INTERVJUU: Jan Uuspõld toob Haapsallu uue žanri – humoorikate lapsepõlvelugudega vürtsitatud kontserdi

Jan Uuspõld alustab 21. novembril Eestis ringsõitu oma esimese pika stand-up showga, kus tema lavakaaslasteks on muusikud Mairo Marjamaa ja René Puura.

See ei ole tavaline kontsert ja see ei ole tavaline stand-up etendus. Jan Uuspõllu sõnul on ta küll varem kolm lühikest stand-upi teksti kirjutanud ja need ka laval ette kandnud, ent nüüdne esinemine on poolteist tundi pikk ning see on hoopis midagi muud. Seniseid monoetendusi ei pea Uuspõld stand-upideks ja nimetab end selles žanris alles õpipoisiks.

Uuspõld toob jõuluaega sobituva üle-eestilise tuuriga meelelahutusse uue žanri, sidudes naljalood muusikaga.

Muhedat nalja Uuspõllu lapsepõlvest ja muust saab alates 21. novembrist kuni 19. detsembrini 22 Eesti paigas.

Huumori vahele mängivad saksofonist Mairo Marjamaa ja klahvpillimängija René Puura Uuspõllu laulu saateks tuntud lugusid, mis pole aga originaali täpsed koopiad.

Haapsalu kultuurikeskuses on stand-up kontsert “Oma jõul” 30. novembril kl 19.

Vestlesime Jan Uuspõlluga reedel Tallinnas Vaba Lava kohvikus Kärbes tema lavaelust, uuest stand-up kontserdist, lapsepõlvest ja muust.

Kuula siit helifailist, mida arvab Jan Uuspõld Haapsalust ja Augustibluusist:

Oled sa „sina“-inimene või „teie“-inimene?

Sina on parem, mugavam.

Kuidas sul nende sina-peal-olemistega on? Näitlejatel kipub see niimoodi olema, et inimesed tulevad tänaval juurde ja hakkavad rääkima, nagu oleksite 15 minutit tagasi lahku läinud.

See on loomulik, sest ma ju olengi nende tuttav. Inimesed, kes on televiisori kaudu teiste inimeste kodus. Ma kujutan ette, et eriti telediktorid ja uudisteankrud on nagu pereliikmed.

Mina olen sellega nii ära harjunud, et ma räägin kõigiga „sina“. See hoiab hästi palju ebamugavust ära. Just selles mõttes, et jääb see seletamine ära, et „ma tean küll, sa mind ei tunne, aga ma sind tunnen“. See on kõik teada jutt ja jätab selle vahele.

Ma suhtlen ka kõigiga nii nagu ma oleks neid tundnud juba aastaid. Vaatamata sellele, et ma ei tunne. See lihtsalt jätab suurel hulgal tüütut small talki ära. Mulle meeldib inimestega tänava peal rääkida ja suhelda.

Jan Uuspõld. F: Ivar Soopan

Sõidad tuuridega päris palju ringi. Su meeskond vist ei ole väga suur. Kas sa teed paljusid asju ise ka, mis kuulub korraldamise, transpordi ja kõige selle juurde?

Ei, selliseid asju ma ei tee. Tavaliselt on meil jah, väiksem trupp, mitte nagu suurtel teatritel – ei ole eraldi grimeerijat ja kostümeerijat. Kostüümi eest ma hoolitsen ise, see on minu enda vastutusalas. See on väiksemates teatrites kombeks, vähemalt meie teatris on niimoodi.

Aga ülejäänud asju… Liiga palju ka ei saa. Dekoratsiooniehitustel ma ikkagi ei osale. Eks igal ühel on erinevalt, aga kuskilt see piir jookseb. Ma esindan avalikult intervjuudes ja laval meie väikeste institutsiooni. Mida vähem ma ise seda köögipoolt tean, seda puhtam ma olen.

Stand-up etenduste puhul, kui sa käid üksinda laval, kas sinu töö seisneb ainult selles, et jõuad kohale, teed grimmi ja astud lavale?

Ma teen ja nokitsen heameelega, aga ma pigem võtan endale vähem kohustusi. Näiteks mõned sõidavad ise kohale autoroolis, aga mul on selleks ajaks juba selline surin või vibra sees, et ma parem ikkagi istun tagapingil. Lasen ennast enne esinemist lebosse.

Jan Uuspõld. F: Ivar Soopan
Jan Uuspõld. F: Ivar Soopan

Oled järelikult natuke närvis? On see tavaline?

See on tavaline. Peabki olema närvis, sest siis hoiad närvid erksana, tundlad erksana. Selleks, et publikuga kohtuda, peab endas mingisuguse sisemise konflikti ehitama. Positiivses mõttes konflikti.

Mul peab olema mingi teema, mida pean hakkama lahkama. Iseendaga võitlema. Monotükk on alati iseendaga võitlemine. Need tuleb enne etendust valmis ehitada.

Autoroolis… See on sama nagu telefoniga rääkimine või sõnumi saatmine autoroolis. Kõrvalise asjaga ei taha tegeleda. Kui sõidad, siis sõida, kui ei, siis ei.

Liiatigi ei ole tarvis kõiki töid endale hoida. Olen päris palju kohanud inimesi – ükskõik, kas kopafirma teinud või midagi –, kes ütlevad, et „ei ole siin Eestis üldse võimalik midagi teha, et üldse ei lähe ja raha ei tule ja…“.

Ja kui küsid, et oled omale kopa ostnud, miks siis ei lähe?

„No ei jõua ju kõike teha – kaevata ja müüa ja kliente otsida“.

Aga sellepärast ei lähegi – sa ei otsi omale spetsialiste õige töö peale.

Ma olen pigem seda meelt, et etenduskunst on nii peen asi, seal on parem, kui iga spetsialist on oma tööotsa peal. Usun, et inimesed ei taha näha sihukest näitlejat laval, kes on enne oma juhtme kokku ajanud. Ma ei tea, see ei ole minu jaoks teema. Tegelen showga ja teised tegelevad teiste asjadega.

Ja kuidas sul läheb? Ajakirjandus tavaliselt võtab näitlejad ette, kellel on oma firmad? Ei ole sinu kohta lugenud.

Ma ei ole ettevõtja, nii et mulle meeldib just nimelt olla sellest puhas. Ei ole vaja! Artist on artist ja ei ole vaja inimestel rikkuda oma maitsemeelt sellega, kui palju keegi teenib. Ma ei viitsi selle nõmedusega kaasa minna.

Ma ei oma mitte midagi. Tõeline selles mõttes maffiamees (naerab). See on labane, kui kõik konverteeritakse rahaks. Inimestele peab jääma midagi ilusat kah. Olgu see siis kas või mina, Jan Uuspõld näiteks.

Ei ole vaja teada minu sissetulekuid. Parem on, kui teatakse minu kunsti. Need ajakirjanikud, kes tegelevad kunstnike puhul nende numbrite avaldamisega, ma ei kiida nende tööd heaks.

Nendest artiklitest jääb vahel mulje nagu edukalt töö tegemine on kuritegu. Kui oled raha teeninud, siis tihtipeale mängitakse nii välja, et „kurat, ta on rikas“.

Tihtipeale jah, aga see ongi serveeringu küsimus. Näiteks Äripäev toob väga ilusti neid välja, toob eeskujuks neid, aga mõni väljaanne jälle serveerib, et näe, kus pistab raha taskusse.

Aga mina ei pista mingit raha taskusse. Teen lihtsalt showd. Ma investeerin ka sellesse showsse, et show hea välja tuleks. Sellepärast mulle ei meeldiks ka, kui minu mingisuguseid sissetulekunumbreid loetaks. Need ei näita tegelikult mitte midagi. Need näitavad mingeid tulusid, aga see ei ole alati see raha, mida artist taskusse pistab.

Vaatasin su eelmise ja selle kuu kalendrit. See on sul ikka väga tihe. Sel kuul on sul ainult üks vaba päev. Kuidas sa niimoodi vastu pead? Iga päev uues kohas.

Seal ei ole midagi vastu pidada. Show, õhtul lavale astumine on asja kõige mõnusam osa. Kui praegu siin eelfaasis tuleb palju asju korraga välja – „Trump ja Putin“ tuli välja, „Svingerite“ film ja see tuur (Oma Jõul – I.S.) –, see tähendab seda, et eile andsin neli intervjuud, täna annan kaks, homme jälle kolm, siis lõpuks ei saa enam ise ka hästi aru, mida sa räägid.

Vaat see eeltöö, see on selle erashowmehe selline varjukülg. Sa pead ise esindama ja rääkima, aga samas see on ka mõnus. Kohtub hästi paljude inimestega, kuuleb palju erinevaid küsimusi ja siis proovid nendele vastata vaimukalt ja… (naerab). See on selline raskem poole.

Aga ühel hetkel, kui tuur pihta hakkab, kõik intervjuud on antud, asjad tehtud, siis hakkab mõnus osa. Tuuritamine ja laval käimine on preemia. Ma ei tee nalja! Ma ei räägi praegu meeldida üritamise juttu – mulle päriselt meeldib lavale minna.

Mult kunagi küsiti, et millega ma ennast vormis hoian. Vastasingi selle peale ja ma arvan, et ma olin enda vastu aus – hoian ennast sellega vormis, et lähen igal õhtul lavale.

Aga kas sulle meeldib kogu aeg reisida, iga õhtu uus koht?

Tuur mulle väga meeldib. Mulle väga meeldib reisida. Kuigi ütlen ausalt – lavad on mul tuttavad, aga ega linnad ja kohad ei ole väga tuttavad. Ega inimestele endalegi ole nende linn väga tuttav.

Mul tuleb meelde, et Paides – seekord me alustamegi tuuri Paidest, Eestimaa südamest – jalutasin ükskord. Me jõuame tavaliselt varem kohale, kuni lava üles pannakse, ja siis ma jalutan, proovin linna vaadata.

Ja jalutasin seal Paide vanalinnas. Meeletult ilus! See ei ole ju suur, aga ta siiski on vanalinn. Tohutult ilusad majad. Siis akna pealt lehvitatakse: „Oo, Jan, tule siia, mul on pojal sünnipäev!“

Üks naisterahvas kutsus mu sisse. Laud oli kaetud ja asjad… Sõime, jõime kohvi, rääkisime juttu. Seal oli ka volikogu esimees. Sain kohe infot.

Liigud ringi, räägid inimestega, ülimõnus. Saad veel kõhu head maitsvat kooki täis.

Ja siis jalutasin edasi, tulid noored vastu, hakkasid juttu rääkima: „Oi, mis sa teed siin niisuguses kohas?“

Ütlesin, et mul on õhtul etendus, jalutan, siin on väga ilus linna ja…

„Kas tõesti või?“ küsisid imestunult.

Ma ütlesin, et on küll. Teil on meeletult ilus vanalinn.

„Kas meil on vanalinn?“

Ma ütlesin, et on, minge vaadake, see on Paide vanalinn.

Tuleb välja, et ka noorte hulgas on harjutud mõtlema, et vanalinn, see on kusagil Tallinnas ja suur, aga kui silmad lahti teed, on ka Paides vanalinn, ja väga ilus veel. Kuressaarest me ei räägigi, seal on niikuinii, ja Haapsalust ei räägi, seal on see nagu nähtav. Aga kui teed silmad lahti, siis näed ka Paides vanalinna. Seal tehakse järjest maju korda ja…

Tean enamiku kohtade lavasid, aga nüüd ma plaanin ka kõik need kohad läbi käia, silmad lahti teha. Nagu Paides juhtus – avastasin Paide vanalinna. Paari tunniga palju ei jõua, aga ikkagi midagi avastad, selle koha ilu. See aitab sellele kohale lähemale viia.

Kokku oli sul neid kohti üle 20 selle tuuriga?

Ma ei oska peast öelda, võib küll olla.

Kuidas see show üles ehitatud on? Mis tähendab stand-up kontsert – esimest korda kuulsin sellist nime?

Nojah, praegu ongi moes luua uusi žanre. Stand-up kontsert tähendabki seda, et seal on stand-up ja kontsert. Ehk siis stand-upina on see nüüd minu esimene pikk stand-up.

Enne olen kirjutanud kolm 10-minutilist stand-upi ja ise nendega üles astunud. Esimene oli siis, kui me Katariina Tamme jaoks raha kogusime, et ta saaks Inglismaale õppima minna. Royal Academy of Dramasse (Royal Academy of Dramatic Art – I.S.). Ta sai sinna magistrisse ja koomikud tulid kokku ning kogusid raha. Selle ürituse nimi oli “Huumoritunnel”. Kõige ägedam üritus, kus ma üldse osalenud olen. See oli minu abikaasa promotsioon ja idee, et kogume niimoodi raha, saadame inimese õppima. Väga äge!

Ja saite raha kokku?

Ja-jaa, Vene kultuurikeskuse saali müüsime välja nii et mühises. Sinna ma kirjutasin 10-minutise stand-upi. See oli mu proovikivi. Sinnamaani olin lihtsalt mononäidendeid esitanud, mis sarnanesid stand-upile. Üks inimene laval ja räägib lauseid ning saal naerab. Seda ma olen juba 14 aastat teinud, aga stand-upi juurde olen tegelikult alles praegu jõudnud.

Mina õpin nendelt noortelt praegu. Ma õpin Mattias Naanilt, Tigranilt (Tigran Gevorkjan – I.S.), ma õpin Kalmetitelt (Henrik ja Karl-Andreas Kalmet – IS.). Ma pean praegu ennast nende õpilaseks ja mul on heameel, et mul on sellised head õpetajad.

Aga nüüd on mul esimene pikem stand-up. Puudutan seal tõesti enda teemasid, mis on lapsepõlvest saati mind naerma ja imestama pannud. Ülesehitus ongi selline, et räägin oma naljalugusid ja siis tuleb laul. Neli jõululaulu on ja ülejäänud seitse on muud laulud.

Laulame kõigest. Jõulud ja armastus on kaks põhiteemat. Teeme ka muusikalist huumorit. Mängime helistikega, molli ja duuriga. Mängin seal klaverit mollis ja laulan duuris.

Sa mängid ise klaverit?

Ma proovin.

Sul on seal klahvpillimängija olemas, René Puura.

Mul on klahvpillimängija olemas, aga ühes loos mängin klaverit ja eks siis saab näha, kas publik hakkab mind naerma või välja naerma. Selles mõttes häppeningi vormis nalja seal on küll.

Me eksperimenteerime instrumentidega. Proovime laval ühest juurviljast instrumendi meisterdada. Laval sünnib sellist piiri peal… Katsetame muusikalises mõttes. Ja siis on vahepalad, meenutused minu lapsepõlvest jne. Koomilised vahepalad.

Oma vanaisast räägin, vennast räägin. Räägin päkapikkudest. Sellest, et ma arvasin, et päkapikud on parmud, kes poe juures ringi liiguvad.

Me suhtlesime vennaga hästi palju parmudega. Neid oli palju ja nad olid väga lahedad. Nad meeldisid meile, sest nad olid naljakad. Ja ma arvasin, et nad on päkapikud (naerab).

Vanaisa hoiatas, et ärge rääkige nendega.

Me küsisime: miks?

Siis vanaisa mõtles välja – et äkki me siis kardame –, et nendel on püstolid. Aga me tahtsime siis seda enam parmudega rääkida. Kujutasime ette, et neil on mantli all püstolid.

Jõulud olid nõukaajal keelatud. Teadsime, et ainult miilitsatel on püstolid. Kujutasin ette, kuidas parm toob mulle jõulu ajal kommi sussi sisse ja väga hea, et tal püstol on – kui miilits teda takistada tahab, laseb parm miilitsa maha ja saab mulle sussi sisse kommi panna.

Vaat taolised jutud. Vanaisast räägime, kes mul oli hästi paks – 160 kilo kaalus.

Alati, kui meil oli raha vaja, saime vanaisa toa põrandalt. Sellepärast, et vanaisa toa põrand oli kõik kopikaid täis. Ta ei viitsinud ise või ta ei saanud kummardada, et neid sealt üles võtta. Mis taskust kukkus, see kukkus. See oli müstiline vaatepilt.

Kui tahtsime midagi poest osta, maiustust näiteks, siis meil ei olnud kunagi probleeme. Läksime vanaisa juurde ja küsime: vanaisa, kas tohib kopikaid korjata?

Vanaisa ütles: jaa, korjake, korjake.

Korjasime täpselt niipalju kui vaja oli. Me ei võtnud kunagi rohkem kui vaja oli. Teadsime, et seal on ja sealt saab ( naerab südamest). See oli kindel koht, kust raha sai.

Selles mõttes meile vanaisa surm ei olnud väga hea. Siis hakkas sealt raha järjest vähemaks jääma. Mõned ootavad, et inimene sureks eest ära, saaks maja endale või… Meil oli vastupidi, me ei ootanud vanaisa surma.

Su lavakaaslased Mairo Marjamaa on džässi taustaga ja Rene Puura on samuti tuntud lavategelane. Kas te mängite žanridega ka? Džässist bluusi, rocki või popini.

Meil on natuke bluusilikku, siis meil on džässilikku muusikat, aga me keskendume muusikalises mõttes ikkagi jõulutunde peale.

Talv on minu aastaaeg. Mulle meeldivad kõik aastaajad, aga kuna olen talvel sündinud, kümme päeva enne jõulu 14. detsembril, siis vaat ongi nii, eriti lapsena, siis kui sul on sünnipäev, siis sa ootad seda aega väga. Mina ootasin talve alati. Lume tulek tähendas minu jaoks väga ilusat aega. Tulid sünnipäev ja jõulud ja siis veel näärid otsa.

See seostub mulle kõige imelisega. Sellepärast see jõulutunne (kontserdil) säilib, kuigi me omast arust püüame teistele jõulutunnetele alternatiivi pakkuda.

Me ei piirdu ainult jõulutundega. Me heidame ka nalja enda üle ja lapsepõlve üle ja täiskasvanute üle. Mismoodi lastele täiskasvanud paistavad, mismoodi täiskasvanutele lapsed paistavad ja… Kõik, mis on jõuludel ilusat, kuskil seal on ka mingi varjukülg. Me heidame nende asjade üle nalja, aga säilitame ikkagi jõulutunde. Mulle isiklikult on see jõulutunne hästi oluline.

See stand-up kontsert on lastele väga sobilik. Isegi parem on, kui lapsi on publikus. Minule lapsed publikuna väga meeldivad. Kaks või kolm aastat olen päkapikku lastele mänginud. Küll see oli vahva, nii äge publik!

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.