Lembitu Twerdjanski: Järelmõtteid ühele kunstinäitusele

Lugesin Livingstone`i aruandeid venekeelses tõlkes (Moskva 1962) Njassa järve ümbruse uurimisest. Tuli kohe meelde möödunud aastal Haapsalus olnud näitus, kus näidati poodud vastsündinute kujusid.

F: Haapsalu linnagalerii

Ühel sealsel suguharul oli tava vaenlase suguvõsa nõrgestamiseks riputada selle asukoha ümber puude-põõsaste otsa poodud woodoo-nukke. See pidi põhjustama iseeneslikke aborte ja noorte naiste viljatuks jäämist.

Naistel, kes korjasid küla läheduses söödavaid juuri, taimi ja vilju ja kes kohtusid sellise poodud lapsega, tekkisid tõesti abordid ja oli ka viljatuid naisi, mis sealkandis haruharv juhus. Küsitlusel selgus, et ka nemad olid enamuses leidnud sellise nuku.

Kas oli see usu mõju? Oli see ainult eelarvamus? Aga miks siis alles hiljuti tegeles Haapsalus ühes aias leitud woodoo-nukuga politsei? Kas siis meie politsei on ka ebausu kütkes? Või teatakse seal siiski rohkem, kui rahvale avaldatakse? Üks nõelaga läbitorgatud kaltsunukk ei ole ju ometi kriminaalne nähtus?

Kui palju noori naisi käis Haapsalu poodud vastsündinute kujude väljapanekut vaatamas ja kas nendega on midagi juhtunud või juhtumas? Kas on suurenenud Haapsalus iseeneslike abortide või viljatusjuhtumite arv?

Mis oli näituse väljapanija tegelik eesmärk? Ma ei kahtle kriipsuvõrragi kunstniku õiguses ja vabaduses end väljendada talle omasel moel. Sellest hoolimata tekib  küsimus, kas see oli puhtloominguline eneseväljendusviis, spontaanne loominguline  „purse?“ Või oli selles mingi tagamõte?

Ma ei tahaks öelda, hirmutamiseks, veel vähem nõidumiseks. Ometi on woodoo-temaatikat peale Livingstone`i käsitletud ka kunstiajaloos ja teadmata-tundmatu see haritud inimesele kindlasti pole. Pealegi on ka hilisemad rändajad kinnitanud „woodoo“ kasutamist kuni tänapäevani välja. Vastamata küsimusi on veel palju.

Lembitu Twerdjanski
vanade memuaaride huviline

 

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.