Haapsalu Viigi kooli lapsevanema avalik murekiri haridusminister Mailis Repsile

Tere, austatud minister!

Olen Haapsalu Viigi kooli lapsevanem. Koolivaheaeg on küll käes, aga kooli pärast on suur mure. Ja mitte ainult minul. Ajalehest Lääne Elu lugesime, et Haapsalu Viigi kool tahetakse senisest asukohast üle viia teise linnaossa, Kastani tänava elamurajooni, kuhu riik ehitaks maja ja annaks selle linnale üle. Praeguses koolikompleksis on õpilaste kohta liialt palju ruutmeetreid.

Ruutmeetrid ongi põhiargument kooli ära viimiseks, sest omavalitsus ei ole nõus hoonetekompleksi üle võtma, mis on mõistetav, sest püsikulud on kahtlemata suured. Kuna uue haridusseadusega on omavalitsustel kohustus puudega õpilastele tagada õpikeskkond, siis ministeeriumil on võimalus jõuliselt ennast kehtestada enda poolt ettevalmistatud õigusruumis. Kindlasti on ka odavam ehitada uus maja, kui vana ajaloolist hoonestust renoveerida. Kahtlemata on atraktiivses asukohas asuva suure kinnistu tervikmüük riigile väga tulus ja pole kahtlustki, et on hulk kinnisvaraarendajaid, kes sooviks kompleksi osta, et rajada sinna hotell või spaa.

Ainus, mis unustatakse on LAPSED. Need, kes protsessi ette valmistavad, vaatavad ruume, loevad ruutmeetreid ja raha. Nad ei vaata neid lapsi, kes Viigi koolis käivad. Neid ei huvita, et paljud neist lastest on tugi- ja liikumisaparaadi talitlushäirete ja liitpuudega ning käivad seetõttu pidevalt taastusravi protseduuridel siinsamas kõrval neuroloogilises rehabilitatsioonikeskuses, ning et need lapsed kaotavad võimaluse käia peale kooli ka viigi ääres ja promenaadil ning rehabilitatsioonikeskuse äsjavalminud ägedas mängu- ja tegevuspargis.

Terve laps hüppab ratta selga ja sõidab või jookseb kas või läbi linna mere äärde, millal tahab. Paljudel Viigi kooli lastel on see võimatu või siis tohutu ettevõtmine. Need lapsed jäävad ilma ilusast õpikeskkonnast, internaadis elavad lapsed ka igapäevasest elukeskkonnast, sest seda hakkab nautima paksu rahakotiga turist.

Kui ma selle peale mõtlen (ja ma mõtlen sellele viimasel ajal iga päev), siis mul hakkab halb ja sisemuses tõuseb viha – mis riik see on, mis võtab kõige nõrgematelt, haigetelt lastelt nende mereäärse kooli ja võimaluse käia /minna ratastooliga taastusraviprotseduuridele, kuna see on magus koht kinnisvaraarenduseks. Mis riik see on, kus lastelt, lastevanematelt, õpetajatelt ei küsita arvamust muutuste kohta. Vähe sellest, isegi ei võeta vaevaks plaane tutvustada.

Neil lastel, kes käivad Viigi koolis, on igal ühel oma lugu, nende vanemad teavad, mis on haiglad, võitlus lapse elu ja tervise nimel. Ja siis saab lehest lugeda, milline on riigi suhtumine neisse lastesse, nende vanematesse, nende suurepärastesse õpetajatesse ja abipersonali – suhtumist ei olegi, on totaalne ükskõiksus.

On selge, et Viigi kool peab jääma alles samasse kohta, kus ta 1960. aastal ka loodi. Kui hoonetekompleks on liiga suur, saab kinnistut tükeldada ja vajadusel mõne hoone müüa või muu otstarbe leida. Hea tahtmise korral on võimalik leida mõistlik  funktsionaalne lahendus, mis sobib lastele. Jah, just lastele. Esimesel kohal peavad olema lapsed. Meile, lastevanematele, on see ju alati nii olnud ja nii peab ka jääma.

Austatud minister, palun aidake lõpetada Viigi kooli ümber käiv häma ja hoolimatus laste suhtes! Stabiilsed geeniused lammutasid Läänemaa. Sarnast rumalat lammutustööd pole haigete laste puhul vaja, et ei peaks taaskord tsiteerima Venemaa endise peaministri Viktor Tšernomõrdini kuldlauset: „Tahtsime parimat, välja tuli nagu tavaliselt“.

Lugupidamisega

Ülla Paras
Haapsalu Viigi kooli lapsevanem

13. juunil 2019 Haapsalus

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.