Lepatriinu lastehoid sai oma murele tuge – eralasteaedade liit ja lapsehoidjate kutseliit saatsid haridusministrile kirja

Eesti Eralasteaedade Liit ja Eesti Lapsehoidjate Kutseliit saatsid haridus- ja teadusministeeriumile pöördumise seoses alushariduse seaduse eelnõu menetlusega. Pöördumine puudutab ka olukorda Haapsalus, kus linn lõpetab mittetulundusühinguna tegutseva Lepatriinu lastehoiu toetamise, lastehoid ei suuda ilma linna toetuseta jätkata ning lastel tuleb hakata käima linnale kuuluvas lasteaias.

Läänlane avaldab pöördumise muutmata kujul.


Lugupeetud Mailis Reps

Eesti Eralasteaedade Liit (edaspidi EEL) ja Eesti Lapsehoidjate Kutseliit (edaspidi ELKL) pöörduvad Teie kui Haridus- ja Teadusministri poole seoses haridus- ja teadusministeeriumis menetletava alushariduse seaduse eelnõuga. Eelnõus kavandatakse reguleerida ühiselt nii lapsehoidude kui lasteaedadega seonduvat.

Alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus valmis juba 2016. aasta alguses ning seadis ülla eesmärgi tagada kättesaadav ja kvaliteetne alusharidus ja lapsehoid kõigile lastele, mis lähtuks laste ja perede vajadustest ning aitaks samal ajal kohalikel omavalitsusetel seadusega pandud kohustusi täita. Erinevatel põhjustel on kõnealuse eelnõu valmimine viibinud, viimati Vabariigi Valitsuse vahetumise tõttu. Kuna lähiajal on aga oodata eelnõu valmimist, peame vajalikuks esitada omapoolse märgukirja rõhutamaks EEL-i ja ELKL-i seisukohti alushariduse seaduse eelnõu kohta.

Alushariduse seaduse eelnõul ning seejärel valmival uuel seadusel on nii EEL-i kui ka ELKL-i liikmete tegevusele otsene ja arvestatav mõju. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmetel oli 2017/2018 Eestis 379 eraõiguslikku lapsehoidu, millega on seotud 4372 last ja eralasteaedu 60, kus käis 2930 last. Samal ajal tegutses 25 munitsipaallapsehoidu 516 lapsega ja 568 munitsipaallasteaeda 63 449 lapsega. Seega käib ca 90%  Eesti lapsi eraõiguslikes lapsehoidudes ning lapsehoidu puudutavates küsimustes peaks kindlasti arvestama ka nende arvamust. Samas ka lasteaedu puudutavate muudatuste tegemine peaks olema hoolikalt läbi arutatud eralasteaedadega ning seejuures peaks olema kuulda võetud nende seisukohti.

Alushariduse seaduse eelnõul ning seejärel valmival uuel seadusel on otsene ja arvestatav mõju nii EEL-i kui ka ELKL-i liikmete tegevusele. Kahjuks on alushariduse seaduse eelnõu menetlemise käigus eralasteaedade ja -lapsehoidude jaoks olulised teemad jäänud tahaplaanile või muutunud eelnõu menetlemise kulgemise jooksul eralasteaedade ja lapsehoidude huve mittearvestavaks ning seda hoolimata vastavate huvigruppide seisukohtadest. 

Käesoleva kirjaga soovime anda märku EEL-i ja ELKL-i seisukohast olulisematest asjaoludest, mida tuleb alushariduse seaduse ettevalmistamisel ja koostamisel arvestada. Sealjuures lähtume Euroopa Komisjoni 24. mail 2018 avaldatud dokumendis „Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS kvaliteetsete alusharidus- ja lapsehoiusüsteemide kohta“ (edaspidi Euroopa Komisjoni ettepanek) väljatoodud soovitustest alushariduse ja lapsehoiu süsteemidele juurdepääsu tagamiseks ning nende kvaliteedi parandamiseks.

  1. Lapsevanem peaks saama vabalt valida, kas panna oma laps munitsipaal- või eralasteasutusse

Euroopa Komisjon rõhutab oma ettepanekus, et oluline on alushariduse ja lapsehoiuteenuste kättesaadavus, juurdepääsetavus ja taskukohasus. Sealjuures on alushariduse ja lapsehoiuteenuse rahastamisel tegemist hea tasuvusega investeeringuga inimkapitali üksnes juhul, kui on tagatud alushariduse ja lapsehoiu kõrge kvaliteet.

Oleme seisukohal, et alushariduse kvaliteedi allikaks on hariduslikud uuendused, mida sageli just erasektori lasteasutused omal algatusel ellu viivad. Erasektori lasteasutustel on uuendusi lihtsam ellu viia seetõttu, et nad on munitsipaallasteasutustest väiksemad ja paindlikumad ning muudatuste elluviimine ei vaja liigset bürokraatiat.  Lisaks peavad erasektori lasteasutused  investeerima hariduslikesse uuendustesse selleks, et lapsevanemad sooviksid oma lapsed eralasteasutuse hoolde anda, arvestades, et teenus on vanemale reeglina kõrgema tasuga kui lapse munitsipaallasteasutuse hoolde andmine. Munitsipaallasteaedades nende praeguse eelisseisundi tõttu turul (sõltuvalt kohaliku omavalitsuse alushariduse rahastamise süsteemist on selline eelis enamike kohalike omavalitsuste munitsipaallasteaedadel) sarnane vajadus puudub ning seetõttu võib hariduslike uuenduste kasutuselevõtmine ja rakendamine viibida või üldse mitte aset leida. Eralasteasutused on alati toetanud hariduslike uuenduste levikut ning seega kanduvad parimad praktikad ka munitsipaallasteaedadesse varem või hiljem edasi ning rikastavad seeläbi alusharidust tervikuna. 

Selleks, et erasektori lasteasutustel oleks võrdne võimalus munitsipaallasteasutuste kõrval konkurentsivõimelist lapsehoiu- või haridusteenust pakkuda ning munitsipaallasteasutustel oleks põhjust ka enda teenuseid pidevalt areneda, tuleb alushariduse seaduses ette näha regulatsioon, mis toetab lastevanemate õigust valida, millisesse lapsehoidu või lasteaeda oma laps panna sõltumata selle omandivormist. Ka Euroopa Komisjon on oma ettepanekus rõhutanud, et alushariduse ja lapsehoiuteenuse pakkumisel tuleb arvestada perede vajadustega ning austada vanemate valikut. Põhiseaduse § 37 lg 3 sätestab samuti, et laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Lapsevanemad ei saa oma valikuvõimalust teostada ning valida oma lapsele kõige kvaliteetsemat või lähemal asuvat lasteasutust olukorras, kus eralasteasutuse õppemaks on tunduvalt kõrgem kui munitsipaallasteasutuse õppemaks. 

Põhiseaduse § 37 lg 2 kohaselt peavad riik ja kohalikud omavalitsused ülal pidama vajalikul arvul õppeasutusi. Sealjuures ei sea vastav säte riigile ega kohalikele omavalitsustele piirangut, et nendeks õppeasutusteks, kes vajaliku arvu õppekohti pakuvad, peaksid olema just kohaliku omavalitsuse hallatavad õppeasutused.

Leiame, et kõige selgem väljendus lapsevanema õigusele valida oma lapsele sobivaim lasteasutus on lasteasutuste tegevuse ühtse ja läbipaistva rahastussüsteemi sätestamine, kus toetus järgneb lapsele ning ei ole seotud lasteasutuse omandivormiga (nö ranitsatoetus). 

Ranitsatoetuse idee põhineb otseselt Põhiseaduse § 37 lg-st 3 tulenevale põhimõttele, et lapse hariduse valikul on otsustav sõna vanematel. Kuna lapsevanemad on reeglina maksumaksjad, siis peaks igal lapsevanemal olema õigus saada sarnast avalikku teenust. Haridusteenus (tinglikult ka lapsehoiuteenus) on avalik teenus sõltumata sellest, millises asutuses seda osutatakse. Seega ei ole mitte ühtki kaalukat argumenti nõudmaks lapsevanemalt, kes mingil põhjusel valib oma lapsele koha eraõiguslikus lasteasutuses, selle teenuse rahastamist ulatuses, milles sama teenus tagatakse lapsevanemale avalik-õiguslikus lasteasutuses tasuta. Lisaks võib vanemalt nõuda tasu osas, milles teenus eraõiguslikus lasteasutuses on kallim kui avalik-õiguslikus lasteasutuses (samas kogemus näitab, et sama tasemega teenust suudab erasektor osutada isegi avalikust sektorist odavamalt). Seega pandaks era- ja munitsipaallasteasutused sisuliselt samasse rahastusolukorda. Kokkuvõttes peaks selline ranitsatoetuse süsteem tõstma ka munitsipaallasteasutuste kvaliteeti ja võimaldama sulgeda just objektiivselt nõrgemad lasteasutused. 

Ranitsatoetuse ideed tuleb arendada koolisüsteemis tervikuna ja selleks on juba alustatud tegevusi. Kohalikud omavalitsused ning erakoolid on järjest enam püüdnud teha koostööd ning leida piiratud ressursside (eelkõige kvalifitseeritud personal ja vähenev laste arv)  piires kohti erasektori võimaluste kaasamiseks  ja nende pakutava abi ärakasutamiseks. Muuhulgas käsitleti neid küsimusi ja ettepanekuid erakoolide pidajate, kohalike omavalitsuste ja haridusametnike 26.04.2019 koostööseminaril. Me ei näe põhjust, miks samasuguste tegevustega ei võiks alustada alushariduse valdkonnas.

Kvaliteetse alushariduse ja lapsehoiu pakkumine on äärmiselt oluline laste hilisema arengu huvides.
ELKL-i ja EEL-i liikmed toetavad kvaliteedi parandamist nii erasektori kui munitsipaallasteasutustes ning on valmis selle nimel läbi viima vajalikke muudatusi ja uuendusi oma tegevuses. Samas on oluline, et kvaliteetne alusharidus ja lapsehoid oleks taskukohane ja kättesaadav mitte ainult sotsiaalmajanduslikult paremal järjel olevatele peredele, vaid kõigile peredele. See aga eeldab, et eraomandis lasteasutuste rahastamine toimub samadel tingimustel nagu munitsipaallasteasutuste rahastamine. Seda ideed kannab ranitsatoetuse ideoloogia, kuid iseenesest on sama muudatust võimalik koolieelsete lasteasutuste puhul rakendada ka iseseisvalt, ilma haridussüsteemi tervikuna muutmata.

Mis puudutab konkreetsemalt eralapsehoiu ja eralasteaedade rahastamist, siis ELL ja ELKL on seisukohal, et siinkohal ei piisa üksnes alushariduse seaduses sätestamisest, et „Vald või linn võib korraldada alushariduse pakkumist nii munitsipaal- kui eralasteasutuses.“ Ilma toetavate meetmete ja regulatsioonita on tõenäoline, et vallad ja linnad jätkavad varasemat praktikat ja otsustavad eelisjärjekorras pakkuda oma piirkonna lastele kohti munitsipaallasteasutustes. Selle põhjusteks võivad olla nii senised harjumused, soovimatus uut lasteasutuse finantseerimise korda luua vms. Üheks eluliseks näiteks, kus kohalik omavalitsus eelistab munitsipaallasteaeda eraettevõttena tegutsevale lapsehoiule olenemata viimase kuluefektiivsusest, on Haapsalu linn. Haapsalus soovib kohalik omavalitsus vastu lapsevanemate tahtmist sulgeda Lahe Lepatriinu lapsehoiu tuues ettekäändeks lasteaiakohtade olemasolu munitsipaallasteaias.  Kirjeldatud juhul ei ole aga võimalik saavutada eesmärki tagada kvaliteetse alushariduse kättesaadavuse kasv. Eesti taolises väikeses ja vananevas riigis ei peaks lasteasutuse hoidmise või sulgemise kriteerium  olema mitte kuluefektiivus, vaid kvaliteet. 

Rahastamise korralduse ja ulatuse peaks määrama seadus. Rahastamise korralduse reguleerimisel ja lasteasutustele vajaliku toetuse summa määratlemisel tuleb arvestada lasteasutuse tegelikke kulusid iga lapse kohta. Vastavad kulud erinevad asutuste puhul sõltuvalt sellest, kui mitu last vastavas lasteasutuses käib (mida suurem lasteaed või lapsehoid, seda madalam on kulu ühe lapse kohta ja vastupidi). Sõltuvalt laste vanusest ning lasteasutuse asukohast on rühmade suurused erinevates lasteasutustes erinevad. Samuti tuleb lasteasutuste ühtse rahastamise süsteemi väljatöötamisel arvestada, et eraisikute peetavad lasteaiad, aga eriti lapsehoiud, vajavad rahastamist aastaringselt ning majanduslikel põhjustel ei ole võimalik selliseid lasteasutusi suveperioodil lihtsalt sulgeda.

Isegi kui ühtse ja läbipaistva lasteasutuste omandivormist sõltumatu rahastamissüsteemi kasutuselevõtt vajab ühiskonnas põhjalikumat arutelu ja kogu haridussüsteemi rahastamise ülevaatamist, siis ei peaks olema mingit takistust kasutusele võtta ühtset avalikku järjekorrasüsteemi kohtade jaotamiseks lasteasutustes (mis hõlmaks nii era- kui munitsipaallasteasutusi). Üheks sellise järjekorrasüsteemi toimivaks näiteks on Tartu linnas kasutusel olev haridusteenuste haldamise süsteem, mida oleks võimalik rakendada laiemalt. Juhinduda võib ka erinevate ülikoolide teadlaste koostöös valminud teaduslikest meetoditest lasteaiakohtade jagamiseks, mida on kirjeldatud kohalikele omavalitsustele suunatud lasteaiakohtade jagamise soovitustes.

Eelnevalt kirjeldatud asjaolusid arvestades tuleks alushariduse ja lapsehoiu rahastamise põhimõtted sätestada selgelt alushariduse seaduses, mitte jätta iga kohaliku omavalitsuse enda otsustada. Seda eelkõige seetõttu, et alushariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse tagamine on riigi kohustus ning seda küsimust tuleb selgelt ja ühemõtteliselt reguleerida seaduse tasandil.

  1. Lapsehoiud peavad jääma lasteaedadest eraldi ning nende suhtes ei tohiks kohaldada lasteaedadele kehtestatud nõudeid täies ulatuses

ELKL ja ELL ei ole vastu algatusele, et lapsehoiuteenus liigub sotsiaalministeeriumi haldusalast Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalasse. Samuti nõustume, et selguse huvides võiks nii alushariduse kui lapsehoiuteenus olla reguleeritud ühes seaduses. Oleme aga seisukohal, et eraldi mõisted „lasteaed“ ja „lapsehoid“ ning nendele kehtestatud erinevad nõuded peavad jääma alles ka uue alushariduse seaduse kehtestamisel. 

20. novembri 2018 kuupäeva kandva dokumendi „Alushariduse seaduse kaasajastamine“ (edaspidi Alushariduse Printsiibid) kolmanda printsiibi juures eristati varasemalt lasteaedu ja lapsehoidusid ning nende tegevusele vastavalt kehtestatud nõudeid. Uue versioonina Alushariduse Printsiipide kolmanda punkti juures on välja pakutud, et lapsehoidude ja lasteaedade nõuded korrastatakse ja ühtlustatakse. Seejuures nähakse lapsehoidudele soovi korral lasteaiana tegevuse alustamiseks ette üleminekuaeg. 

Leiame, et kirjeldatud uus lähenemine, mille kohaselt lapsehoiu institutsioon ära kaotatakse, ei ole mõistlik ega vajalik ning on alushariduse süsteemi liigselt koormav. 

Nimelt on täna tegutsevad lapsehoiud loodud eeldusel, et lapsehoidudele kehtivad teistsugused nõuded kui lasteaedadele. Lapsehoiuteenust pakuvad sageli üksikisikud, vahel ka veidi suuremad ettevõtted, kuid mõlemal juhul on teenuse pakkumine üles ehitatud põhimõttel, et lapsehoiuteenuse osutamine on privaatsem (kodusem), paindlikum lasteaia pidamisest ning keskendub eelkõige kuni 3-aastaste laste arengule. See tähendab, et paljudel juhtudel veedab laps lapsehoius vaid aasta kuni poolteist ning lapsehoiuteenuse pakkumiseks kohandatud ruumid on oluliselt väiksemad ja ajutisema iseloomuga.

Sealjuures ei ole täna toimivad lapsehoiud arvestanud täiendavate lasteaia majandamisele kehtivate nõuetega nagu kohustus omada pedagoogilist nõukogu või lapsevanemate hoolekogu, rangemad tervisekaitsenõuded jms. Praktilisel tasandil ei ole võimalik lapsehoidudele kohaldada hoolekogu moodustamise nõuet, kuna valdav enamus lapsehoius käivaid lapsi vahetuvad aasta jooksul korduvalt, mis raskendab hoolekogusse lapsevanemate esindajate kaasamist. Hoolekogu, mille liikmed vahetuvad mitu korda aastas, töö oleks lapsehoiu puhul raskendatud ning tõenäoliselt ei täidaks see oma eesmärki. 

Paljude lapsehoidude jaoks tähendab lapsehoidude lasteaedadega samadele nõuetele allutamine seda, et tähenduse kaotab lapsehoidjate kutsetunnistus, mille taotlemine on olnud aastatepikkune vajadus ja praktika, ning mille alusel täna lapsehoidjad tegutsevad. See tähendab, et oma tegevuse jätkamiseks tuleb lapsehoidjatel omandada lasteaiaõpetajate haridus. Samuti võib lapsehoidudel tekkida vajadus vahetada täiendavate nõudmiste rakendumise tõttu tegevuskohta või korraldada oma tegevust ümber viisil, mis end majanduslikult ära ei tasu. Meile ei ole teada, kas ja kui palju on kavandatava muudatuse põhjendatust ja sellega kaasnevaid mõjusid uuritud, kuid hetkel võib eeldada, et kaasnevad negatiivsed mõjud ületavad tunduvalt taotletava kasu. Kirjeldatud muutused võivad viia paljude lapsehoidude kadumiseni ning süvendada seeläbi lasteasutuste kohtade kättesaadavuse probleemi. 

Lapsehoidude kaotamine on otseses vastuolus Euroopa Komisjoni soovitustega, kuna rangemad nõuded ka 1-3 aastaste laste hoidmise teenuse osutamisele seavad täiendavad piirangud lasteasutuse asutamiseks kõrvalisemates piirkondades või nende asutamiseks vajaduspõhiselt äärelinnades või töökohtade lähedal. Praegune lapsehoidude suhtes leebemaid nõudeid kehtestav regulatsioon soodustab lapsehoidude loomist piirkondadesse, kus selle asutuse jaoks on selge nõudlus ning võimaldab ilma suuremate probleemideta nõudluse kadumisel lapsehoiu sulgeda. Vastav eelis kaob juhul, kui kaotada lapsehoiu institutsioon ning seada kõigile lasteasutustele ühtlustatud nõuded.

Oleme avatud lapsehoidudele esitatavate hariduslike nõuete täiendamise ning täpsustamise ettepanekutele, kuid leiame, et lihtsalt lapsehoidudele samade nõuete kohaldamine, mis lasteaedadele kehtivad, ei vii parima lahenduseni. Näiteks võiks alushariduse seadus täpsustada, et lapsehoiu tegevuskava peab sisaldama lasteaia õppekava lihtsustatud versiooni, aga mitte nõuda, et lapsehoidudes kehtestatakse samasugused õppekavad nagu täna lasteaedades olema peavad.

Eelnevast tulenevalt palume Haridus- ja Teadusministeeriumis alushariduse seaduse eelnõud ettevalmistaval töörühmal liikuda edasi nii alushariduse kui ka lapsehoiu teenuste pakkumiseks vajaliku regulatsiooni väljatöötamisega ning loobuda lasteaedadele ja lapsehoidudele esitatavate nõuete üks-ühele ühtlustamisest.

  1. Nõuded lapsehoiu ja lasteaia personalile peavad jääma erinevaks ning lapsehoidja kutsetunnistus peab säilima

Alushariduse Printsiipide punktis 4.4. sätestatu, mille kohaselt 1-3 aastaste lastega töötavale personalile peaksid kehtima samad nõuded ka lapsehoidude puhul, ei ole põhjendatud. Eelkõige on problemaatiline plaan nõuda lapsehoidja kutsetunnistust omavatelt isikutelt kõrghariduse omandamist ning kaotada lapsehoidja kutsetunnistuse tähendus selle praegusel kujul. 

Leiame, et kui Haridus- ja Teadusministeerium soovib tõsta lapsehoidude kvaliteeti, siis on võimalik täiendada lapsehoidjate kutsestandardit ning arendada kutsetunnistust omavate lapsehoidjate pädevusi. ELKL on valmis panustama selliste pädevuste kaardistamisesse ning sõnastamisesse. 

Lapsehoiuteenuse kvaliteedi tõstmine ei eelda tingimata kõigi lapsehoidjate ümberkoolitamist ja neile lasteaiaõpetaja hariduse andmist. Kui lapsehoidjate pädevused selgelt kutsestandardis lahti kirjutada ja juba kutsetunnistuse omandanud lapsehoidjatele täienduskursuseid pakkuda, on võimalik efektiivselt tõsta lapsehoidude kvaliteeti sealjuures ohverdamata lapsehoidjate juba omandatud kvalifikatsiooni. 

Juba üksnes lapsehoiuteenuse viimisega Sotsiaalministeeriumi haldusalast Haridus-
ja Teadusministeeriumi haldusalasse, tekivad parem ülevaade ning järelevalve teostamise võimalused lapsehoiuteenuse raames pakutava hariduse kvaliteedi üle. ELKL on arvestanud, et lapsehoidude haridus- ja teadusministeeriumi haldusalasse liikumisega keskendub tähelepanu üha enam lapsehoius antava hariduse kvaliteedile ning on juba astunud samme sellega kohanemiseks, kuid ei pea õigeks kutsetunnistuste tähenduse devalveerimist hetkel kavandatud määral.

Leiame, et ka laspsehoidude puhul on oluline, et personal hõlmaks vajaliku pädevusega isikuid (lapsehoidja kutsega lapsehoidjad), kuid ei pea põhjendatuks, et lapsehoidudes kehtiksid lasteaedade personalile esitatavate nõuetega samad nõuded. Oleme koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumi töörühmaga valmis arutlema, kuidas tagada lapsehoidudes käivate laste hariduse kvaliteet nii, et täna toimivad lapsehoiud oleksid suutelised neile kehtestatud nõudeid täitma. 

Palume Haridus- ja Teadusministeeriumi töörühmal, kes tegeleb alushariduse seaduse eelnõu ettevalmistamisega, eelnevaid tähelepanekuid eelnõu koostamisel arvesse võtta. Samuti oleme valmis osalema eelnõu väljatöötamisel.

Lugupidamisega,

Eesti Lapsehoidjate Kutseliit
Ene Paadimeister
juhatuse liige

Eesti Eralasteaedade Liit
Signe Suurväli
juhatuse liige

Grete Miilen
juhatuse liige


1 Alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus, lk 8. 01.02.2016. Kättesaadav: https://elal.ee/wp-content/uploads/2018/11/alushariduse_ja_lapsehoiu_seaduse.pdf. 

2 M. Kasesalk. T. Peterson. Alushariduse seaduse eelnõu töörühma töökord ja tegevuskava. Haridus- ja teadusministeerium.

3 M. Kasesalk. T. Peterson. Alushariduse seaduse eelnõu töörühma töökord ja tegevuskava. Haridus- ja teadusministeerium.

4 Euroopa Komisjon. Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS kvaliteetsete alusharidus- ja lapsehoiusüsteemide kohta. Kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/ALL/?uri=CELEX:52018DC0271.

5 Euroopa Komisjon. Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS kvaliteetsete alusharidus- ja lapsehoiusüsteemide kohta, lk 12 ja 13.

6 Euroopa Komisjon. Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS kvaliteetsete alusharidus- ja lapsehoiusüsteemide kohta, lk 16 p 2(a).

7 vt Euroopa Komisjoni poolt kaardistatud kvaliteedistandardite kohta lähemalt: Euroopa Komisjon. Ettepanek: NÕUKOGU SOOVITUS kvaliteetsete alusharidus- ja lapsehoiusüsteemide kohta LISA.

8 Alushariduse seaduse kaasajastamine. 20.11.2018, lk 5 p 6.8.

9 I. Soopan. Haapsalu Lahe Lepatriinu lastehoiu lõpp – miks seda vaja on ja kas õigus on linnavalitsusel või lastevanematel? Läänlane. 08.05.2019. Kättesaadav: http://www.laanlane.ee/2019/05/08/haapsalu-lahe-lepatriinu-lastehoiu-lopp-miks-seda-vaja-on-ja-kas-oigus-on-linnavalitsusel-voi-lastevanematel/.

10 Arno tutvustus. Tartu linna kodulehekülg. Kättesaadav: https://www.tartu.ee/en/node/841.

11 K. Põder jt. Lasteaiakohtade jagamine. Soovitused kohalikele omavalitsustele. Tallinn: Gutenbergi pojad. Kättesaadav: https://www.ttu.ee/public/p/projektid/EEMD/eemd_soovitused.pdf.pdf.

12 Kui lapsehoidude tervisekaitsenõudeid reguleerib sotsiaalministri 12. märtsi 2007 määrus nr 28, millel on 10 paragrahvi, siis koolieelse lasteasutuse tervisekaitsenõudeid reguleeriv sotsiaalministri 24. septembri 2010 määrus nr 61 sisaldab 16 paragrahvi, millele lisaks on eraldi määrusega reguleeritud tervisekaitsenõuded seonduvalt lasteasutuse ruumide, hoonete, sisustuse, maa-ala jms.

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.