Ajakirja Säde peatoimetaja Kristi Pärn-Valdoja leiab end töö tõttu ikka ja jälle eksootilistest paikadest. Kuhu tahab ta alati tagasi minna ja kuidas ta reisib?
Miks sa reisid?
Üks põhjus on muidugi ajakirjandusliku töö pärast, ent teine – ikka selleks, et näha ilma ja inimesi, kogeda uusi maitseid ja elamusi. Ja läbi selle ise paremaks ja mõistvamaks inimeseks muutuda. Reisimine on minu jaoks nagu narkootikum – kui olen liiga pikka aega (no nii umbes mõned nädalad) ühe koha peal olnud, tahaks juba jälle teele.
Kas reisimine muutub ajaga ja isiksusena küpsedes nauditavamaks? Või pigem on just nooruses tehtud reisid põnevamad?
Reisimine on mind alati paelunud, muutunud on ehk võimalused. Ajapikku olen hakanud hindama nn turistivabu tsoone ja otsima paiku, mis massiturismist puutumata.
Mille alusel valid sihtkohti, kuhu reisida?
Kuna reisin väga palju töö pärast, ei vali ma tihtipeale sihtkohti ise, vaid lendan sinna, kuhu vaja. Sinna, kus on toimumas mõni põnev intervjuu või pressiüritus. Puhkusele minnes valin kas siis mõne koha, kus ma varem käinud pole või just vana lemmiku ehk Itaalia. Itaaliaga on nii, et selle riigi olen peaegu risti-põiki läbi käinud, sel sügisel ootab avastamist Calabria maakond.
Helsingi lennujaam teatas äsja, et eestlastest reisijate osakaal on võrreldes eelmise aastaga kasvanud mitu protsenti. Teame, et Helsingist saab Aasiasse kiiresti ja mugavalt – mis tõmbab sind sinna?
Ma ei ole tegelikult mitut Aasia riiki külastanud – olen käinud Põhja-Indias, Koreas ja nüüd hiljuti Vietnamis. Seal tegin ajakirja Säde jaoks üht põnevat lugu Eesti naisest, kes on seal vinge moeimpeeriumi püsti pannud. Tagasi tulles olime paar päeva Bangkokis. Helsingist on ühendus Aasiaga muidugi nii mugavaks tehtud, et kindlasti tahaks veel minna – süües kasvab isu. Aasia on piisavalt eksootiline, samas hea kliimaga, inimesed sõbralikud, toit super, hinnatase mõistlik – miks ta ei peaks meeldima?
Kuivõrd oluline on sinu jaoks lennu hind, kuivõrd oluline mugavus?
Kuna ma olen kehv pakkija ja rändan nagu tigu, kandes poolt elamist endaga kaasas, siis on minu jaoks väga oluline äraantav pagas ja see, et ma ei peaks kohvrite rohkuse pärast paanitsema ja mõtlema, et kas ma võin ikka selle ühe kingapaari veel reisile kaasa võtta või reisilt mõne kena asja juurde osta ja ülekilode pärast muretsema.
Ehk oskad anda kolm reisimise ABC-näpunäidet, mis on aastatega kinnistunud?
Võta aega. Istu kohvikus, vaata inimesi, suhtle kohalikega. Olen ise entusiastlik turist, aga aastatega õppisin, et tegelikult ei juhtu midagi, kui üks muuseum nägemata jääb. Tuled tagasi ja vaatad järgmine kord. Kõige mõnusam on võõras linnas totaalselt ära eksida. Lihtsalt kulge. Kõnni, kuhu jalad viivad. Küll Google Maps või takso su pärast kenasti hotelli tagasi viivad!
Kas kojutulemise-tunne tekib alles Eestis või juba naaberriigi lennujaamas?
Naaberriigi lennujaamas. Tihtipeale juba siis, kui sihtkohas naaberriigi lennufirma logo näen.
Kas sul on mõni ergas mälestus jagada Tallinna, Riia või Helsingi lennujaama osas?
Jah. Tagantjärele tundub see naljakas, tollal mitte nii väga. See oli mõned aastad tagasi, kui Tallinna lennujaama remonditi ja teatud päevadel nädalas peale kella poolt üht öösel enam lende vastu ei võetud. Tulin Firenzest, järgmisel päeval pidi olema mu sünnipäev. Lend Frankfurdist hilines, nii et lähenesime Tallinnale peale poolt üht ja Tallina lennujaam keeldus meie lendu vastu võtmast. Maandusime Helsingis. Et tegemist oli Lufthansa lennuga ja öö käes, ei olnud kellelgi enam tahtmist ega viitsimist meile hotelle otsida, nii et kogu lennukitäis inimesi jäeti Helsingi lennujaama koos 15-eurose vautšeriga hommikut ootama. Minu sünnipäeva hommikusöök möödus spordibaaris munaputru vohmides.
Sind valiti tänavu Helsingi lennujaama nn influenceriks. Tsiteerides klassikuid: mis tunne on?
Ma ei tea, kas saan end influenceriks nimetada. Ettepanek anda oma Instagramis avaldatud Moskva pilt nende kampaaniafotoks tegi rõõmu küll. Seda enam, et Helsingi on üks mu lemmiklennujaamu maailmas.
