Patuliin – võimalik terviseoht õuntes

Kuigi õunu on võimalik poest või turult osta aasta ringi, jõuavad need sügise saabumisel meie toidulauale sagedamini, samuti varutakse neid hoidiste valmistamiseks ja säilitamiseks, kirjutab Maablogis maaeluministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Anneli Haugas.

Olenemata õunte päritolust võib neis leiduda teatud saasteaineid. Õunte ja neist valmistatud toodete puhul on üheks looduslikuks saasteaineks patuliin. Patuliin on mükotoksiin ehk hallitusseente sekundaarne ainevahetusprodukt, mis võib kahjustada inimese tervist.

Patuliiniga saastumine oleneb eri teguritest

Patuliini toodavad mitmed hallitusseente perekonnad nagu Penicillium, Aspergillus ja Byssochlamys. Tuntuim patuliini tootev seen on rohehallitusena ilmnev Penicillium expansum. Rohehallitust iseloomustab mädanev hele- kuni tumepruun ala, pehme ja vesine tekstuur, mullane hallituslõhn, valge seeneniidistik ja roheka värvusega eosmass.

Õunte vastuvõtlikkus hallitusseentele oleneb paljudest teguritest, näiteks sordist, viljapuude tervisest, kasvu- ja säilitustingimusest ning ilmastikust. Niiske ilm, eeskätt saagikoristuse ajal, soodustab hallitusseente kasvu ja levikut. Õunte nakatumine toimub sageli vigastuste kaudu. Vigastusteks loetakse putukakahjustusi, lõhesid koores, muljutud kohti jm. Varases vilja arengujärgus kalduvad hallitusseentega nakatuma avatud õiekarikaga sordid.

Müügil olevates õuntes ja neist valmistatud toodetes on patuliini sisaldused tervist mitteohustavad

Võimalike mürgistusjuhtumite kohta on vähe teavet, kuid olenevalt konkreetse indiviidi eripäradest võivad patuliini negatiivsed mõjud avalduda ennekõike seede-, närvi- ja ka immuunsüsteemile. Tarbijate tervise kaitse eesmärgil on Euroopa Komisjoni määrusega (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud patuliini piirnormid. Õunamahlade ja teatud muude jookide korral on piirnorm 50 μg/kg; viljalihaga õunatoodete korral (nagu õunapüreed) 25 μg/kg ja teatud imikutele ja väikelastele ette nähtud toodete korral 10 μg/kg.

Näiteks kui tarbida 100 g õunamahla, mille patuliini sisaldus on 20 µg/kg, saadakse patuliini 2 µg. Patuliini ohtuks päevaseks tarbitavakas koguseks on määratletud 0,4 μg kehamassi kilogrammi kohta päevas. Seega, terviseohtu kartmata, võib näiteks 20 kg kaaluv laps toiduga patuliini saada 8 μg ja 60 kg kaaluv täiskasvanu 24 µg.

Tähelepanu tasub pöörata mädanemistunnustega õuntele

Koduaias kasvanud õunad võivad problemaatilisteks osutuda siis, kui nende kvaliteedile piisavalt tähelepanu ei pöörata ning kui mädanemistunnustega õunad ära süüakse, mahlaks pressitakse, moosiks keedetakse või kuivatatakse.

Tegelikult võiks mädanemistunnustega õunte söömist ja kasutamist toitude või jookide valmistamisel vältida, sest patuliini võib leiduda ka õuna kahjustamata osas.

Samuti tasub tähelepanu pöörata väliselt tervetele õuntele, kuna neil võib olla arenenud südamikumädanik. Selle saab kindlaks teha õunu poolitades.

Ohu märgiks võivad olla ka hallitanud seemned. Vastukaaluks tuleb märkida, et kuigi õuna välimus on üldjuhul heaks patuliini indikaatoriks, ei tähenda hallituse esinemine tingimata patuliini esinemist. Patuliin ei ole silmaga nähtav ning täiesti kindlalt saab selle olemasolu kinnitada vaid laborianalüüsiga.

Parimaks ennetustegevuseks on õunte hallitusseentega nakatumise vältimine

Hoolitseda tuleks viljapuude tervisliku seisundi eest, vältida õunte vigastamist saagikoristusel ning säilitada korjatud õunu kuivas ja jahedas, ehk hallitusseente arenguks ebasoodsas, keskkonnas. Arvestada tuleb, et patuliin on vastupidav termilisele töötlusele, kuid hävib käärimisprotsessis ja võib muutuda ebastabiilseks teatud toidu lisaainete, näiteks askorbiinhappe, toimel.

Õunte ja neist valmistatud toodete tarbimist ei peaks kindlasti piirama. Oluline on pöörata tähelepanu õunte ning nendest valmistatud toitude kvaliteedile ning kasutusele võtta vältimis- ja vähendamismeetmeid.

Leave a Reply