“Virtsu sula” ehk ühe pisikese aleviku elutu masina eluline lugu

Mõni aeg tagasi käisin Hanila vallas, et teha ERR-ile telelugu sellest, kuidas kohalik rahvas kogub raha Virtsu koolile uute laudade-toolide ning Kõmsi lasteaed-algkoolile sahtelvoodite ja süntesaatori ostmiseks. Vald pani õla alla nagu suutis, kuid sellest jäi väheks ning rahvas asus ise asja kallale. Tol korral Virtsu koolimajas asjaosalistega vesteldes mainiti ka Virtsu sularahaautomaadi sulgemist. Et Swedbankil olevat selline plaan. Jutt veeres sinna, et kas ühe väikse paiga inimeste mured ületavad uudisekünnise. Ütlesin tookord, et küll ületavad, kui kohalik rahvas ise sellest meediale teada annab.

Ei läinud kaua, kui tuli teade, et panga esindajad kohtuvad Virtsu koolimajas rahvaga, et selgitada, mis plaan neil sularahaautomaadiga on. Selgus, et pole enam mingit plaani – asi on otsustatud. Seda kordas Swedbanki Lääne-Eesti regiooni juht rahvakogunemisel neli-viis korda, kui ühel või teisel moel tuli saalist küsimusi stiilis “kas tõesti kuidagi teisiti ei saa?”

Ei, kõlas vastus. Tuleb pangabuss ja te hoopis võidate – saate kasutada kõiki pangateenuseid, peale valuutavahetuse. Aga seda paar korda kuus. Sõna “ainult” oli ainult puudu, ent see poleks konteksti sobinud.  

Sellest kaela sadanud pangabussiõnnest Hanila rahvas aru ei saanud. Teha polnud aga midagi, sest tugevam oli nõrgemaile oma positsiooni väga otsekoheselt selgeks teinud. Automaat kaob.

Vallavanem tõstis käed püsti – äriühingu otsuseid vald muuta või mõjutada ei saa. Vallavanemal oli õigus. Riik ei saa äriühingule ette kirjutada, kus tegutseda kasumiga ja kus kahjumiga. Kui äriühing ei soovi mujal teenitud kasumi arvelt kahjumiga töötavaid paiku toetada, siis on tal selleks õigus. Kui oleks teisiti, poleks meil vaba turumajandus.

Ilmselt enamikule asjaosalistele ootamatult juhtus aga midagi imelikku. Kohalik võim ei saanud aidata, Toompeal istuv samuti mitte, kohtuvõimust rääkimata. Jäi inimeste enda võim. Seda ei juhtu just sageli, et pisike lootsik sunnib naftatankerit suunda muutma ja see õnnestubki.

Hanila inimestega sõudis seekord ühes lootsikus ka meedia. Ei mäletagi, et mõne väikse valla elanike mure oleks nii agarat meediakajastust saanud. Kahjuks esines ka mölapidamatust ja liigset emotsionaalsust, seda eriti veebikommentaatorite seas, kes tahes või tahtmata on meedia osa. Üldistused ja süüdistused jõudsid vahel lausa absurdini ja saabus kriitiline hetk, kus Swedbankil tuli otsustada: kas lõputu õudus või õudne lõpp. Panga maine oli juba kahju saanud, kuid rahva tahte arvestamine päästis veel pisutki.

See oli nüüd kronoloogia, aga miks see kõik nii läks ja mida see näitas?

Miks solvusid Hanila inimesed?

Hanila rahvas solvus eelkõige sellepärast, et neile astus vastu pintsakus mees, kes käitus nagu mõisnik kulunud rõivais moonakatega. Arusaadav, et ega temagi ainuisikuliselt automaadi sulgemiseotsust teinud ja tal oli keeruline vägagi otsekohese ja sirgjooneliselt küsiva rahva ees seista, aga suhtekorralduslikult oli inimestega kohtumine läbi mõtlemata. Natuke oli tunda kõrkust, natuke hoolimatust, natuke paratamatusega leppima sundimist. Natukesest sai aga palju.

Miks meedia rahva poole valis?

Meediakajastusi oli igasuguseid. Nagu vald ei saa äriühingu otsuseid mõjutada (ju kuidagi ikka saab, aga üldjuhul mitte), nii ei saa ka eri värvingus meediaettevõtteid mõjutada olema punasem, mustem, hallim või valgem. Kui nuttu või naeru on vaja välja pigistada, siis seda tehakse. Igaüks omamoodi ja oma õpitud rikutusele kohaselt. Samas oli meedial üks ühine joon – tahtlikult või tahtmatult võeti pool. Mõnikord jäi ehk tunne, et püüti lihtsalt laineharjal liuelda, aga laias plaanis jõudis teemakäsitlus kaugemale kui üks sularahaautomaat – Eesti üldise olukorrani, kus tanker sõidab üsna tihti lootsikutest üle. Ajakirjandus võib selliste teemade puhul poole valida ja olla nõrgemale abiks. Peabki. Poole valimine ei tähenda seda, et peab teist poolt materdama. See  ei oleks õige ega viisakas. Kinni peab hoidma meediavälistest kui ka -sisestest reeglitest, aga abitumale poolele saab appi minna sellega, et näiteks hoitakse teemat pikalt päevakorral ja otsitakse sellele uusi tahke, mis paneks asja laiemasse konteksti. Nii Virtsu juhtumi puhul läkski. 

Kui nüüd tankeri ja lootsiku mõtet edasi arendada, siis tundub hämmastav, miks rahvas ei tee midagi samalaadset riigis võimulolijatega, nagu tehti meedia abiga ühe suurpangaga. Üks teine tanker sõidab lootsikutest kogu aeg üle ja selle tankeri roolis on rahva enda valitud tegelased. Kriitikat on väga palju, aga kogu toss läheb üksikutele viledele.

Kindlasti on olukordi, kus saaks võimulolijaid survestada tegema neid otsuseid, millel on ka reaalselt rahva hääl taga. Kõlab ehk liiga sotsialistlikult, aga ära on tüüdanud kord õpetajate, kord meditsiiniõdede ja paljude teiste võitlus väärikuse eest ning alatine kaotamine või piinliku kompromissiga leppimine. Virtsu näitas, et ka pintsakus mehed on võidetavad. “Araabia kevadet” pole ehk vaja, aga väike “Virtsu sula” kuluks aeg-ajalt võimulolijaile ära.