BALTI KETT 30: Kuidas ma palavikuga Balti ketis seisin

Kahjuks ei saa ma jagada enda isiklikku mälukilud Balti ketist, sest seal seistes olin vaid 1 aastat ja 8 kuud vana, ent minu vanemate lugu Balti ketis käimisest on minus alati uhkust tekitanud. Ennekõike sellepärast, et mul oli 22. augusti õhtul üle 38 kraadi palavikku ja 23. augusti hommikuks ei olnud palavik langenud vaid püsis 38,3 kraadi juures.

Otsus minemiseks tekkis viimasel minutil. Kui hulluks see palavik ikka minna saab? Isa töötas tollal Põltsamaa ETKVLis ning seal oli juba pikalt osalemist planeeritud, organiseeritud olid bussid soovijatele (keda oli 300 töötajast pea 150) ja et kõik kohale jõuaksid, kestis tööpäev erandkorras kella 12ni.

Paljud alustasid sõitu oma autoga, et terve pere peale mahuks – nagu meie naabritädi olla öelnud – kõige olulisem, et lapsed kaasas on ja autode peale ära mahuks, et neil oleks, mida uhkusega meenutada. 

Palavikus mina pruunide velvetpükstega, 4-aastane elevil õde Kaire, kes nautis autosõitu ning ema ja isa istusime kollasesse sapakasse kell 13.30, kaasas mitu paari vahetusriideid, kodune morss, küpsised ja pissipott.

Jõudnud Põltsamaalt Tallinn-Tartu maanteele saime aru, et kohale jõudmine võtab kordades rohkem aega. Tallinna suunas läks kaks sõidurada, Tartu suunas üks. Pärast Imavare risti olukord muutus ning Tallinna poole suundus nüüd kolm sõidurada. Olukord tundus lootusetu, kuni Koigini, sest siis nägime tuttavalikku Kiire kolhoosi bussi, mille roolis minu kallis vanaisa Kaido, võtsime ruttu bussile sappa. Päris enda seisukohta me ei jõudnudki, vaid jäime Türi taha seisma, parkisime auto ja leidsime koha ketis.

Kui muidu olin enamasti isa või ema süles siis kell 19.00 panid ka mind rivvi seisma, nii et saan uhkusega öelda, et ma ei ole mitte ainult olnud Balti ketis, vaid ka seisnud oma palavikust kuuma kehaga koos kahe miljoni inimesega Eesti vabaduse eest. Ema sõnade järgi oli kogu see tunne ülev –  isamaalised laulud, ühtne meeleolu, naeratavad näod ja sõbralikkus olid need, mida minu ema enam ühelgi teisel rahvaüritusel tundnud või kogenud pole. 

Ketis seisutud ja isamaalised tunded sees vohamas otsustasime, et laseme suuremal hulgal autodel ära minna, Türilt läbi sõites kohtasime veel onunaist, kes oli enda rahvatantsu rühmaga Balti keti eel Türil esinenud ning kes kutsus meid veel pannkooke sööma ja Balti keti muljeid jagama. Koju jõudsime hilistel õhtutundidel vajudes kohe unne ja hommikul ärgates oli ka minu palavik kadunud. Oli see Balti kett, õnnetunne, sünergia või lihtsalt aeg, mis mind terveks tegi, see pole enam oluline. 

Aive Peil

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.