Lembitu Twerdjanski: Bussiliiklusest teise kandi pealt

Kullamaa on tõenäoliselt ainus endine vald Eestis, mille inimesed tasuta sõita ei saa. Ei maakonnakeskusse Haapsallu, ei Virtsu, ei lähimasse suurasulasse Märjamaale ega vallakeskusse Lääne-Nigulasse. Isegi Kullamaa kandi külade vahel on bussisõit tasuline.

Kuid see pole kõige hullem. Osa peatusi on ära jäetud ja tuleb karkudel kõmpida mõni kilomeeter sihtpunkti jõudmiseks.

See pole aga veel kõik „uue korra“ tingimustes. Kullamaal on ilus bussiootepaviljon, kuid bussid peatuvad u 50 m eemal tee ääres. Nii oli ka kolmapäeval, 12. juulil Pärnust tuleva bussiga. Bussipeatuses istus 87-aastane invaliidikepiga naisterahvas. Bussijuht kundlasti nägi istujat, sest paviljoniseinad on läbipaistvad. Ta hakkas sellegi poolest  liikuma, kui keegi ta peatas. Siis aitas peataja ka memme bussi juurde, kel polnud aimugi, et buss kuskil seisab.

Minu abikaasa sõitis eelmisel sügisel sageli Pärnu bussiga Kullamaale ja ka siis üks bussijuht lausa keeldus bussipeatusse sõitmast, kuigi abikaasa ta tähelepanu mitu korda sellele juhtis, ka vene keeles.

Kui liiklusest juttu, siis võiks ka Kullamaa poe juures olla üks sinine invaliidi peatuskoht. Mõnigi viletsate jalgadega invaliid ei suuda üle 15-20 meetri ühe hooga läbida.

Mis Kullamaal veel silma torkas, oli see, et Rudolf Tobiase kivi ja pingiga ilus park, mis algselt kandis nime Ausamba aed, oli muutunud tõeliseks „pätipargiks“. Ühe pingi juures istusid maas kaks nokastanud venda, 2-liitrised „margiõlled“ ja hunnik suitsuräime pingil, teise pingi all magas kolmas vennaskonna liige pead selgeks. Mis teha – Jumal kõrgel, keiser kaugel…

Lembitu Twerdjanski

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.