UNESCO lisas maailmapärandi nimekirja 26 uut paika

UNESCO maailmapärandi komitee lisas maailmapärandi nimekirja 26 uut paika. Põnevamate hulgas võib nimetada pärlipüügiga seotud pärandit Bahreinis, traditsioonilist riisikasvatuse süsteemi Bali saarel, Vaikses ookeanis asuvaid Palau kaljusaari, modernismi ja kolonialismi sümbioosi Maroko pealinnas Rabatis ning uhkete maalingutega talumajasid Rootsis.

Looduspärandi paikadest on tähelepanuväärsemad Sahara kõrbes asuv 18 järvest koosnev põhjaveetoiteline järvistu Tšaadis, Hiina fossiilide leiukoht, kus on esindatud varajase kambriumi elustiku jäänused 530 miljonit aastat tagasi ning Leena jõe sammaskaljud Venemaal.

Maailmapärandi konventsiooniga  on ühinenud pea kõik maailma riigid. Selle täitmist kontrollib 21 riigist koosnev komitee ja juba kolmandat aastat kuulub komiteesse ka Eesti. Peterburis toimuval koosolekul juhivad Eesti delegatsiooni prof. Mart Kalm kunstiakadeemiast ja Urve Sinijärv keskkonnaministeeriumist.

Maailmapärandi nimekirja arvatakse nii kultuuri- kui ka looduspärand. Ideaalis peegeldab nimekiri maailma ja inimkonna arengulugu. Kõik maailma riigid on äärmiselt huvitatud esindusnimekirjas olemisest ja seetõttu on peagi tuhande paigani jõudva loetelu täiendamine muutunud aasta-aastalt üha keerulisemaks. Igale valikule eelneb hoolikas võrdlus teiste sarnaste paikadega, et nimekirja jõuaks tõesti parim võrdsete seas.

Maailmapärandist ligi neli protsenti on kantud ohustatud pärandi nimekirja – loodusjõududest, nagu üleujutused, tormid jms tulenevate ohtude kõrval kasvab aasta aastalt inimtegevuse laastav mõju. Ärihuvid, kulla- ja söekavandused ohustavad ühtviisi nii Komi metsasid Venemaal, Selousi rahvusparki Tansaanias, kunagise Mapungubwe kuningriigi pärandit Lõuna-Aafrikas kui ka mitmeid teisi. Urve Sinijärve sõnul ongi istungi üheks keerulisemaks küsimuseks Selousi rahvuspargi piirimuutmisettepanek, mis on tehtud uraanikaevanduse avamise eesmärgil. Positiivne otsus võib luua ohtliku pretsedendi kogu konventsiooni jaoks.

Eesti suursaadik UNESCO juures Marten Kokk tõstis esile, kui haavatav on  pärand sõjalistes konfliktides. Pärand on oma kultuurilise ja rahvusliku identiteedi tähenduse tõttu sageli teadliku rünnaku objekt. Vaid paar päeva pärast seda, kui komitee oli kandnud Mali riigi palvel sealsed pühamud ohustatud pärandi nimekirja, purustasid islamiäärmuslased Timbuktu mälestised. Koka sõnul peab komitee leidma senisest enam võimalusi osutada kiiret ja praktilist abi sarnastes olukordades.

Ohustatud mälestiste nimekiri on üks suurimaid kultuuriliste eriarvamuste küsimusi. Konventsiooni järgi ei ole ohustatud pärandi nimekiri häbipost, vaid loetelu paikadest, mis vajavad rahvusvahelist tähelepanu ja abi. Erinevad riigid mõistavad seda siiski erinevalt ja väidetava avaliku häbistamise hirmus püütakse mõjutada komitee liikmeid. Mart Kalmu hinnangul ongi komitees süvenemas pärandi väärtustamise asemel politiseerumine, kuna riikide delegatsioonides domineerivad diplomaadid, tänu kellele muutuvad otsused üha kompromislikumaks. Komitee aplausi teenisid ohustatud pärandi nimekirjast väljaarvatud paigad - Filipiinide riisiterrassid ning Lahore kindlus ja Shalimari aiad  Pakistanis. Need riigid olid kasutanud ohunimekirjaga kaasnevat võimalust saada rahvusvahelist ekspertabi, aga ka rahalist toetust, et töötada välja korralik kaitsesüsteem ning ennekõike koolitada ja kaasata kohalikke elanikke maailmapärandi kaitsel.

Paljudel juhtudel on raske leida nii pärandit kui ka igapäevaseid vajadusi rahuldavaid lahendusi. Näiteks Panama linn vajab uut ühendusteed erinevate linnaosade vahel. Kuna tunneli rajamine on väga kallis, siis on hetkel surve rajada vanalinna ümbritsev viadukt, mis sulgeb Vaikse ookeani ranniku vanima Euroopa tugipunkti vaated ookeanile. Samuti oli taas päevakorral Sevilla, kus kohalik võim ei suutnud aastaid mõjutada arendajaid järgima UNESCO ja selle ekspertide soovitusi vähendada uue pilvelõhkuja Torre Cajasol dominantsust linna ajaloolise maamärgi Giralda torni suhtes. Varasematel aastatel läbisurutud poliitiliselt ebamäärased otsused ei andnud linnavõimudele läbirääkimistes piisavat tuge ja aitasid paraku kaasa pärandi devalveerimisele.