Toivo Tomingas: Sõda Eestimaa teedel

Liikluses on midagi mäda. Ja mitte niisama, et “oh, läheb üle“, vaid seisukord on hull ja iseenesest läheb ta vaid hullemaks. See aga tähendab, et kohe tuleb midagi ette võtta. Millest alata?

Eks ikka sellest, et tuleb kõigepealt endale selgeks teha ja teadvustada, mis viltu on ja kuidas seda muuta saab.

Mis mulle silma jääb? Esiteks: kaugeltki kõik ei anna endale aru, et kui nad juba maja uksest väljuvad, on nad liikluses. Olgu siis esialgu jala või jalgrattal. Ka ratastoolis ja lapsevankriga. Ja kuna nad peavad liikluseks vaid seda, mis toimub sõiduteel, siis jala või jalgrattal (jne) liiklemist nad sinna hulka ei arva. Reeglitest teavad vaid umbkaudu ja siis põhiliselt õigusi, mida kuritarvitavad.

Umbes 15 aastat tagasi käisin autoga Soomes Pietarsaaris. Seal öeldigi jalgratturi kohta: “Püha lehm. See ei pea midagi teadma, ta võib käituda nagu juhtub ja ta peab elusa ja tervena õhtul koju jõudma.“

Meie jalgratturid on suuremas enamuses just niisugused. Aga kahjuks ei jõua nii mõnigi nendest elusa ja tervena koju. Vähe sellest. Et säilitada „püha lehma“ elu ja tervist, sõidab igal aastal mitu kogenud juhti autodega puusse ja kaotavad ise elu ja tervise.

Kus on abi? Jalgrattureid peab oluliselt rohkem „nöökima“, et nad saaksid aru, mida teevad. Kiiver kohustuslikuks, kapuutsikeeld, liikluseksam ja hoiatustalong. Kolmas eksimus aastas toob 200 eurot trahvi, neljas võtab aastaks rattasõiduõiguse ja järgneb uus eksam.

Pimeda ajal olgu jalgrattasõit tänavavalgustuseta teedel keelatud. Lisaks operatiivteated lume, tugeva vihma ja/või libeduse saabumisest, mis keelavad jalgrattasõidu. Lihtne jagada nii raadios kui ka TV-s koos ilmateatega. Need meetmed peaks vähendama liiklussurmasid kümne võrra aastas.

Teiseks: noored autojuhid. Sõiduautode arv Eestis on 730 000. Igal aastal lisandub 4 % ehk 30 000. Täisealiseks ja autojuhtimisõiguse ikka saab aga vaid 15 000. Aga nendestki on ju tegelikult autojuhina võimelised õigesti käituma vaid napilt 10 000. Seega juhivad meil igapäevaselt autosid mitmed tuhanded (põhiliselt noored) juhid, kelle käitumine liikluses on suuresti ennustamatu. Siinjuures neiud on reeglina õiguskuulekamad ja ei kipu oma võimeid üle hindama. Noormehed on aga kahjuks vastupidise käitumisega.

Autot soetades on eesmärgiks saada eriti võimsa ja trendika masina omanikuks. Sealt tulevad need igal aastal korduvad massimõrvad BMW-de, Audide ja Mersudega, kus Looja juurde jõuab 3-4 (purjus) noort inimest korraga. Muidugi on võimalik kummuli keerata ka 1,2-liitrise mootoriga Žiguli, kuid nende aeg on möödas. Ma julgeksin soovitada, et noored juhid ei saakski luba istuda üle 1,6-liitrise auto rooli. 2-liitrise ja suurema võimsusega auto juhtimise õigus tuleks alles 5-aastase eeskujuliku liikluskäitumise järel.

Kuigi sajad tuhanded kaaskodanikud elavad südamest kaasa Tänak-Järveoja edule rallispordis, näen ma siin siiski halba eeskuju sadadele noormeestele, kes “unustavad“, et nad ei ole sportlased ja ei osale võistlustel. Poisid kimavad enesekindlalt ja ülbelt teiste vahel ja ei anna endale aru, et niiviisi nõeludes sunnivad nad teisi juhte tegema ootamatuid pidurdusi, reavahetusi jne. See kõik häirib liikluse sujuvust ja põhjustab tihti lausa ahelkokkupõrkeid.

Ja veel siia juurde: Kaitsevägi peaks monopoliseerima noormeestele autojuhikursuste korraldamise. Kes tahab lube saada, käib läbi ka kaitseväe ajateenistuse. Ja vastupidi. Kes tervislikel põhjustel ei kaitseväkke ei kõlba, ei kõlba ka rooli taha. Arvatavasti saaks igal aastal paar tuhat noormeest kohe terveks, kui imeväel.

Veel soovitaksin ma võtta „relvastusse“ üks distsiplineeriv meede: alla 5-aastase staažiga autojuhile, kes on juba kolm korda reegleid rikkunud või avarii sooritanud, keelata sõita üksi või teise, staažiga kaine juhiga kõrvalistmel. See, kui autos on lihtsalt kaasreisijaid, ei tarvitse juhti veel õiguskuulekusele sundida. Esialgu näiteks perioodiks üks aasta. Reegli rikkumine tähendaks automaatselt auto konfiskeerimist. Drastiline küll, aga 20 inimest jääks aastas ellu ja 50 ei invaliidistuks.

Kolmandaks: vanad autod ja eakad juhid. Siin peaks seadus paika panema, et vanemad kui 20-aastased autod enam igapäevasesse liiklusse ei saa. Saavad erandkorras, kui vanade sõidukite klubi üritustel osalejad.

Ja autojuhtidega sama asi. Alates 75. eluaastast iga-aastane tervisekontroll ja 85. sünnipäeval lõpeb õigus autot juhtida. Muidugi on tervis väga individuaalne, kuid igal aastal põhjustab enda ja kaasliiklejate surma kümmekond vanurit, kes pole ise taibanud roolimist lõpetada ja keda halastusest pole lubadest juba varem ilma jäetud. Niisiis peaks 85-aastane ja vanem taat Moskvitši roolis kuuluma ajalukku, mitte tänasesse või homsesse liikluspilti. Eks neid ju vähe juba ongi, kuid siiski.

Mul oli tuttav kunstnik ja arhitekt, kes sõitis Volgaga, kui naine lubas. Mees ütles talle küll, et kui ma saan sõita alla 5000 km aastas, siis muutun ma kobakäpaks, kuid et auto oli naise nimel, siis jäi see 5000 km näit mõnel aastal ka saamata. Kohmakuse mõttes oli tal kahtlemata õigus. Vanuritega aga nii ju juhtubki. Ärge kippuge enam autoroolis järjest kirjumasse ja tihedamasse liiklusse, kui olete jõudnud vanade ja väärikate austustväärivasse inimgruppi! Tihti on teil ju auto garaažis vaid pühapäevaseks lühireisiks, ehk lihtsalt on veel olemas ja tehniliselt korras. Aga teie ise?

Ja jalakäijatest. Siin peab kõige rohkem kartma laste ja (jälle) vanurite pärast. Tänavu on juba mitu vanamemme jäänud tagurdava (prügi)auto alla ja hukkunud. Ja seda oma koduhoovis. No mida teha? Kui vanur ei suuda aru saada, mis toimub ümberringi (nagu väiksed lapsedki), siis jääb vaid kallitel kaaskodanikel õigeaegselt sekkuda. Ja kallid kaaskodanikud, ärge ajage liikluses raevukalt oma õigust taga, vaid olgem viisakad. Sellega peaks liiklusõpetus algama ja seda peab päevast päeva kordama. Siis on lootust elu ja tervisega õhtul kodusesse pereringi, oma kallite lähedaste hulka tagasi jõuda.

Ma ei ole rääkinud midagi teedest. Tõde on siin, et teedeehitusse, remonti ja hooldusse panustatakse aasta-aastalt järjest suuremaid summasid, kuid seda on ikka vähe. Liiklustihedus kasvab kiiremini kui teede läbilaskevõime ja see põhjustab ummikuid ja autojuhtide närvilisust.

Omaette probleem kannab nime “talv”. Millegipärast ei saa me kuidagi hakkama lume väljaveoga linnatänavailt. Juba esimesel sajupäeval sõidetakse lumi tänavaile kinni. Rentslitesse lükatakse meetrilaiused vallid, mis ahendavad sõiduteed ja parkimisvõimalusi jne. Ma saan ju aru küll, alati loodetakse, et ega esimene lumi veel maha jää. Milleks raha raisata, kui niikuinii sulab ise ära? Tulemuseks on aga plekikolin, luumurrud, isegi kaotatud elud. Mida me siis kokkuhoiuga saavutame?

Ma olen imetlenud Stockholmi. Talvine kord on nii, et ühel päeval tehakse puhtaks näiteks vasakpoolne rentsel, teisel parempoolne. Ja seda teavad kõik autojuhid. Keegi ei pargi serva, kust koristama hakatakse. See oleks väga valus rahaline väljaminek. Aga tänavad on puhtad. Ei mingeid sulailma ootavaid lumevalle. On, millest eeskuju võtta.

Ja lõpuks. Õnnetute juhuste eest ei ole keegi kaitstud. Kuivõrd liiklus vaid tiheneb, igasuguseid nutiseadmeid tuleb aina juurde, mis tähelepanu röövivad. Alkoholipruukimine on kahjuks massiline ja liikluspolitsei jõud jääb vajadusele selgelt alla, siis jääb üle vaid ise ettevaatlik olla ja pöialt hoida. Lootus sureb viimasena!

Toivo Tomingas
Roolis juba 1975. aastast

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.