Ants Laikmaa muuseumis näeb Peeter Ulase joonistusi

Kolmapäeval, 10. juulil kell 14 avatakse Ants Laikmaa muuseumis Peeter Ulase joonistustenäitus “Olemisraev”.

Peeter Ulase tütre Maria-Kristiina Ulase sõnul tulevad Ants Laikmaa muuseumis näitamisele muuhulgas seni eksponeerimata portreelised vabajoonistused, mis astuvad Ants Laikmaa pärandiga ootamatusse dialoogi ning asetuvad muuseumi ruumides uude konteksti.

“Ants Laikmaa muuseum on eriline koht Peeter Ulase joonistuste eksponeerimiseks. Ehituse ja maade mastaapsus on võrreldavad isa tegevusega Saaremaal mereäärses Lõuka talus, selle ülesehitamise ja arendamisega. Nii nagu Laikmaa maid ehivad nimelised tammed ja kuuseallee, leidis isa inspiratsiooni Lõuka rannamändide võimsast ilust,” lausus Maria-Kristiina Ulas.

“Portree oli nii Laikmaa kui ka Ulase jaoks oluline žanr. Isa joonistas palju väljendusrikkaid portreid nii Asuka küla põnevatest inimestest kui ka Tallinna koduloo uurijatest. Tähtsat rolli mängisid aga alati ka portreelised vabajoonistused, nii suure- kui ka väikeseformaadilised. Sel näitusel on näha hinge igavikulist sügavust puudutavad üldistatud näod, mis pakuvad uut mõõdet inimese olemuse mõistmisel. Joonistused on pärit viimasest loomeperioodist.”

Peeter Ulas oleks 2019. aastal saanud 85-aastaseks, nii on see näitus kummardus tema üle aja kestvale loojanatuurile ning on tähenduslik, et see toimub Ants Laikmaa muuseumis.

“Näituse pealkiri “Olemisraev” pärineb Boriss Bernsteini esseest ning on kokkuvõtlikult võimsaim termin Peeter Ulase loojanatuuri mõtestamiseks,” selgitas Maria-Kristiina Ulas.

Kunstiajaloolane Mai Levin on Peeter Ulase kohta kirjutanud: “Peeter Ulase (1934-2008) koht 20. sajandi teise poole eesti graafikas on võrreldav Eduard Wiiralti omaga 20. sajandi algupoolel. Kuigi ta hindas kõrgelt Wiiraltit, oli talle lähedasem Kristjan Raud, selle ekspressiivne, kõigest üleliigsest puhastatud  ideekunst, millel  juured  sügaval rahva vaimulaadis ja põhjamaises looduses. Tema looming on pälvinud nii Kristjan Raua nimelise aastapreemia (1982) kui ka Eduard Wiiralti preemia elutöö eest (2004), samuti peaauhinna Tallinna I graafikatriennaalil (1968). Alates ERKI lõpetamisest 1959. a. äratas ta tähelepanu eeskätt  estampidega, milles tehniliste võimaluste meisterlik kasutamine ühendub  võimsa, nii  loodusest, kaasaegsest kunstist, moodsast tsivilisatsioonist  kui ka  ümbritsevast elust  inspireeritud  kujundliku fantaasiaga. Viimane avaldub eriti vahetult joonistustes, mida ta on teinud  kõigil  loomejärkudel, jättes 1980. aastate teisel poolel – 1990. aastate algupoolel estambi peaaegu täiesti kõrvale. 1989. a. osales ta sürrealistide rühmituse „Para’89“ asutamises, mis  tulenes  ootuspäraselt tema kujutluspiltide iseloomust ja emotsionaalsest veenvusest. Sürrealistliku tunnetuse pitserit kannab ka tema hilisem estambilooming, mis naaseb uuel ringil abstraktsiooni juurde pärast 1960. aastate teist poolt ja 1980. aastate algust.  Väljapanek M. Lepale kuuluvaist P. Ulase sürrealistlikest  joonistustest  avati Tartu Kunstimuuseumis näituse „Kirg ja valu“ raames 12. detsembril 2008. 15. detsembril kunstnik suri.”

Peeter Ulase näitus “Olemisraev” jääb Ants Laikmaa muuseumis avatuks 8. augustini.

Näitus saab teoks tänu Eesti Kultuurkapitalile.

Maarja Kõuts
SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.