BALTI KETT 30: Mõistsin äkki, et me korraldame siin midagi enneolematult pöörast

Kui ma 1989. aasta pöördelisel ajal kuulsin ideed korraldada suur inimkett, mis ulatuks Tallinnast Vilniusesse, siis tundsin kohe suurt rõõmu, et tahetakse teha midagi pöörast. Alles siis, kui selgusid selle ebahariliku ürituse pöörased mastaabid, hakkas väike kahtluseuss hinge närima. 

Kas nii lühikese ajaga saab nii suurt üritust korrektselt läbi viia? Kas inimesed ikka tulevad selle demonstratsiooniga kaasa? Äkki Nõukogude repressivorganid otsustavad sekkuda?  Kuidas me kõik ühel ja samal ajal saame kindlasse kokkulepitud punkti sõita? 

Kuid aeg liikus kiiresti ja 23. august 1989. aasta oligi saabunud. Mina kuulusin tehase “Ilmarine” Rahvarinde tugirühma. Tehase juhtkond otsustas Balti Keti üritust omalt poolt toetada sellega, et lubas kasutada reisibussi Ikarus inimeste transpordiks sündmuskohta. 

Kutsusin kaasa ka mitmed oma sõbrad ja kõik üheskoos lõbusas tujus sõitsime kella nelja ajal pärast lõunat tehase väravast välja. 

Meie buss oli viimse istekohani täis. Kuid üsna pea selgus, et Tallinna linn on Balti ketile sõitjatest umbes. Nagu oleks äkitselt laulupidu alanud? 

Buss veeres aeglaselt Viljandi maantee suunas. Meie Rahvarinde liikmetele oli määratud ketis olla peale Raplat. Kui nägin bussiaknast seda tohutult suurt inimeste ja sõidukite hulka, siis hakkas hinge pugema hirm. Kas me ikka jõuame kella seitsmeks õhtul Raplasse? Tegelikult pidime olema ju Raplast lõuna pool. Vahepeal sõidu ajal jagati veel viimaseid juhtnööre ürituse toimumise üksikasjadest. 

Lõpuks oli meie buss saanud suurematest ummikutest mööda ja kiirustas Rapla suunas. Kuid vaatamata bussijuhi üleinimlikele jõupingutustele liikus kellaosuti halastamatult seitsme suunas. 

Mõned minutid enne ürituse algust olime jõudnud enne Raplat asuvasse Hagudi külla. Siis peatas bussijuht oma sõiduki ja teatas, et peame kõik väljuma. Lahkusime kiiresti bussist ja kogunesime keset teed. Vastavalt eelnevatele soovitustele võtsime kaasa ka oma transistorraadiod. Raadiod asetasime keset teed, et saaksime kuulata poliitikute kõnesid ja laulda kaasa isamaalisi laule. 

Kui vaatasin endast paremale ja vasakule, siis nägin mõlemal pool suurt hulka inimesi plakatite, lippude ja loosungitega. Ükskõik kummale poole ma pilku ei suunanud, kõikjal olid inimesed katkematult rivis keset teed, hoides üksteiselt käest kinni. Mitte kuskil ei olnud näha inimketis katkestusi. 

See vaatepilt oli nii võimas ja nii vaimustav, et ma tundsin esmakordselt ääretut uhkust meie kolme Balti rahva üle. See vaatepilt ja see tunne, mis avanes seal Hagudi külas, ei unune mul mitte kunagi. Iga kord, kui näen videoklippe Balti ketist, tuleb mulle see tuttav tunne südamesse tagasi. 

Seistes seal ja hoides käest kinni ja kuulates isamaalisi kõnesid, teades, et selle inimketi teine ots on Vilniuses, mõistsin äkki, et me korraldame siin midagi enneolematult pöörast. Seal inimketis seistes mõistsin, et me muudame maailma. 

Just seal seistes tekkis esmakordselt see tunne, et Nõukogude aeg hakkab lõppema. Kui veel enne ürituse algust oli sees väike hirm, et Nõukogude võimuorganid võivad seda üritust takistada, siis seistes seal inimketis kadus see hirm täielikult. Sain aru, et meid ei murra enam ükski võim. Sest nüüdsest on võim meie käes. 

Nähes neid inimesi seal inimketis seismas ja skandeerimas vabaduse nõuet, nähes neid inimesi laulmas isamaalisi laule, nähes ja teades, kui palju on inimesi kokku tulnud, mõistsin ma meie vabadusvõitluse lõpliku võidu paratamatust.. 

Balti kett hirmutas nõukogude võimu väga tõsiselt.. Mõned päevad peale seda mastaapset üritust ilmutas kommunistlik partei oma pahameelt räige avaldusega ajalehes Pravda. Selles Pravda avalduses süüdistati Baltimaade rahvaid “natsionalistliku hüsteeria” üleskütmises ja paljudes muudes surmapattudes.” Lisaks ähvardati eestlasi, lätlasi ja leedulasi füüsilise hävinguga. 

Kuid kõik see oli ühe sureva impeeriumi viimaseid meeleheitlikke katseid pöörata ajaloo ratast tagasi. Miski ei suutnud enam Baltimaade rahvaid sundida loobuma oma õigusest elada iseseisvate ja vabade riikidena koos Euroopa demokraatlike rahvastega. 

Möödus vaid kaks aastat, kui Nõukogude Liit lõpetas oma eksisteerimise. See ajalooline sündmus võimaldas Baltimaade rahvastel taastada oma riikide iseseisvust. Kuid kõige suurema panuse oma riikide iseseisvuse taastamisse andis Balti kett, mis oma mastaapsuse ja osalejate rohkuse tõttu ei oma midagi võrreldavat lähiajaloos.

Sten Arrak (52)

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.