22. mail jõuab Haapsalu kultuurikeskuse lavale Indrek Taalmaa püstijalakomöödia “Parimad palad”. See on kaheosaline lavastus, mis lubab publikule õhtut täis huumorit, äratundmist ja muhedat pilku inimlikele nõrkustele.
Parimatest estraadiktükkidest kombineeritud “Parimad palad” ei ole pelgalt humoorikas näitemäng, vaid meisterlik ümberkehastumine. Taalmaa laad on juba selline, kus komöödia taga on alati peidus ka tähelepanek inimese ja inimeseks olemise kohta – selle kohta, kuidas me käitume, liialdame, eksime ja end vahel üsna osavalt narriks teeme, jäädes sealjuures iseendaks.
See haakub hästi Taalmaa arusaamaga monoteatrist. Üksinda laval olemine ei ole tema sõnul tehniliselt ja dramaturgiliselt sugugi lihtne, vaid hoopis äärmiselt nõudlik vorm, kus näitleja peab kogu õhtu ise ja üksi välja kandma. Samas peitub selles žanris ka eriline võlu: väiksel laval ja vahetus kontaktis publikuga sünnivad emotsioonid, mida suurel laval alati ei teki. Just sellest, monoteatri riskist, vabadusest, haavatavusest ja erilisest lähedusest publikuga räägib Indrek Taalmaa lähemalt intervjuus.
Kuidas te monoteatrini jõudsite? Kas see oli juhus, sisemine vajadus või lihtsalt hetk, mil tundus, et kõik teised asjad on juba ära tehtud?
2000. aastate alguses mõtlesin, et olin juba repertuaaris sees Vanemuise teatris ja leidsin, et see oleks tore väljakutse. Iseendale, eelkõige. Ja hakkasin seda mõtet peas vaikselt heietama.
Ja ei läinudki pikalt, kui vastav pakkumine ka tuli. Mati Unt hakkas Vanemuises lavastama monoetendust “Adolf” – Adolf Hitlerist – ja pakkus seda rolli mulle. Loomulikult võtsin ma sellest kohe kinni, aga kuna Mati Unt suri ära, ei jõudnudki me seda etendust valmis teha. Tegime Matiga vist ainult üks-kaks proovi ja siis Ervin Õunapuu võttis selle asja üle ja nii me seda tegime.
Plaan oli teha seda Püssirohukeldris ainult seitse korda, aga mängisime Vanemuise teatriga seda üle 50 korra. Müüdi kiiresti välja ja kujunes väga populaarseks. Hiljem, kui ma selle tüki teatrilt ära ostsin, siis olen mänginud Adolf Hitlerit üle saja korra kindlasti. Nii et esimese monoetendusega läks päris hästi.
See ei olnud üldsegi komöödia, vaid pigem ohudraama. Mis aga ei tähenda seda, et seal nalja ei saanud. Teine vaatus oli puhtalt selline, et inimesed olid naerukrampides. See võrdlusmoment lihtsalt töötas nii hästi.
Mis vahe on üksinda ja teistega koos laval olemise vahel? Kas see on puhkus trupist või hoopis karmim ala, kus pead korraga olema nii näitleja, lavastaja, lavakujundaja, inspitsient ja äkki vahel isegi publik?
Monoetendus viitab sellele, et üks näitleja on laval ja üks näitleja peab terve selle etenduse välja kandma. Ja see on suur asi, selles mõttes, et kui oled partneriga, saad jagada kõike, siis monotüki puhul pead olema üksi. See, et suudaksid selle algusest lõpuni välja vedada nii, et publik seda naudib ja jälgib, see on üsna suur ülesanne näitlejale. Ma arvan, et paljud ei saagi sellega hakkama. See žanr on küllaltki nõudlik.
Kas monoetendus teeb teie jaoks mängu vabamaks või hoopis haavatavamaks?
Mingil määral annab monoetendus vabaduse, eriti veel, kui tegu on etendusega, kus saab improviseerida. Aga samas on siin ka üks haavatavam moment asja juures: kui ikka midagi ei tule, siis oled üksi ja pead kuidagi välja rabelema. Kui ma “Adolfiga” alustasin, siis oli mul alguses päris palju kordi, kus tekkis must auk: lihtsalt ei mäletanud, mis edasi tuli. Teemakäigud liikusid üles alla, erinevat laadi pidi, ja lihtsalt ei mäletanud mingit kohta. Meenub, et ütlesin: “Ma lähen käin nüüd ära. Teie katsuge siin üksi kuidagi hakkama saada.” Ja olin sunnitud lihtsalt minema lava taha, et vaadata teksti.
Jaa, nii see on. Kui muidu saad laval partnerile toetuda ja ta kuidagi aitab sind rea peale, siis monotüki puhul ei ole mitte mingit võimalust, et keegi sind aitab. Noh, muidugi võid palgata endale ka suflööri ehk etteütleja, kuid tänapäeval ei kasuta seda võimalust enam mitte keegi. Aga kunagi oli see väga populaarne.
Eesti monoetendused on väga eriilmelised — mõni on sügavalt isiklik pihtimus, mõni stand-upi laadis komöödia, mõni peaaegu draama. Ehk siis: liigutakse üsna eri suundades. Kas see tähendab, et monoteatris ongi praegu katsetuste periood?
Jaa, monoetendused on tõesti väga eriilmelised: on sügavat draamat, tõsiseid elulugusid ja on naljataotluslikke, komöödiasugemetega stand-upi, mida võib-olla niivõrd palju teatriks ei saagi nimetada, sest ta on ikkagi lugude rääkimine ilma dekoratsioonide, kostüümi ja grimmita, lihtsalt näitleja ja mikrofon.
Tegelikult meenutab stand-up meile ka nõukogude ajast teada-tuntud estraadi, kus tehti humoreske, meie “Meelejahutaja” näiteks, kus olidki miniatuurid või lühilood või sketšid, mida räägiti. Eks see stand-up midagi analoogilist ole. Midagi uut see ei ole, tehti ju Vene ajal kogu aeg seda, nii et eks kõik areneb muidugi ja tänapäeva noored võtavad seda, kui midagi uut, kuigi selles midagi uut ei ole.
Päris paljud Eesti näitlejad on nüüd hakanud oma monotükke tegema – kas näete üksteist konkurentidena või on see siiski ühise asja ajamine, lihtsalt igaüks pisut eraldi?
See, et paljud Eesti näitlejad on hakanud monoteatrit tegema või osalevad ka stand-upides – või ka mitte näitlejad, kes ei ole näitlejaharidust omandanud või pole teatris töötanud alustavad siis stand-upi maailmaga… On vist loodud mingid kohad, kus on vabad mikrofonid, kus saab katsetada ja kui saavutad edu ja oled tõesti hea, siis võibki sind saata edu. Nii on… Aga monotükid nüüd näitlejate hulgas väga populaarne žanr ei ole ja võib öelda, et Eestis siiski torgivad või julgevad seda žanri proovida ainult ükskikud näitlejad.
Miks publik peaks tulema vaatama just teid — mitte seepärast, et olete üksinda laval, vaid mis on see miski, mida tavaline teater ei paku?
See küsimus on huvitav. Aga üritan vastata. Miks tõesti peaks inimesed tulema vaatama mind või kedagi teist – ühte näitlejat laval. Sellel on kindlasti oma võlu. See on nagu muusikaski: tore on minna vaatama staadionile bändi tohutut šoud, aga emotsioone pakub ka olukord, kus sooloartist üksinda laulab, a capella kuskil kõrtsis või mõnel väiksemal laval. Vahetu kontakt publikuga ja publikul esinejaga annab teatud emotsioone, mida suurelt lavalt ei pruugi saada. Selles mõttes on monožanr huvitav ja võib pakkuda palju-palju suuremaid emotsioone. Väiksel laval saad sa kasutada pooltoone ja jõuda publiku hingeni. On see siis naer või on see siis nutt. Need on emotsioonid, mida teater pakub ja mida publik ju otsima tuleb, olgem ausad.
Rene Raotma
2. mail kell 19:00 Haapsalu kultuurikeskuses Indrek Taalmaa monoetendus “Parimad Palad”
Pileti leiab Piletitasku.ee keskkonnast või Haapsalu kultuurikeskuse kassast.
𝗜𝗻𝗱𝗿𝗲𝗸 𝗧𝗮𝗮𝗹𝗺𝗮𝗮 komejantide assortii “Parimad palad” taaselustab eri monoetenduste karakterite paremiku. Ameerikamägedelik ressursirohkus, mis koosneb ainult kõige kvaliteetsemast huumorist, ei jäta külmaks ka pessimistlikumat kuulajat. Vaatemänguline ümberkehastumine torumehest vanamemmeks ja sealt edasi moenarriks tema hingeelu sügavustes loob uskumatuse aura. See pakub omakorda etendusele, mis on vürtsitatud ühiskonnakriitilise huumoriga, veelgi rohkem nalja.
