RMK paigaldab Osmussaarele ajalugu tutvustavad stendid

Riigimetsa majandamise keskus (RMK) tellis Lihula mehelt Tiit Kaljustelt ajalooteabega stendid, mis hakkavad seisma Osmussaarel ja selgitavad külalistele saare militaarset minevikku.

Kaljuste sõnul on stendid tellijale üle antud, ent üles pole need veel pandud.

Täna arutab Haapsalu linnavolikogu, mida teha raudteejaama juures Nõukogude sõjaväelastele püstitatud mälestuskiviga. Kivi pandi sellesse paika 1975. aastal, nüüd soovib aga maaomanik, et linnavalitsus leiaks kivile mõne muu koha.

Neljapäevane Lääne Elu kirjutas, et linnavalitsus pakkus kivi uueks asukohaks Jaama ringi lähedale jääva haljasala ja taotleb volikogult nüüd luba.

Volikogu liikmed Sulev Vare ja Teet Kallasvee tõstatasid küsimuse, miks peab nn Osmussaare kivi üldse Haapsalus olema, linnal ei ole Osmussaare sõjaväelastega mitte mingit pistmist. Kivi ei sobi raudteejaama juurde ka seetõttu, et seal mälestatakse küüditatuid. Volikogu juhatus opositsiooni ettepanekut ei toetanud.

Tiit Kaljuste sõnul on Haapsalu kivi anakronism, saare kaitsjate kangelaslikkus müüt ja kuulujutud osa Vene sõdurite mahalaskmisest moondunud tõde.

Kivivaidlusega seoses saatis Kaljuste Läänlasele teksti, mis seisab Osmussaarele paigaldatavail stendidel ja selgitab saare ajalugu.

Tiit Kaljuste:

Seoses baaside lepinguga anti Osmussaar 1940. aasta alguses Nõukogude Liidu käsutusse, et ehitada sinna võimsad suurtükipatareid ja kontrollida laevade sisenemist Soome lahte. Teisel pool Soome lahte loovutasid soomlased Talvesõda lõppedes 1940. aastal venelastele Hanko neeme, kuhu rajati analoogilised suurtükipatareid. Sarnased patareid rajati ka Hiiumaale Tahkunasse.

12. juunil 1940 sunniti kogu saare elanikkond kodudest lahkuma. Põlisasukatele kompenseeriti kogu varandus, alates hoonetest kuni koduloomadeni. Suurem osa rannarootslasi asustati ümber Vormsi saarele.

Juunis 1940 saabus saarele 1200-meheline Moskvast ja Leningradist pärit ehituspataljon, kes elas talve üle telkides. Tonne kaaluvad raskesuurtükitornide detailid toimetati laevadelt maale majakast veidi kagu pool, kus meri läheb järsult sügavaks.

Lisaks keskmise suurusega patareidele otsustati paigutada saarele kaks raskepatareid kaliibriga 180 ja 406 mm. Patareide tule ulatuseks arvestati 36-40 km. Teades, et Hanko asub siit 65 km kaugusel, oli lahte sissepääs kahuritulega kaetud.

Peale sõja algust otsustati 406 mm patarei asendada ühe 180 mm ja ühe 130 mm patareiga. Tule juhtimiseks ehitati 16 m kõrgune torn. Ehitiste süvenditest kärutati peale lõhkamist välja 30 000 m3 paasi. 130 mm patarei juurde hakati ehitama blindaaže isikkooseisu jaoks, sööklat, kööki ja moonahoidlat. Rajati betoonitehas, mehhaanikatöökojad, killustikukarjäärid, transpordikeskus, katlamaja. Kasarmute ning betoonist kaitserajatiste ehitusmaterjaliks lõhuti ära kõik saare kiviaiad ja suurem osa lubjakiviehitistest.

Tippajal asus saarel kuni 2000 inimest, suuremalt jaolt ehitajad. Selline suur hulk elanikke tekitas aga suuri logistilisi ja olmeprobleeme. Suurtükipatareid said valmis juulis 1941 (üks 130 mm patarei jäi lõpuni ehitamata). 23. augustil viidi üks ehituspataljon saarelt minema ja garnisoni isikoosseis vähenes peaaegu poole võrra. 

Sõda jõudis siia 1. augustil 1941, kui saksa lennukid pommitasid saarel asuvat küla. Ehituse ülem sai haavata, üks lennuk lasti alla. Septembri alguseks oli Eesti mandriosa sakslaste kontrolli all. 3. septembril saabus Hankost Osmussaarele hüdrograafialaev “Volna” grupi ohvitseridega. Organiseeriti dessant eesmärgiga hävitada Põõsaspeal asunud rannabaas ja sidesõlm, mis tagas ühenduse Tallinna ja Paldiski vahel. Kolm dessandis osalejat sai surma, nende nimed on teiste 15 hulgas kirjas mälestusplaaadil.

Saksa rannapatareid tugevdasid tuld Osmussaare pihta. 6. septembril tabasid mürsud vaatlustorni ja naftatsisterni.

22. septembril saabus Hankost Eesti aurik “Vohi”, mis tõi lõhkeainet, suure prožektori, miine, sütikuid ja automaatrelvi. Sakslased avasid mandrilt tule, laev sai tabamuse ja süttis. Põlev laev tõugati saarest eemale ja ta vajus 50 m kaugusel kaldast vette. Lossimistööde käigus said surma 6 meest, kelle nimed on jäädvustatud mälestustahvlil. 

Osmussaare “kaitsjate kangelasteoks” jäi seitsme eesti meremehe mõrvamine, keda süüdistati sakslastele evakueerimiskuupäeva edasiandmises elektrikeevitusaparaadi sädemetest tekitatud morsesignaali abil! Kolm meremeest peitis end saarele ära, neis üks hukkus miini otsas.

23. novembril alustati garnisoni evakueerumist laeval “Laene”. Ööl vastu 3. detsembrit õhkisid saarele jäänud sapöörid patareid ja muutsid muud seadmed kasutuks. Järgneval päeval evakueeriti järelejäänud mehed laevale “Jossif Stalin”, mis suundus Leningradi. Teel sai laev kaks miinitabamust, vaid 30% meeskonnast pääses, ülejäänud hukkusid või langesid sakslaste kätte vangi. 6. detsembril hõivasid sakslased Osmussaare.

180 mm raskepatarei tegi oma tegevusaja jooksul põhiliselt maismaa kaldamärkide suunas ca 70 lasku. Sama palju laske tegi 130 mm patarei. Aktiivsema tule andmist segas piiratud mürskude kogus. Raskepatarei käikuandmise ajal oli varuks 300 mürsku toru kohta, 130-sel 400. Kokku lasid Osmussaare patareid oma olemasolu jooksul alla 6 saksa lennukit. 

(Piltidel RMK teabestend, mis pannakse Osmussaarele, Vene sõjaveteranid Osmussaarel ja venekeelne mälestuskivi nõukogude sõdureile. Seda käib igal aastal korrastamas grupp vene noori. TIIT KALJUSTE)