FOTOD: Kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab Haapsalus lastele šokikunsti?

Kui viis kunstiakadeemia tudengit jaanuarikuus Haapsalu linnagaleriis oma skulptuuri- ja installatsiooninäituse üles panid, ei osanud neist keegi arvata, et nad terve juunikuu esimese nädala samas linnas tagasi on. Seekordki näitust korraldamas, aga mitte endi, vaid koolinoorte oma. Ja seda avalikus linnapargis Krahviaed.

Fotogalerii vaatamiseks kliki pildil:

Haapsalu noorte kunstnike näitus Krahviaias

Võib ju tekkida küsimus, kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab šokikunsti lastele? Kui vaadata Mari Väljaotsa installatsiooni „Meie viimane kodu on haud“, võib ju selline mulje jääda. Kuid kas see pole tõde ja elu paratamatus?

Läbi aastasadade on kunstnikud vajalikuks pidanud vaatajatele meelde tuletada elu kaduvust. Meie kiirel ajastul võib see olla ehk üleskutse aega rohkem märgata ja väärtustada.

Kõik kaheksa installatsiooni linnuse vahetus läheduses kannavad väga erinevat sõnumit, kuid on otsesemal või kaudsemal viisil inspireeritud Haapsalust.

Et mõista, kuidas kohati väga filosoofiliste, humoorikate või ka ühiskonnakriitiliste tööde taga on autorid neljandast kuni kaheteistkümnenda klassini, tuleb tagasi minna juunikuu esimesse nädalasse. Just siis algas viiepäevane töötubade sari, mille juhendajateks oli grupp nimega BAKUSKA. Üleskutse sellises erilises kunstiprojektis osaleda said erinevate õppeasutuste õpilased ja nii moodustuski kahekümneliikmeline seltskond kunstikooli, huvikeskuse kunstiringi ja kunstistuudio õpilastest kui ka kunstiga mitte eriti tegelevatest noortest põhikoolist ja riigigümnaasiumist.

Kahte esimest päeva võib nimetada mõttetalguteks, sest välja tuli tuua kuurortlinna kõik võimalikud eripärad ja isiklikud seosed. Kodutöödeks kaasa antud vihikud said mõnel osalisel märksõnu ja jooniseid üsna täis. Kui vabalt moodustunud gruppides oli ühine teema selgeks räägitud ja juhendajatele nii öelda „ära kaitstud“, oli mitmel põhjust linna peale materjali otsima minna. Kunstikool ja huvikeskus oma taustajõududega olid pidevalt abiks. Avaras Krahviaia pargis leidis iga töö endale sobiva koha, mitmed neist on valitud asupaigaga otseselt seotud.

Ringis kasvavate kaskede vahel lehvivad kerges suvetuules õhukesed kardinad. Puude vahele tõmmatud võrkkiiges pikutab üks muhe kuju. Ülisuur unenäopüüdja ripub kaseladvast ja viitab ilmselgelt unele. Gümnasistide Marita Türksoni, Marta Velda Loosi, Laura-Gerda Poolamäe ja Sirli Leesmendi töö „Vaikus. Rahu. Puhkus“ viitab ilmselgelt Haapsalu pisut flegmaatilisele olemusele.

Esialgu võib tihedate sirelipõõsate vahele peitunud „Dire kabinet“ märkamatuks jääda, kuid selle avastajale pakub see kooli üht tähtsamat ruumi kujutav töö parajalt huumorit ja ehk ka mälestusi oma kooliajast. Olemas on kirjutuslaud, millel pooleli joodud kohvitassid, ajaleht ja mingid paberid. Üllatuslikult ka poolik pudel kangemat ja pisike viinapits. Kõrval kasvavast puust on saanud kirev tunniplaani stend, riiulilt leiab olulisi ja mitte nii olulisi raamatuid.

Ei puudu ka presidenti kujutav raamitud foto. Tervavam silm leiab kirjutuslaua alt riiulilt paokil seifi, milles vedeleb kummiga kinnitatud rahapatakas. Seifi taga paistavad veel mõned poolikud alkoholipudelid. Kas viitab see installatsioon ühiskonnas ikka ja jälle üles kerkivatele korruptsiooni juhtumitele või lihtsalt direktorite pingelisele tööle, pole teada. Teada on vaid see, et vana põhikooli hoone seisab mõne aasta pärast tühjana, sest koolirahvas saab endale tuttuue maja.

Töö autorid Gloria Luisa Eberle, Leana Arro, Carmen Gekk ja Keldi Ketlin Mõttus on pisut mures, kuhu kolib direkor, kes loodetavasti näeb teema laiemat aspekti ja annab oma õpilaste üle vindi keeramise andeks.

Selgelt tervet ühiskonda puudutav installatsioon „Sünge pudelipõhi“ viitab liigsele alkoholitarbimisele. Töö autoritele, gümnasistidele Marili Maakerile ja Ronja Emili Veskile torkasid silma pärast Haapsalu veinifestivali kõikjal vedelenud veinipudelid. Nad otsustasid oma töö igale pudelile kirjutada sildi selle koha nimega, kus Haapsalus alkoholi tarbitakse, et need õunapuu külge riputada.

Facebooki üleskutse taarat annetada osutus ootuspäraselt edukaks, nii et vanade siltide mahakraapimiseks tuli neil nii mõnigi öötund lisaks võtta. Valitud viljapuugi ei ole siinkohal juhuslik, vaid tekitab ebakõla oodatavate magusate viljade ja mõru tegelikkuse vahel kui valitud on alkoholi liigtarbimine.

Ehk kõige filosoofilisem töö on põhikooli õpilaste Anneli Proosvälja ja Lisete Ratase objekt „Kas meie oleme osa maailmast või maailm on osa meist“. Kujutatud on punast raamatut, mida saab lehthaaval sirvida. Näeme maakera, Euroopat, Balti riike, Eestit ja kõige lõpuks kogu projektis osalenud seltskonda. Mõtlemisainest jätkub kuna oleme kõik punasesse raamatusse kantud.

Põnevaid avastusi on pargis veelgi.

Kõige väärtuslikumaks teeb kogu projekti eri vanuses noorte innukas üheskoos toimimine, alates algklassidest kuni kunstikooli õppuriteni välja. Oluline on ka tublidest tudengitest juhendajate sõnum noortele, et iga idee on võimalik ära teostada.Vähem tähtis pole ka Kultuurkapitali, Linnavalitsuse ja kõikide kaasatud koolide toetus ettevõtmisesse.

Näitus jääb parki 21. juunini.

Eestvedajad on huvikooli kunstiõpetaja Tiiu Randmann-Mihkla ja kunstikooli direktor Marika Aedviir.

Tiiu Randmann-Mihkla

One Response to "FOTOD: Kas beebide riputamisega tähelepanu pälvinud noor kunstnik LAURi õpetab Haapsalus lastele šokikunsti?"

  1. Manna Liisa   14. juuni 2018 at 14:11

    Kangadzungli aknal on ka kõik mannekeenid lakke üles poodud, see ei tundu imelik olevat.

    Vasta

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.