LOE SIIT: Haapsalu põhikooli õpilased kirjutasid riigi sünnipäeva puhul südamlikke kõnesid

Haapsalu põhikoolis oli neljapäeval, 21. veebruaril traditsiooniline kõnevõistlus, kus osalesid 1.-9. klasside õpilased. Huvi oli suur ja osalejaid oli rohkem kui eelmistel aastatel. Žürii märkis ära kuus ja valis välja seitse kõnet, mis huvitava sisu ja ilmeka esituse poolest eriti meelde jäid.

Nende hulgas sai kõrgeima tunnustuse 1. b klassi õpilase Robin Reimeri esitatud kõne teemal “Eesti, oled mu hingele lähedal”. Nagu ütles klassijuhataja Anne Kübarsepp: “Selles kõnes on oma mõtteid välja öelnud paljud 1. b klassi õpilased.”

Robin Reimeri esitatavat kõnet saab kuulata 24. veebruaril kl 12 Haapsalu Lossiplatsil. Enne seda kell 11 algab Eesti Vabariigi 101. aastapäeva pidulik kontsert-teenistus Haapsalu toomkirikus. Sellele järgneb paraad Kaitseliidu üksuse rivistusega ja aktusega Haapsalu Lossiplatsil.

Läänlane avaldab Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul põhikooli õpilaste kõned.


Ma armastan Eestit – see on minu kodumaa.

Kuid mis on armastus oma kodumaa vastu?

On see see sini-must-valge lipp, mis pidupäevadel uhkelt majade küljes lehvib?

Või on see hoopis meie neli aastaaega?

Ehk on see rõõm – rõõm talvest ja lumest, suvest ja rannaliivast, rõõm sügisest ja värvilistest lehtedest või esimestest sinililledest lume ja rohu piiril.

See võib olla ka hümn, mida lauldes mu vanaemal pisar silma tuleb.

Aga võibolla on see hoopis see, et saan olla koolis koos oma vahvate klassikaaslastega ja nendega toredaid asju teha.

See võib olla ka lõbus vastlapäev, rahvuslik mardi- ja kadripäev… või hoopis südamlik ja mõtlik hingedepäev…

Head kuulajad! Ma olen vist veel natuke väike, et täpselt teada, mis on armastus kodumaa vastu? Kuid ühte ma tean kindlalt –  mul on siin tore elada!

Olen kuulnud, et tähtsad riigimehed ütlevad „ELAGU EESTI“,

mina ütlen ka….ELAGU EESTI…..

Ilusat saabuvat Eestimaa sünnipäeva kõigile!

1. b klassi õpilased / esitas Robin Reimer


Eesti, oled mu hingele lähedal

Kindlasti olete kuulnud Rene Eespere laulu „Ärkamise aeg“, kus refrääni esimesed read ütlevad:

Eestimaa, Eestimaa,
oled mu kodumaa,
oled mu hingele lähedal.

Minu jaoks tähendab see seda, et Eesti on minu sünnimaa. Siin olen ma teinud oma esimesed sammud, öelnud oma esimesed sõnad, õppinud lugema ja kirjutama. Siin elab mu pere – minu ema, isa ja väike vend. Nad on mulle väga kallid. Tänu neile on mul suurepärane lapsepõlv. Ka minu ema ja isa on oma esimesed sammud teinud just siin, Eestis ning esimesed sõnad öelnud eesti keeles.

Nime olen ma saanud oma vanavanavanaema Kata järgi. Tema puhkab küll juba ammu Eestimaa mullas, kuid ta on mulle ikkagi kallis. Emme on mind mitu korda viinud tema hauale, et süüdata küünal. Olen aru saanud, et esivanemad on väga tähtsad.

Isa meelt, emakeelt hoian sellel maal,
taadi maa, memme maa endiselt on ta.

Meie esivanemad on teinud ränka tööd ja näinud vaeva, et ehitada üles Eesti riik. Nad on talunud sõdu ja võõrast võimu ning sellest au ja uhkusega välja tulnud. Nad on võidelnud välja riigilipu ja emakeele, keele, mida saame igapäevaselt rääkida. Mulle meeldib meie keel. Selles keeles saan ma väljendada oma rõõmu ja kurbust, mõelda ilusaid mõtteid ning suhelda sõpradega.

Koos sõpradega olen käinud ka laulu- ja tantsupeol, mis on üks Eesti traditsioonidest. Oleme laulnud koos laulukaare all ja tantsinud Kalevi staadionil. See oli võimas! Kandsin uhkelt rahvariideid ning marssisin rongkäigus sini-must-valgete lippude taustal. Tean, et ka minu vanemad ja vanavanemad on osalenud sellel suurel rahvapeol ja loodan, et minu lapsed ning lapselapsed hoiavad seda traditsiooni. Mulle meeldib mõelda, et olen üks traditsioonide hoidjaist, sest lisaks tantsimisele ja laulmisele mängin ka rahvamuusikat. Sel aastal soovin samuti minna laulu- ja tantsupeole. Kui suudame hoida omi traditsioone, suudame hoida ka oma riiki.

Eestimaa, Eestimaa,
oled mu kodumaa,
oled mu südames sügaval.

Palju õnne, Eesti!

Kata Karlis, 4. b


EESTI, OLED MU SÜDAMELE LÄHEDAL

Mis imelik tunne see on? See kihisev tunne mu sees?

See imeline vaade, see silmi rõõmustav pilt?

Või siis see imeilus hääl, see muusika?

Laulmine. Inimesed laulavad, tantsivad põllul ja aasal. Kostavad rõõmuhõiked, kõikidel on naerunäod ees. Ma vaatasin ringi ja sain aru, et see on Eestimaa! Eesti inimesed, eesti tantsud, eesti laulud, mida on meie rahvas põlvest põlve laulnud ja edasi kandnud. Ning see aas, see kaunis loodus – see on mu meie Eesti loodus! Loodus, kus on tervelt 4 aastaaega, igaüks ühtmoodi eriline! Kus suvel päike sillerdab taevas ja talvel laiub maal puhas-valge lumi.

See keel – eesti keel! Keel, mis kõlab kui haldjate laul. Need imekaunid tähekombinatsioonid, need täishäälikud. Keel, mida on meie rahvas vaatamata raskustele minevikus ikkagi hoidnud ja kaitsnud. Mina arvan, et meie väike ja ilus kodumaa on väärt tunnustust ning me peaks olema uhked selle üle, et saame end kutsuda selle maa kodanikeks – eestlasteks. Eesti, oled meie südamele lähedal!

Elise Tilk, 8. a klass


Minu maa ja minu keel

Eesti on kohe-kohe 101-aastane. Mina olen veel 15, eesti keelt olen kõnelenud sellest ajast umbes 12-13 aastat. Aga kui kaua sellest olen ma rääkinud ilusat, puhast ja õiget emakeelt?

Teadlikult hakkasin end selles osas jälgima alles väga hiljuti, kuigi mõte jõudis minuni juba eelmisel aastal, kui tegin oma loovtööks luulekogu.

Luule, see on üks ilusamaid ja ka vabamaid keelekasutusvorme, seal võid keelt kasutada nii, kuis soovid. Igapäevaelusaga olen aina rohkem end tabanud keelt halvasti või suisa valesti kasutamas, alates sellistest väikestest asjadest nagu parasiitsõnad kuni selleni, et end emakeeles mitte piisavalt hästi väljendada osates lülitun ümber inglise keelele ja  seda poolel lause pealt.

Keelte segamine on loomulik, sõnu võetakse teistest keeltest üle, seal tekivad lihtsalt võõrsõnad, laensõnad, olgu need siis päris- ja otselaenud või tsitaatlaenud ja palju muudki.

Maailma mastaabis pole eesti keel just olulisim, aga meile kui nii noorele riigile ja rahvale on see hetkel veel üks suuremaid identiteedi-tunnuseid.

Eesti on tuntud ka kui e-riik. Digimaailmas toimub suurem osa tegevustest ja suhtlusest inglise keeles, pean tunnistama, et valin ka ise programmide keeleks pigem inglise keele kui eesti keele, lihtsalt sellepärast, et ma olen nii rohkem harjunud ja tihtipeale pole eestikeelne tõlge programmile veel täiuslik. Ning ehk see ei mõjutagi meie keele olemasolu nii palju, kuni me ise eesti keelt räägime ja kirjutame, õpetame seda korralikult edasi järgmistele põlvedele ja vajaduse korral ka võõrastele, kes siia kolivad, et siia jääda. Kas pole vahel tore kuulda mõnd võõramaist inimest poes eesti keelt purssimas? Isegi kui väga hästi välja ei tule, ta vähemalt üritab. Sama tore on kuulda kedagi eesti keelt kõnelemas, kedagi teist eestlast kuskil kaugel-kaugel isamaast, kohe tekib äratundmisrõõm ja tunne, et kodu polegi nii kaugel.

Et eesti keel ja Eesti riik säiliks, soovin Eestile palju õnne, jõudu ja jaksu!

Hedvig Kivi, 9. d klass


Isamaale emakeeles

Tere! Minu nimi on Artur ja juhuse tahtel sündisin mina ühte täiesti tavalisse Eesti perekonda. Me armastame üle kõige kohukesi, teeme jaanipäeval lõket ning 24. veebruaril soovime Eesti Vabariigile õnne tema sünnipäeva puhul.

Kuid vaadates kas või meie enda kooli, rääkimata tervest Eesti riigist, võime ümberringi näha väga palju ka teiste rahvuste esindajaid, kellest suur osa on ära õppinud eesti keele ning kohanenud meie kultuuriga, samal ajal rikastades Eestit killukestega nende endi omast. Ja ka nemad soovivad 24. veebruaril Eestile palju õnne sünnipäevaks. 2011. aastal aset leidnud Rahva ja Eluruumide loenduse andmetel elab Eestis 157 erineva emakeelega ja 192 rahvusest inimesi, kellega koos moodustame sellel pisikesel maaalal üpris värvika seltskonna.

Ning isegi kui nendel inimestel pole tehniliselt võimalik kutsuda Eestit oma isamaaks, piisab tundest nende sees, tänu millele on nad siia riiki tee leidnud ning tänu millele saavad nad seda kutsuda kodumaaks. Eesti on tuntud, kui üks kõige vähemreligioossemaid riike maailmas ning niisuguse avatud mõtteviisi tõttu on Eesti hea ja mõistva õhkkonnaga elupaik, kus kõigile on antud võimalus olla, kes nad soovivad.

Kindlasti on imelise looduse, laulupeo, Lotte filmide ja Tallinna vanalinna punastele katusele lisaks just selline vabadus üks osa, mis nii paljusid Eesti juures köidab.

Andes Eestile põhjust olla sama uhke meie üle, kui me oleme tema üle, soovib nii minu perekond, kui iga teine siin riigis oma enda emakeeles meie kõigi kodumaale 24. veebruaril uhkuse ja auga: „Palju õnne sünnipäevaks!“

Helen Mitt, 9. c klass / esitas Artur Reinhold Unt


Kui ma laulan, tantsin, siis …

Kallid kuulajad, kaasõpilased!

Ma olen õnnelik suheldes teiega oma emakeeles ja kui ma laulan, tantsin, siis tunnen ma end õnnelikuna. Mul on õnnetundeks kõik olemas, sest elan vabas Eestis. Ma ei teagi teistsugust aega oma kodumaal, sest ma olen ju alles laps ja sündinud selles riigis. Olen kuulnud, et rahvas laulis end vabaks. Vaevalt, et ainult laulmine aitas, kuid ühislaulmine ühendas eestlasi ja innustas usku vabadusse ja oma riiki.

Ma olen eestlane ja Eesti on minu kodumaa. Minu kodus on eestlus au sees. Meid on väikeses riigis vähe, kuid meil on oma kultuur, keel, traditsioonid, ajalugu. Meil on oma riik, oma maa ja rahvus. See on väga tähtis. Meie maal on laulu- ja tantsupeod nagu pühad üritused. Siis tunneme, et oleme üle maa eri inimestega ühine pere. See on nii hea tunne.

Ma olen tantsinud tantsupeol ja laulnud suure laulukaare all. Uhkusega kannan rahvariideid. Olen marssinud rongkäigus ja mu noor hing on hõisanud. Jalad ei tunne väsimust, vihm ei riku tuju, päike ei suuda olla kuumem, kui mu ülev meeleolu.

Tahan olla õnnelik, laulda, tantsida, sportida, ja olla sõbralik kaasinimeste vastu.

Kõige tähtsam on rahu, vabadus, olla ise oma maa peremees.

Tänan kuulamast!

Jan Rääli, 4. b klass


Laulame Eestimaa uhkeks

Tere, lugupeetud kuulajad!

Paljud meist mäletavad aega, kui Eesti oli veel võõra võimu all, aga vaatamata raskustele, laulsime me oma riigi vabaks. Sel aastal tähistame laulupeo 150. juubeliaastat, kus kõik eestlased kogunevad kokku ja laulavad oma kodumaa taas uhkeks.

Miks on Eestimaa meie üle uhke? Aga sellepärast, et meie rahvas paneb oma laulusõnade sisse kogu oma hinge.

Eestlased on läbi laulu püüdnud teha tillukesest  Eestist ühe tuntud ja austatud riigi terves maailmas.

Peale laulupeo on tuntuks saanud ka ühislaulmine, kus iga inimene saab laulda oma linnas koos kogu Eesti rahvaga.

Meil on palju kaunikõlalisi ja maagiat täis laule, mille igasse nooti on panustatud suure armastusega. Kui laulda vähemalt ühte imeilusat Eesti laulu, saab iga inimene kohe aru, kui uhked me oma riigi üle oleme. Eesti on üks tore paik, kus saab laulda kõigest, mida silm näeb ja hing ihaldab.

Meie armsal kodumaal on igal inimesel, loomal ja isegi taimel imeilus kõla, mis heliseb igas Eestimaa paigas ja kui eestlane laulma hakkab, ei lõpe see enne, kui süda lubab.

Laulu saatel kasvavad väikesed hellahingelised lapsed suurteks, Eestit paremaks muutvateks täiskasvanuteks, kes tunnevad oma riigi üle suurt uhkust.

Kui eestlased laulavad, siis ikka niidud haljendama, ojad vulisema ja metsad mühama.

Pikka iga, lauluriik Eesti! Palju õnne sulle 101. sünnipäevaks!

Tänan kuulamast!

Kete Erik, 4. a klass


Kiri Lydia Koidulale

Lugupeetud Lydia Koidula!

On 2019. aasta veebruar, nädal enne Eesti Vabariigi aastapäeva, mil meie kodumaa saab juba 101-aastaseks. Teie sündimisest on möödunud 175 aastat.

Olen Haapsalu põhikooli 9. d klassi õpilane. Hiljuti õppisime kirjanduse tunnis Teie elulugu ja loomingut tundma ning ma mõistsin, kui palju Te tegelikult olete saavutanud.

Teie loominguga puutusin esmakordselt kokku algkoolis, kui laulsime laulu „Meil aiaäärne tänavas”. Tollal ei tähendanud selle laulu sõnad mulle erilist midagi, sest olin alles väike ja ei mõistnud veel nii hästi maailmaasju. Kuid siis tuli 2014. aasta üldlaulupidu. Osalesin lastekooridega ning meil tuli selgeks õppida kaks Teie luuletustest kirjutatud laulu: „Mu isamaa on minu arm” ning „Sind surmani”.

Tunnistan ausalt, et ainult oma kooriga lauldes ei tekitanud need minus mingit erilist tunnet, kuid kui tuli lõpuks kätte aeg neid laulupeol koos kümnete tuhandete lauljatega laulda, võttis see mind sõnatuks. Ma polnud varem midagi sellist oma elus tundnud. Pisarad kippusid mööda põski alla voolama ning suurema osa laulust ei saanud ma piuksugi suust välja, hoolimata sellest, kui palju ma proovisin. Seda tunnet on raske sõnadesse panna, kuid see on võimas.

Kui laulupidu läbi sai, teadsin ma, et tahan sinna kindlasti veel tagasi tulla. Ning juba kolme aasta pärast olin ma jälle samas kohas. Ootasin põnevusega, millal tuleb kord laulda Teie kirjutatud sõnade ja Gustav Ernesaksa loodud viisiga laulu „Mu isamaa on minu arm”. Seekord suutsin natukene rohkem laulda. Mingil hetkel hakkasin enda ümber olevaid inimesi jälgima ning nägin, et paljudel voolasid pisarad mööda põski alla või üritasid neid kõigest väest tagasi hoida.

Teise salmi read „Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma“ ning“ Sa siiski elad südames, mu isamaa!“ on ilmselt minu jaoks ühed kõige sügavama tähendusega read. Olen üpris palju reisinud, kuid ükskõik kui lahe ka välismaal ei oleks, on koduigatsus olnud alati suur. Tulevikus on mul kindlasti plaanis minna välismaale õppima, kuid tean, et siia tulen ma alati tagasi.

Üks teine luuletus, mis mind väga kõnetab, on „Ema süda”. Laulsin seda mõni aasta tagasi kohaliku koori emadepäeva kontserdil ning laulu ajal vaatasin otsa oma emale ja proovisin seda laulda talle nii palju südamest kui võimalik. Laulu lõppedes pühkis ta oma silmist pisaraid ning pärast kontserdi lõppu mind kallistades ütles, et see on nüüd tema lemmiklaul. Viimased kaks-kolm aastat olen ma selle laulu sõnu emadepäeva kaardi sisse kirjutanud ning ma tahtsin Teid tänada, et te nii ilusa luuletuse olete kirja pannud.

Juba paari kuu pärast on emadepäev ja juubeli üldlaulupidu pealkirjaga „Minu arm” ning ma ei jõua ära oodata, millal seda armsaks saanud laulu uuesti esitada.

Suur tänu, armastatud Lydia Koidula!

Kirke Treiberk, 9. d klass


Meie Eestimaa

Kallid kaasmaalased, jätke oma kõik tegevused korraks pooleli ja vaadake, kui kaunis on Eestimaa.

Meie, eestlased, ei tohi vinguda, kui halb on Eesti. Ainult meie ise suudame seda muuta selliseks, nagu me tahame. Ma ei usu iialgi, et mingi teine riik saab olla armsam kui su enda kodumaa. Siin 45 227 ruutkilomeetril on su kodukeel, sõbrad, pere ja kõige tähtsam – kodu. Kuivõrd kaugele sa kodust ka ei läheks, oled sa alati oodatud tagasi koju.

Me kõik peame olema uhked meie sportlaste, muusikute, õpetajate ja kõige üle, mis riik meie jaoks teeb. Ma olen uhke selle üle, et meie Eestimaa saab nii hästi hakkama teiste riikide kõrval, mis on mitu korda suuremad. Ma olen kindel, et meie pisike Eesti on kunagi maailmakuulus. Ainuke viis, kuidas saame aidata riiki ja üksteist, on kokku hoida oma rahvaga.

Ainult tahtejõu ja kokkuhoidmisega vallutame selle maailma.

Lija Jegisman, 9. a klass


Isamaale emakeeles

Head kuulajad!

Tänavu saab Eesti 101-aastaseks. See tähendab seda, et ka meie keel on siin püsinud vähemalt 101 aastat.

Esimene keel, mille olen ära õppinud, on emakeel. Ma pean seda hoidma au ja uhkusega. Isegi siis, kui keelde tuleb juurde uusi ja võõramaiseid sõnu.

Praegusel ajal on minu eakaaslaste ja ka minu kõnepruugis palju selliseid sõnu, mis ei ole eestipärased. Nende asemel võiks kasutada ilusamaid sõnu. Näiteks sõna asemel „tänks“ võiks kasutada eestimaist sõna „aitäh“. „Jou“ asemel „tere“, „please” asemel „palun“.

Minu arvates võiksime ka kirjutades mõelda pikemale väljakirjutamisele. Meie kirjapildis võiks olla vähem lühendeid. Näiteks, kui tahame kirjutada „ Ma ei tea“ kirjutavad minu-ealised tihti „mdea“. Seda sõna pole üldse mugav öelda ja pooled inimesed ei pruugi sellest arugi saada. Mida rohkem kirjutame Eesti moodi ja pikemalt meie ilusad sõnad välja, seda ilmekam ja ilusam on meie keel.

Minu isamaa on Eesti ja minu emakeel eesti keel. Mistahes keel ma ka ei õpiks ja kuhu ma ka ei läheks tean, et Eestis olen ma sündinud ja Eesti keel on mu hinges.

Hoidkem Eestit ja eesti keelt!

Aitäh kuulamast!

Mia Saluäär, 5. c klass


Hea koolipere!

Haapsalu põhikooli 2. B klassi õpilasena tean üht jääkaru, kellega kohtumine promenaadil on võimalik vaid suvel.

Tean kahe vaguniga Peetrikest, kelle reisid raudteejaamast väljuvad vaid soojal ajal.

Tean uisurada, millel liuglemine on võimalik vaid juhul, kui Väikest viiki katab piisavalt paks jää.

Tean Kallist Mari, millega saab õnne korral sõita siis, kui jää on läinud ja rannahooaeg avatud.

Tean Müüriääre kohvikut, kus vaarika-bežeerull iial otsa ei lõppe.

Tean, et Eesti rahvuslipu värvid on sinine, must ja valge. Et meie rahvuslill on rukkilill.

Et meie rahvuslind on suitsupääsuke ja rahvusloom hallivatimees.

Tean, et meie riigil on 45 227 ruutkilomeetrit iseseisvat maad.

Tean, et minu kodu on minu kindlus!

See on MINU Haapsalu, MINU Eesti – MINU pisikeses südames.

Mairon Olenko, 2. b klass


Eesti, oled mu hingele lähedal

Armsad kuulajad!

Taas on käes aeg tähistada Eesti sünnipäeva, seekord juba 101. korda. Soovin õnne kõigile, kelle koduks on meie väike kodumaa, ükskõik, mis on teie emakeel.

Nagu õpetas köster Tootsi oma hinge eest hoolt kandma, peame meie Eesti hinge eest hoolt kandma.

Mis asi on Eesti hing?

Minu jaoks on see meie riik, meie loodus, meie keel, meie vabadus, meie kultuur, meie headus, meie esivanemad.

Meie elame ajavööndis, kus on neli aastaaega kõigi oma loodus- ja ilmastikuimedega. Saame nautida talvist külma ja suvesoojust, kirkaid sügisvärve ja kevadist rohelust, millest märkamatult osa saame.

Eestlased on elanud sellel maal juba tuhandeid aastaid ning alati oma maast ja siinsest loodusest lugu pidanud. Meil on palju jõgesid ja järvi, soid ja metsi viljakaid põlde ja liigirikkaid niite.

Tihti viriseme selle üle, mis meil halvasti on ja ei märkagi seda, mis meil on hästi. Vähestel väikerahvastel on oma riik. Aga meil on!

Eestis elades võid julgelt oma unistusi ellu viia, pead vaid ise olema töökas ja tubli.

Igal Eesti kodanikul on võimalus käia koolis. Haritud inimesi on meie riigile väga vaja, sest just nende käes on Eesti tulevik. Sellepärast on omakeelne haridus väga tähtis. Eestlase jonn ja kangekaelsus on aga kindlasti edasiviiv jõud – oluline on mitte alla anda ja pea püsti uhkelt edasi rühkida!

Kui aga noored tahavad minna maailma avastama, siis on see võimalus olemas ja kõik teedki valla. Oluline on aga teada, et Eesti jääb alati kodumaaks ning ootab sind tagasi. Siin on kodu, pere, sõbrad ja sugulased. Kanna alati isamaad oma hinges, sest just nii on ta sulle kõige lähemal.

Soovin, et meie riigis valitseks rahu ja hoolivus, headus ja sõbralikkus, abivalmidus ja rõõmsameelsus. Just seda soovib ka meie väike riik – teeme talle ühise kingituse ja proovime olla oma maa väärilised!

Palju õnne, armas Eesti!

Kõne autorid: Markus Põru, Otto Villem Valdman, Jan Seller, 6. a klass / esitas Markus Põru


Isamaale emakeeles

Lugupeetud kuulajad!

Kui ma olin väike laps, vaatasin ja mängisin ma palju jalgpalli.

Nõnda hakata teisi keeli õppima. Kuna me plaanisime minna Kreekasse, mõtlesin seda keelt õppida. Ma õppisin ainult „tere“ ja „head aega“, muid ma ei jaksanud meelde jätta. Kuigi varsti unustasin ka need sõnad. On ainult üks sõna, mis on mul siiani meeles. See kõlab jaamas. Kas keegi teab seda? See on terviseks, kui sa näiteks aevastad.

Kuid kõige lemmikum keel tundus portugali keel, sest seal mängis ju Christiano Ronaldo. Selle keele hääldus oli päris raske ja ma ikkagi ei õppinud seda.

Aastaid hiljem soovisin õppida jaapani keelt. Selle keele kirjapilt ja hääldus oli eriline, kuid siiski otsisin sõnastikest õigeid sõnu ja rääkisin sõpradega internetis, kuna neile meeldis ka see keel.

Ikkagi ei suutnud ka jaapani keelt õppida ja jätsin selle kõrvale.

Nüüd aga sain selgusele, et emakeel on parim keel ja räägin pigem eesti keelt.

Aitäh kuulamast!

Tõnu Robert Rand, 5. c klass

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.