Lihulast pärit Miina Saak jättis senise töö ja sõitis Gruusiasse teeistandust taastama

Eestist ja Leedust pärit “kontorirotid” jätsid oma senise karjääri ja läksid Gruusiasse, et anda uus elu mahajäetud teeistandustele. Üks “mässajaist” on Lihulast pärit Miina Saak.

“Oleme punt endisi kontorirotte Eestist ja Leedust, kes jätsid oma senised karjäärid seljataha, et anda uus elu mahajäetud teeistandustele Gruusias ning tuua positiivsust siinsetesse natuke nukratesse küladesse,” ütles üks Renegade Tea Estate loojatest Kristiina Mehik.

Ühisrahastuse veebilehel Indiegogo pakuvad nad huvilistele võimalust ettevõtmisse investeerida. Eri võimalusi on palju ja nendega saab tutvuda siit.

“Pakume kaasmaalastele võimalust olla samuti osa Gruusia tee päästmise loost ning oleme seadnud üles ühisrahastuskampaania, mille kaudu on võimalus soetada väike istandus või meie päris esimene mahetee,” lausus Mehik.

“Usume, et suudame oma teistsuguse lähenemisega tuua värskust ka globaalsesse teemaailma, mis täna on suures osas keskendunud iseloomutule massitoodangule ja mis kubiseb vahendajatest ning suurtest korporatsioonidest,” rääkis ta.

Renegade Tea Estate’i eesmärk on luua kõige personaalsem teefirma – ei soovita olla lihtsalt teemüüjad, vaid usaldusväärsed teefarmerid. “Need, kes sinu teepõllu eest hoolitsevad, oma oskustesse investeerivad, et parimat toodangut valmistada ning kes sinu arvamust ja maitseeelistusi tootmises arvesse võtavad. Ka valmistoote paneme teele ise ning hiljem küsime üle, kuidas tee maitses,” tutvustas Mehik.

Lihulast pärit Miina Saak pani ettevõtmise veebilehel kirja oma loo, miks ta otsustas teekasvatusega tegelema hakata.

Miina Saak. F: Renegade Tea Estate

Miina Saak: Kuidas minust sai Renegade ehk “Millega peibutada lumehelbekest?

“Tundus nagu hea plaan” on ilmselt kõige parem selgitus sellele, miks ma Kristiinale “Jah!” vastasin, kui ta 1. jaanuaril minu käest küsis, kas mulle võiks huvi pakkuda idee tema ja Hannesega kampa lüüa, et Gruusias teed kasvatama hakata.

Nüüdseks võin juba välja öelda, et ma tegin ainult nägu (ka endale) nagu peaksin pisut asja üle mõtlema. Tegelikult oli vastus olemas kohe, kui ettepanekut lugesin. Väga palju praktilisi põhjusi selle otsuse taga ei olnud, aga kui nüüd päris aus olla, siis ma arvan, et enamik meist otsustab asju tegelikult emotsioonide ajel, tahame me seda või mitte. Aju peab lihtsalt tehtud otsustega leppima ja seda ratsionaalsete põhjustega hiljem  toetama.

Soov maailma päästa (või vähemalt muuta)

Nagu Kristiina oma loos jutustas (loe siit), on meie kõigi jaoks suureks motivaatoriks Gruusia teetööstuse ajalugu ning soov selle praegust nukrat seisu paremuse poole pöörata – ma usun, et kõigile meeldiks mõelda, et tänu nende tegevusele on maailm pisut parem paik. Usun, et mida rohkem tehnoloogia areneb ja suudab “igavad” tööd meie eest ära teha, seda enam võiks inimese aju ja selle võimekust kasutada, et luua väärtust seal, kus masin seda ei näe.

Meie trumbiks siinkohal ongi emotsioonid ning julgus võtta riske, mis on vastu igasugustele tõenäosusteooriatele. Minu jaoks oli just see kõige suuremaks põhjuseks, et uut väljakutset otsida – tegin seda juba ammu enne seda kui Gruusia oma paeluva teeajalooga minu radarile potsatas.

Ärge valesti aru saage – mul oli tõesti suurepärane töökoht (tervitused siinkohal kõigile mu ägedatele töökaaslastele!), aga olen kindel, et minu tööd võib vabalt teha ka keegi teine (või isegi masin) ja maailm ei kuku kokku, kui see üldse tegemata jääb. Mu töö oli küll kõrgelt hinnatud, aga mitte hädavajalik.

Tee kasvatamine Gruusias ja sealse elu-oli parendamine tundus aga midagi sellist, mis ilma minuta (natuke üleliigset enesekindlust ja sarkasmi, vabandage ja mõistke mind) väga hästi tehtud ei saaks. Lisaks oli see midagi kardinaalselt erinevat sellest, mille peale ma ise varem mõelnud olin. Ja tuleb välja, et ka keegi Gruusias (või kusagil mujal) ei olnud sellise plaani peale mõelnud.

Vähem hirmu ja kannatlikkust

Ma olen näinud filmi Söö.Palveta.Armasta ja hunnikus teisi, mis ilmselt mängisid rolli minu teadmises – iga edukas korporatiivkarjäär peab lõppema meditatsioonilaagri ja “taassünniga” Indias (või muus sarnases paigas). Mina muidugi sinnani ei jõudnud – mu karjäär kestis vaid põgusad kaks ja pool aastat ja ma ei veetnud seda kindlasti õnnetu ja allasurutuna nagu see filmides tavaliselt kipub olema.

Otse vastupidi! Mul on olnud suur õnn töötada ägedate kolleegide (ja ülemustega), kellelt mul on olnud palju õppida ja kes samas on olnud ka ise piisavalt mõistlikud, et ka mind aegajalt kuulda võtta, kui mul midagi öelda on. Ilmselt olen mina (ja tõenäoliselt ka kõik teised “lumehelbekesed”) lihtsalt liiga kannatamatu, et see närvivapustuse aeg ära oodata, kus ilma meditatsioonilaagrita Indias enam edasi minna ei saa.

Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?

Kuna mul on olnud õnn elus kogeda ainult väga häid (lihtsalt häid või normaalseid) asju, siis küsimus minu jaoks on olnud –mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?

Vastupidiselt paljude teistega maailmas on kõige hullemad asjad, mis minuga on juhtunud kuulunud seeriasse “Appi, ma olen 16 ja mu vanemad ei mõista mind!” või Facebookis on pildil liiga vähe pöidlaid või külmkapis pole midagi piisavalt head süüa.

Õnneks olen ma ka piisavalt tark, et teada – ükski neist ei ole päris probleem. See ilmselt on mind hirmude ja kahtluste suhtes pisut immuunseks teinud – ma lihtsalt ei suuda ette kujutada, et midagi pöördumatult halba võiks juhtuda. Ma ei tunne, et peaksin kusagil olema või midagi tegema ainult hirmust, et äkki mujal on hullem. Keegi parandage mind, kui ma eksin, aga ma arvan, et paljude puhul on just see põhjus, miks unistusi ja plaane täide ei viida. Ilmselt sellepärast, et neil on parem ettekujutus sellest, mis see “hullem” siis olla võiks?

Tegelikult ei ole vahet, mis põhjusel, aga miski kindlasti teeb mind julgemaks, et hüpata pea ees tundmatusse vette ja vaadata, mis saab. Umbes nagu see projekt, kus hullud eestlased koos ühe leedukaga Gruusiasse teed kasvatama lähevad, ilma ise päriselt tee kasvatusest väga selget teadmist omamata…

Mulle muidugi meeldis lapsena ka väga Jamaica bobikelgutajate film – kari Jamaica tüüpe, kes külmast, jääst ja kelgutamisest suurt midagi ei teadnud, aga korvasid selle töökuse ja entusiasmiga ning järgnesid oma unistustele isegi kui need olid suuremad, kui nad eales oleks osanud arvata! Ja mul ei ole tegelikult probleemi ennast nende Jamaicalastega ühte kelku liigitada – nagu nemad teadsid, et Jamaical on hädasti ühte bobikelgutiimi vaja, niisamuti tean mina, et Gruusiale kulub ära üks mõnevõrra segane punt eestlasi, kes kord õitsenud teetööstuse taas jalgele aitab.

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.