Kui Eesti 2010. aastal oma veebipõhise hasartmänguturu rahvusvahelistele operaatoritele avas, oli Soome valitsus just vastupidist tegemas: tugevdamas riiklikku monopoli ja koondamas kogu hasartmängutegevuse ühe riigiettevõtte katuse alla. Kaks Läänemereäärset naabrit, mille elanikud vaatavad samu telesaateid ja ostavad samadest veebipoodidest, valisid hasartmängupoliitika vallas teineteisest nii erineva tee, et tulemus meenutab kontrollitud eksperimenti.
Eesti varane avatus
Eesti otsustas veebipõhise hasartmängu legaliseerida 2008.2009. aasta majanduskriisi järel, kui riik otsis uusi tulubaasi allikaid. Esialgu said litsentse taotleda vaid kohalikud ettevõtted, kuid juba 2011. aastal avati turg Euroopa Majanduspiirkonna operaatoritele. Loogika oli pragmaatiline: parem reguleerida turgu, mida inimesed niikuinii kasutavad, kui lasta tulul välismaale voolata.
Süsteem on püsinud suhteliselt stabiilsena. Maksu ja Tolliamet väljastab litsentse, hasartmängumaks on olnud madal algselt viis protsenti brutomängutulust, praegu kuus ning kogu protsess on digitaalselt hallatav, mis sobib kokku Eesti üldise eriigi kuvandiga. Umbes kolmkümmend operaatorit tegutseb turul, neist ligikaudu pooled on välismaised juriidilised isikud. Eesti Riigikogu kinnitas 2025. aasta lõpus plaani langetada veebimängu maksumäär järkjärgult neljale protsendile, et hoida riiki konkurentsivõimelisena Malta ja Gibraltariga.
Väikese turu jaoks rahvaarv on napilt 1,3 miljonit on see ambitsioonikas samm. Eesti ei konkureeri mitte niivõrd mängijate arvu, kuivõrd regulatiivse keskkonna atraktiivsuse pärast: litsents on suhteliselt kiiresti saadav, maksumäärad mõõdukad ja bürokraatia minimaalne.
Monopoli vaikne lagunemine
Soome läks teist teed. Riik ühendas 2017. aastal kolm hasartmängumonopoli Veikkause, RAY ja Fintoto üheks ettevõtteks nimega Veikkaus Oy, mis sai ainuõiguse kõigi hasartmängude korraldamiseks mandriSoomes. Eesmärk oli selge: koondatud kontroll pidi kaitsma tarbijaid ja suunama hasartmängust saadava tulu ühiskondlikult kasulikesse valdkondadesse nagu sport, kultuur ja sotsiaalsfäär.
Reaalsus osutus keerulisemaks. Soome tarbijate ja konkurentsi amet teatas 2023. aastal, et Veikkaus on kaotanud oma ainuvalitseja positsiooni veebimängude turul. Soome Tervise ja Heaolu Instituudi rahvastikuuringu kohaselt mängis seitse protsenti soomlastest 2023. aastal välisoperaatorite platvormidel ja see osakaal oli pikemas perspektiivis kasvanud. Rahalises mõttes hindas tarbija ja konkurentsiamet, et soomlased kulutavad igal aastal umbes 520590 miljonit eurot välismaistele hasartmänguplatvormidele, mis moodustab ligikaudu poole kogu veebipõhise hasartmängu mahust.
Monopol ei suutnud seega oma põhieesmärki täita. Mängijad, eriti nooremad mehed, liikusid reguleerimata platvormidele, kus tarbijakaitse oli nõrgem ja probleemse mängimise riskid suuremad. Soome Tervise ja Heaolu Instituudi uuringud on näidanud, et välisplatvormidel mängivatel inimestel on kõrgem probleemse mängukäitumise tase.
Maksureformi õiguslik taust
Hasartmängumaksu määr mõjutab otseselt seda, kui atraktiivne on jurisdiktsioon rahvusvahelistele operaatoritele. Madalam maksukoormus jätab ettevõtetele rohkem ruumi boonuspakkumisteks ja tootearenduseks, kuid vähendab riigi otsest tulu iga mängitud euro kohta. Eesti seadusandja on seda tasakaalupunkti korduvalt ümber hinnanud esimest korda 2009. aastal, kui kehtestati viieprotsendiline määr, ja viimati 2025. aasta lõpus, kui parlament kiitis heaks järkjärgulise langetamise.
Maksumäära iga muudatus nõuab seaduse tasandil formaalset menetlust Riigikogus. Kehtiva regulatsiooni aluseks olev hasartmängumaksu seaduse terviktekst sätestab maksubaasi arvutamise põhimõtted, maksustamisperioodid ja tulude jaotamise korra Eesti Kultuurkapitali kaudu kultuuri ning spordivaldkonda. Rahandusministeerium peab seaduse kohaselt hindama 2026. aasta reformi mõju hiljemalt 2029. aasta veebruariks.
Makseviiside roll piiriüleses mängus
Soome valitsuse hinnangul voolab igal aastal pool miljardit eurot veebipõhise hasartmängu tulusid riigist välja reguleerimata kanalitesse. See rahavoog ei liigu aga läbi pankade otseülekannetena, vaid peamiselt läbi erahakottide ja kiirmaksesüsteemide, mis muudavad piiriülese ülekande sama kiireks kui kohaliku ostu.
Makseteenuse valik on muutunud üheks peamiseks kriteeriumiks, mille alusel mängijad platvormi valivad. Näiteks koondab üks Soome turule suunatud võrdlusleht www.skrillkasinot.fi EMTA litsentsiga kasiinod, mis toetavad Skrilli makseid, reastades neid väljamakse kiiruse ja boonustingimuste järgi. Makseviisi ja litsentsi koosmõju selgitab osaliselt, miks monopoli kaudu toimiv süsteem ei suutnud digitaalse tarbijaga sammu pidada.
Soome pööre
Detsembris 2025 kiitis Soome parlament heaks uue hasartmänguseaduse, mis kujutab endast riigi hasartmängupoliitika suurimat muutust aastakümnete jooksul. Alates 2027. aasta juulist kaotab Veikkaus ainuõiguse veebipõhiste kihlvedude, kasiinomängude ja mänguautomaatide osas. Veikkausele jääb monopol loteriide, kraapekaartide ja füüsiliste mänguautomaatide üle.
Litsentsitaotlusi võtab uus järelevalveasutus vastu alates 2026. aasta märtsist. Hasartmängumaks saab olema 22 protsenti brutomängutulust märkimisväärselt kõrgem kui Eesti praegune kuus protsenti või kavandatav neli. Operaatorid peavad rakendama rangeid vastutustundliku mängimise meetmeid: kohustuslik isikutuvastus, enesevälistamise süsteem ja mängija käitumise jälgimine.
Reformi ajend polnud ideoloogiline, vaid praktiline. Kui pool veebimängutulust voolab riigist välja, ei saa valitsus seda ei maksustada ega reguleerida. Soome järgib nüüd Rootsi ja Taani jälgedes, kes avasid oma turud juba aastaid varem.
Kaks mudelit, üks küsimus
Eesti ja Soome kogemuste kõrvutamine tõstatab küsimuse, millele lihtsat vastust pole: kas avatud turg madala maksuga kaitseb tarbijat paremini kui kõrge maksuga kontrollitud süsteem? Eesti mudel hoiab operaatorid reguleeritud raamistikus, kuid madal maksumäär tähendab väiksemat tulu riigile. Soome kavandatav 22protsendiline maks toob rohkem raha, kuid mõned analüütikud on hoiatanud, et liiga kõrge koormus võib taas suunata mängijaid reguleerimata platvormidele just see probleem, mida reform lahendada üritab.
Põhjamaade hasartmängupoliitika uurijad on juhtinud tähelepanu ka sellele, et välismaiste operaatorite turuosa hindamiseks kasutatavad andmed on ebatäpsed ja sageli poliitiliselt motiveeritud. Hasartmängutööstuse esindajad kipuvad illegaalse turu suurust üle hindama, et põhjendada madalamaid makse ja leebemaid reegleid. Tegeliku olukorra mõõtmine jääb keeruliseks.
Suurem pilt on aga selge. Soome monopoli lagunemine ei olnud poliitilise tahte, vaid tehnoloogilise reaalsuse tagajärg. Digitaalses maailmas, kus piiriülene teenus on ühe kliki kaugusel, ei suuda ükski riik oma hasartmänguturgu hermeetiliselt sulgeda. Eesti mõistis seda viisteist aastat tagasi. Soome jõudis samale järeldusele pikema ja kulukama tee kaudu.
Tähelepanu! Tegemist on hasartmängu reklaamiga. Hasartmäng pole sobiv viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Tutvuge reeglitega ja käituge vastutustundlikult!
