Kas laste kuuldes peaks ütlema “kaka” või “sõnnik” või lihtsalt “sitt”? Seekordses Rohetunnis sellest räägimegi, kuigi antud sõnakasutus pole teema juures kõige tähtsam.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopan käis paari päeva eest ühes erilises talus, mille perenaine Merly Mändla valmistub Avatud Talude Päevaks. See toob 16. juulil üle Eesti taludesse maaelu nuusutama kümneid tuhandeid uudishimulikke.
Loodetavasti ka Mändla pere tallu, mis on kahtlemata eriline. Midagi sellist Eestis kindlasti mujal ei näe kui Lääne-Nigula vallas Varikul. Moodsas, kuid looduse keskele võrratult sobituvas Abramani talus kasvatatakse ilu-, ravim- ja maitsetaimi. Ja hobuseid. Nemadki ongi selle loo peasüüdlased.
• Kuula siit Rohegeeniuse podcasti ja vaata fotogaleriid Abramani talust ning hobusesõnniku töötoast.
Talu perenaine Merly Mändla ei korralda Avatud Talude Päeval niisama tilulilu, vaid annab külalistele võimaluse mõelda ja tegutseda kastist välja. Mändla paneb oma kauni talu söögilauale voolimiseks ja silumiseks ei midagi muud kui hobusesõnniku.
See kõlab eemaletõukavalt, aga Mändla juures kahe perega järele proovides selgus, et eelarvamustest võitu saades on tõepoolest võimalik midagi meisterdada puhtast hobusesitast.
Oluline märksõna ongi “puhas”, sest Merly Mändla ei tõsta külaliste ette otse heinamaalt korjatud pabulaid. Need on eelnevalt läbi kuumutatud ja kuivatatud. Sõnnikul puudub vähimgi sõnnikuhais. See on välimuselt pigem nagu kuiv turvas. Lastel pole eelarvamusi ja kui sõnnik ei haise, ei ole see neile ebameeldiv isegi siis, kui neile öelda, et see on sõnnik.
Avatud Talude Päeval saab Abramani talus osaleda just sellises saginat ja arutelusid täis töötoas, nagu Rohegeeniuse salvestusest kuulda on.
Ja nagu maal kombeks, nimetasime asju õigete nimedega. Pole siin häbeneda midagi.
