Täna 30 aastat tagasi sõitis Tallinnast Haapsallu viimane reisirong. Selleks et tänane päev ei jääks märkamata, tegi Haapsalu raudtee taastamise toetuseks loodud uudisteportaal Liiprid.ee intervjuu Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonna õppejõu Rein Riisaluga.
On 22. september 2025. Viimane reisirong sõitis Tallinnast Haapsallu täna 30 aastat tagasi. Selle aja jooksul on olnud erinevaid arenguid Haapsalu raudteega. Mis seisus me täna oleme?
Täna on Eesti riigi ametlik positsioon, et riigil on teised prioriteedid kui Haapsalu raudtee taastamine. Tuletan meelde, et riik oli sellisel positsioonil ka kuni aastani 2015, vaatamata sellele, et ligi kümme aastat enne seda oli tollase Lääne maakonna seisukoht olnud – selgelt kirjas arengukavades kui piirkonna kõige olulisemates dokumentides – maakonna jaoks kõige prioriteetsem teema on raudteeühendus Tallinnaga.
2015. aastal pöördusid Läänemaa ettevõtjad majandus- ja kommunikatsiooniministri poole ettepanekuga, et eraettevõtjad ise ehitavad selle raudteelõigu oma rahaga valmis, alustades Riisipere-Turba lõigust. Pangu riik omalt poolt eurorahade eest ostetud Elroni elektrirongid, mida oli niikuinii soetatud rohkem ja mis osaliselt seisid depoos jõude, Riisiperest edasi sõitma. Samamoodi nagu Elroni rongid sõitsid ja osaliselt sõidavad siiamaani mööda eraettevõtjale kuuluvat raudteed Raplasse, Viljandisse ja Pärnusse. Samade reeglite järgi.
Riik leidis siis, olgugi, et pika hambaga, et võib eraettevõtjate asemel ise selle Riisipere-Turba lõigu valmis ehitada. Pika hambaga selles mõttes, et erinevad „eksperdid“, kelle hulgas ka riigipalgalised, paremal juhul naeruvääristasid seda Eesti riiki juhtiva valitsuse otsusega tehtud investeeringut – tohutult toetav ja konstruktiivne käitumine siseringis, eks ju… iroonia – aga oli ka neid, kel jagus jultumust hirmutada väidetega nagu Haapsalu raudtee ehitamine saaks AS-ile Eesti Raudtee olema äriühinguna fataalne. Et riik omanikuna peab iga aasta hakkama maksma dotatsiooniks miljoneid… See kõik on täna internetist kergesti leitav.
Rongiliiklus pikenes Turbani detsembris 2019. Vaadates peale viimase viie aasta arengutele ja numbritele, mis tegelikult on juhtunud, kui riik investeeris reisirongiliiklusesse, siis Elroni uudiste järgi on Tallinn-Turba rongides sama palju reisijaid või isegi rohkem kui ükskõik millisel teisel liinil kaasa arvatud Tallinn-Tartu rongides. Üks väike Turba alevik annab Elronile juurde ligi 100 000 rongireisi aastas (muuseas, sama palju rongireisijaid oli Tallinn-Moskva rongides kokku 15 aastat tagasi, kui meil oli idanaabriga vilgas läbikäimine), sest inimesed elavad Turbas, aga õpivad ja töötavad igapäevaselt Keilas, Sauel, Laagris, Tallinnas.
Tegemist on Elronile tulude ja kulude suhtelt ühega kõige parematest lõikudest, ühtegi rongikoosseisu ei ole Elron pidanud Turba peatuse lisandumise pärast juurde ostma vaatamata sellele, et iga tööpäev sõidab Tallinnast sinna ja tagasi 17 rongi. Raudteetaristu on jätkuvalt väga heas korras, mis lubab reisirongidel sõita kuni 140 km/h (ainuke selline lõik Eestis). AS-il Eesti Raudtee on sellel lõigul minimaalsed kulud ning – last but not least – Turba on täiesti muutunud, seal on täna rohkem elanikke ja rohkem noori peresid.
Saue vald ja ettevõtjad on omalt poolt elukeskkonda investeerinud, see on ilmselgelt koht, kus elu ja elamine on läinud paremaks. Jah, lõik on doteeritav, aga piletitulust laekub tegevuskulude katteks proportsionaalselt rohkem kui Valga ja Põlva-Koidula suunalt, rääkimata Viljandist, Türist ja Raplast.
Eraettevõtja Koit Uus rääkis 2015. aastal, et Riisipere-Turba oleks pilootprojekt, et praktikas näha, mis juhtub. Eestis polnud ju uut reisiraudteed ehitatud aastakümneid. Olen päris kindel, et nende numbrite pealt oleks eraettevõtjad juba ammu seda raudteed Turbast edasi ehitanud. Ka riigile kuuluva AS Eesti Raudtee juhid on öelnud, et nemad oleks valmis raudteed edasi ehitama, ning Elroni juhid on öelnud, et hea meelega sõidaksid rongid Turbast edasi, ronge jagub. Aga … riigil on teised prioriteedid.
Pool aastat tagasi eraldas endine regionaal- ja põllumajandusminister Piret Hartman 15 miljonit eurot järgmise etapi ehitustöödega jätkamiseks ning valitsuse lagunedes võttis toonane kliimaminister raha jällegi ära. Veel eelmisel aastal planeeriti Ristile uut elamurajooni. Kuidas sellised valitsuse otsused stiilis kord annan ja siis võtan ära, mõjutavad kohalike investeeringu plaane ja mis tänaseks on sellest mõttest saanud?
Kui ametisolev minister eraldab oma vastutusalas raha mingi tegevuse tarbeks, siis on kaks võimalust: kas ta kuritarvitas oma ametiseisundit või on olnud koalitsiooni kokkulepe, mida minister täitis. Minu teada Piret Hartmani keegi ametiseisundi kuritarvitamises ei kahtlusta ja mingeid uurimistoiminguid läbi ei viida. See, et mõni poliitik teda avalikult süüdistab, liigitub sõnavabaduse ja puuduliku arusaama alla õigusriigist.
Meil kehtib „Avaliku raudteeinfrastruktuuri arendamist suunav tegevuskava aastateks 2021–2028“, mis võeti vastu Vabariigi Valitsuse otsusega 27.01.2022. Selles nähakse ette Haapsalu-Rohuküla raudtee ehitamine. Liikuvusreformi eest vastutav minister sai eraldada üksnes sellist raha, mis oli koalitsioonis kokku lepitud ja ministri haldusalasse eraldatud.
Asjaolu, et see rahaeraldus tagasi pöörati näitab, et kokkulepped ei kehtinud. Suurt pilti vaadates – valitsuskoalitsiooni kokku pannes sõlmiti leping, et partnerid ühe mütsi alla saada. Kui asjad jõudsid niikaugele, et oli vaja sõnadelt üle minna tegudele, oli valitsus laiali. Kahjuks oleme jõudnud olukorda, kus see kõik toimub meie omas riigis, see on meie poliitiline kultuur(itus).
Kui järgmine valitsus tühistab eelmise valitsuse ajal kokku lepitud prioriteedid või lükkab nendega tegelemise määramatusse tulevikku, valitsus ise ei austa eelmisi valitsusi ja nende otsuseid, enamgi veel, taganeb oma enda valitsuspartneritega sõlmitud kokkulepetest – ükskõik milliseid vabandusi-süüdistusi esitades, siis ega elu sellest meil riigis paremaks lähe. Nagu sa vihjasid, kui raudtee jõuaks Ristile, lisanduksid erasektori ja ka kohaliku omavalitsuse investeeringud, ning elu veel ühes Eesti asustatud punktis võidaks sellest. Ainult et riigil on teised prioriteedid.
Tuues siia juurde tänase igapäevaelu, kus me räägime sellest, et kogu raha läheb riigi kaitsevõime arendamisse, sest elame muutunud maailmas ja meil on naaberriigiks agressor – milline roll riigi ja rahva kaitsmisel võiks olla Haapsalu raudteel? Pidades silmas Eesti rahva võimalikku evakueerumist Ida-Virumaalt Läänemaale ja siis näiteks sadamast laevale edasi liikumiseks.
Eesti julgeolekuohud on tänaseks muutunud reaalseks kaitsevajaduseks. Õnneks saab sellest aru ka riik ning kaitseinvesteeringud ja liitlassuhted on praegu möödapääsmatumad kui kunagi varem viimase 85–90 aasta jooksul. Tõsi on, et osaliselt tulevad need investeeringud muude, elu edasi viivate ja parandavate investeeringute arvelt.
Mul on tunne, et Eestis kohati ei nähta seost – kui vaenlane sunnib meid oma häid plaane ja prioriteete muutma, niigi nappe ressursse mujale suunama, siis täidab ka see vaenlase eesmärke. Mõned aastad tagasi tuli mõni Eesti riiki juhtiv poliitik tõsimeelselt välja seisukohaga, et seoses Venemaalt lähtuva ohuga peaks lõpetama ära nn vene laiusega raudtee ehitamise Eestis ning kõik raudteed asendama nn Euroopa laiusega rööbasteedega. Et siis ei saaks Venemaa Eestit rünnates kasutada raudteed oma sõjalogistikas.
See oleks ühtlasi nii kaitse kui ka heidutus. Maksaks Eestile vähemalt 8,7 miljardit ja kümme aastat igapäevaseid ehitustöid, mil ükski rong ei sõida. Ma kirjutasin selle peale riigi juhtidele avaliku kirja, mille avaldas Lääne Elu. See on internetist ka täna kõigile kergesti leitav. Ma ei ütle, et minu kirja pärast, aga näib, et õnneks sellist kiireloomulist „prioriteeti“ riik endale võtnud ei ole. Eesti tervikuna sellest kindlasti ei võidaks.
Ma jään oma seisukohtade juurde – raudtee ja raudteetaristu on Ukraina näitel tõestanud end väga olulise kaitseotstarbelise investeeringuna, millel erinevalt mürskudest on ka rahu ajal kasulik ja arengut toetav funktsioon. Meil on ajalooliselt olemas ida-lääne suunalised raudteed. Mida kaugemale Lääne-Eestisse need ulatuvad ja sadamatega paremini integreeritumad on, mida rohkem neid (lisaks Paldiskile) on, seda paremini oleme sõjaks ja enesekaitseks valmis. Mul on kahtlusi, kas meie suure-pildi-inimestel, kelleks riigi juhid ja nende nõunikud kindlasti olema peavad, on piisavalt hea „platsinägemine“. Sest… riigil on teised prioriteedid.
Kas Haapsalu raudtee finantseerimise otsus võib olla kaitseinvesteeringute mahu suurenemise tõttu laualt maha liikunud? Kas võib olla ohumärk, et muud eluvaldkonnad jäävadki arendamata, sest üks valdkond nõuab väga palju rohkem, aga samas korruptsioonimärgid viimaste uudiste valguses võivad endiselt üleval olla? Mitte et kuidagi öelda seda, et me ei peaks ennast kaitsma ja kaitsevõimet arendama – vastupidi –, aga siiski.
Ma ei näe mingit põhjust süüdistada investeeringuid riigikaitsesse. Korruptsioon on mõistagi läbivalt taunitav ja see võib olla ka osa vaenlase asümmeetrilisest reaktsioonist meie sammudele, seda uurigu vastavad ametkonnad. Kaitsevajadus on tõusnud Euroopa Liidus tervikuna.
Euroopa Komisjon Ursula von der Leyeni eestvedamisel töötas ja kuulutas välja kaitseinvesteeringute paketi, mis tähendas, et Euroopa – samasuguste väljakutsetega silmitsi seistes nagu Eesti – leidis raha juurde, mitte ei tõstnud ümber. Minu ootus Eesti riigile on samasugune – prioriteetide hulga suurenemisel tuleb raha juurde leida, mitte teisi prioriteete maha tõmmata.
Selleks meil ju ongi ametis rahandusminister – finantsdirektor, mitte raamatupidaja-laojuhataja. Puhtbürokraatlikult vaadates peaks tänaseks kujunenud olukorras lisama seniste prioriteetide Excelisse mõned veerud juurde, kuhu lisandub küsimus “kuidas investeering aitab kaasa Eesti kaitsevõimele?” (võib eristada sõjalist kaitset ja tsiviilkaitset) koos mitmepunktilise vastuste skaalaga alates „nõrgendab märgatavalt“ kuni „parandab märgatavalt“.
Kui vastata asjatundlikult sellele küsimusele Haapsalu-Rohuküla raudtee investeeringu valguses, siis vastus tuleb kindlasti „parandab kaitsevõimet“. Arusaadavalt ei oleks tegemist kõige tähtsama projektiga, aga siiski projektiga, millel positiivne mõju. Projektiga, kus kehtivad ehitusload on täna reaalselt olemas. Projektiga, mille käegakatsutavat kasu saaks tunda juba mõne aasta pärast. Olgu siis rahu- või sõjaaeg. Ehk suhteliselt kiire reaalne positiivne mõju. Mida siin oodata?
30 aastat tagasi pani riik raudteelaste kätega reisirongiliikluse Haapsallu seisma. Mitte sellepärast, et reisijaid ei olnud, vaid sellepärast, et raha ei olnud amortiseerunud raudtee korda tegemiseks. Siis öeldi inimestele, et ajutiselt. Sulgemisele järgneval ajal on riigi ja riigi omanduses olevate ettevõtete kassast väga palju raha läbi käinud nii tänu maksulaekumistele, omatuludele kui ka Euroopale ning üle Eesti on raudteid korda tehtud.
Mõnda lõiku tehakse selle aja sees juba kolmandat korda uuesti ja uuesti, sest ikka saab paremini. Nüüd oleks ju vaja 160-raudteed! Ei ole see ajalooline mälu nii lühike ühti. See lubadus „ajutisest peatamisest“ on tallel Haapsalus raudtee- ja sidemuuseumis. Ei kao sealt kuhugi. Haapsalu raudtee teemat on korduvalt laua pealt maha lükatud. Eks püütakse ka edaspidi lükata ja ei saa välistada, et õnnestutakse.
Aga nii kaua kuni Läänemaal on elu, kuniks läänlastel on sihikindlust, järjepidevust ning julgust seista enda eest, kuniks hiidlased ja mõttekaaslased teistest Eesti piirkondadest on nõu ja jõuga toeks, tõstetakse see teema laua peale tagasi. Oskar Luts kirjutas oma raamatus „Suvi“ sellest, kuidas Joosep Toots enne Tõnissoni juurest ära ei lähe, kui saab, mis tal vaja. Eestlased lihtsalt on sellised – Peipsi äärest Läänemereni. Prioriteedid ei saa poole pealt muutuda, muidu need pole kunagi prioriteedid olnudki. Raudtee on Läänemaa prioriteet.
Rene Henri Rand
