava leiab Eesti Muuseumiühingu kodulehelt.
Anu Viltrop