BALTI KETT 30: Olen ainuke eestlane, kes filmis Balti ketti ülevalt taevast

Kuigi teema oli, et kes kuskil seisis ja mis tunne oli Balti ketis olla, siis mina saan öelda, et olin üks väheseid, kes piltlikult öeldes seisis Balti ketis iga ühe kõrval. Kui täpsemalt väljenduda, siis Balti ketis olnute pea kohal.

Lugu oli järgmine. Teades, et 23.augustil 1989 korraldatakse Balti kett, tekkis minul ja teisel Rapla mehel Alvar Kauril mõte jäädvustada see sündmus õhust lennukilt. Alvar korraldas  paberimajanduse Kuusikul oleva Balti sõjaväeringkonna lennusalgaga, tellis lennuloa Tallinna vanalinna kohal lendamiseks, “suhtles” mõnede vajalike ohvitseritega ja luba stardiks oli olemas.

F: okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu kogust

23. augustil sõitsin autoga paari hea tuttavaga ja oma kahe väikese lapse Martini ja Mariga  Kuusiku lennuväljale. Kohalejõudmine oli vaevaline, kuna liikusime vastuvoolu. Kõik tulid Raplasse Balti ketist osa saama. Kuid kohale me jõudsime.

Läksime lennuki peale AN-2, mida rahvas teab “moosiriiulina”.

Ilm oli tuuline. Kui ma nüüd ei eksi, siis meeskonnas oli neli meest. Kõik olid vene rahvusest. Kaks meest juhtisid lennukit ja kaks meest sidusid end lennuki sees lennuki ukse juures seina külge rihmadega kinni, et mind filmimise ajal hoida ja vältida minu kukkumist lennukist välja.

Lennuk võttis tuurid üles, ruleeris stardirajale ja lend võis alata.

Planeeritud oli lennata Balti keti kohal Kuusikult Tallinna ja sealt Panevežisesse ning sealt Kuusikule tagasi.

Võtsin põlvili asendi sisse lennuki lahtise ukse juures. Sättisin kaamera õlale, kaks vene noormeest hoidsid minust kinni (kuna mul polnud kuskilt kinni hoida ja ainus toetuspunkt oli mummuline metallist lennukipõrand) ja alustasime lendu Balti keti kohal suunaga Tallinna.

Esimestel minutitel oli selge, et kerge ei saa see lend olema. Lisaks suurele tuulele olid aeg-ajalt ka õhuaugud. Lendasime aga “moosiriiuliga”, mitte mingi kaasaegse lennumasinaga. Lendasime 30 m ja kohati 300 meetri kõrgusel.

Saime lennatud umbes 7-8 minutit, kui minu lapsed Martin (10-aastane) ja Mari (7-aastane) tulid välja mõttega, et aitab lendamisest nüüd küll, nemad tahavad maha minna. Lapsed ei saanud aru, et see pole buss, mida saad lihtsalt peatada, kui vaja maha minna. Kulus veidi aega, et lapsed mõistaksid olukorra tõsidust ja seda, et lend tuleb otsast lõpuni ära kannatada. See episood on neil meeles tänaseni.

Jätkasin filmimist. Tundsin, kuidas kõik riided seljas leemendasid higist. Suur osa oli selles nn surmahirmul. Mind hoidsid kinni vaid kaks vene noormeest, kes oleks võinud mind suvalisel ajal lennukiuksest lasta alla kukkuda ja teine probleem oli see, et kui zuumisin kaameraga maapinnal olevat inimketti lähemale, siis oli selline tunne, et viska kaamera lennukist alla või hüppa ise alla.

Seda on raske sõnadega väljendada.

Kuna ilm oli tuuline, siis lennuk kõikus ka kõvasti. Osa filmitud kaadreid sai seetõttu veidi kannatada. Lisaks hakkas see pidev kõikumine ja õhuaukudes seiklemine kõigile lennukis olnutele tervise peale. Õnneks olid kilekotid kõigil kaasas ja need täitusid päris kiiresti. Ei pääsenud sellest ka mina. On meeles emotsioon, et Tallinna vanalinna kohal lennates ma ühe käega filmisin, teise käega hoidsin kilekotti ja vahelduva eduga oksendasin. Kuid kaamerat käest ei lasknud.

Mõtlesin, et sinna Leedumaale me küll ei jõua. Hea oleks, kui Kuusiku lennuväljale tagasi jõuaks. Nii saigi otsus vastu võetud, et maandume Kuusiku lennuväljal. Oli ju üsna palju materjali videosse võetud.

Maandusime Kuusiku lennuväljal ja suundusime Rapla staadionile, kus toimus suur rahvaüritus.

Jõudsin higist läbimärjana ja väsinuna staadionile. Rein Veidemann võttis just sõna, kui kohapeal osa inimesi rääkisid omavahel, et Vene viisnurkadega “moosiriiul” lendas õhus ja ilmselt olid need internatsid (Interliikumise tegelased). Rahustasin nad maha ja ütlesin, et mina see “internats” olingi ja et ma käisin üleval Balti ketti filmimas.

Mälestus kogu eluks. Tore oli vaadata Balti ketti ülevalt ja osaleda nii selles ajaloolises sündmuses. Hiljem selgus, et õhus oli helikopteriga ka toonane peaminister Edgar Savisaar.

Minu filmitud materjali kasutati Mati Talviku ja Toomas Lepa filmis “Balti loorberid”. Iseküsimus on, kui hea see minu filmitu oli – kohati hüplev ja värisev –, kuid ikkagi on see osa ajaloost.

Lisainfona vast peaks seda lisama, et filmisin Panasonic tüüpi VHS kaameraga, mille olime Alvar Kauriga ostnud-vahetanud Vahur Kersna onu käest 1989. aastal, kes elas ja (elab?) tänaseni Kehtnas Rapla maakonnas. Mees on tuntud ka vabadusvõitlejana.

See kaamera on jäädvustanud teisigi ajaloo jaoks olulisi kaadreid. Kahjuks pole kellelgi nende vastu enam huvi.

Minu tegevusel Balti ketil oli õnnelik lõpp ja emotsioone kogu eluks, kuid kuuldavasti lennumeeskonnaliikmetel nii hästi ei läinud. Neile olevat Balti sõjaväeringkonna poolt noomitus määratud Eesti natsionalistide abistamise eest.

Tänan Alvar Kauri, et see ajalooline lend teoks sai ja neid nelja vene lendurit, kes oleks võinud käed veidi lõdvemale lasta ja kaasa aidata minu “vabale” väljumisele lennukiuksest, kuid mida ei teinud.

See artikkel ilmus 23.augustil 2014 ajalehes Postimees

Minu nimi on Urmas Minn. Olen ainuke eestlane, kes filmis Balti ketti ülevalt taevast. Teine minu kaaslane, Tyrone Laasme, filmis maapeal Raplas. Värisevad kaadrid on alles ja ma arvan, et tänasel päeval on võimalik seda värelust ka vähendada teatud tarkvarade abil. Võib olla leian ka slaide oma arhiivist. Koos maapealse osaga on videomaterjali ca 40 minutit.

Urmas Minn

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.