Toivo Tomingas: Ma ei tea kedagi, kellele seda raudteed vaja oleks

Läänemaa mees Toivo Tomingas arutleb Riisipere-Rohuküla raudtee, Rail Balticu, patriotismi ja Noarootsi otseühenduse teemal. Ta leiab, et raudteed pole vaja, küll aga otseühendust.


Raudteedest

Mul oli võimalus juunis külastada turismigrupi koosseisus USA-d ja Kanadat. Muljeid väga mitmest vallast, sealhulgas raudteest.

Uus-Inglismaa on piirkond, mis asustati eurooplaste poolt kõige varem. Loomulikult asuti seal energiliselt raudteid rajama, kui teadus ja tehnika seda juba võimaldasid. Aga… Kui kiire areng jätkus ja Ford hakkas montaažiliinidel sadu tuhandeid autosid välja laskma (nüüd tehakse neid miljoneid aastas), algas ka raudtee tähtsuse vähenemine.

Kaasajal on kogu Ameerika ratastel. Aga mitte rongi-, vaid autoratastel. Miljonid inimesed sõeluvad sadadel ja tuhandetel maanteedel kõikjale, kuhu vaja ja teed ummistuvad põhiliselt tohutupikkadest veokautodest. See on ka loomulik, sest veok viib ikkagi kaubad sinna, kuhu tellitakse, mitte lähimasse raudteejaama, mis võib olla kümnete miilide kaugusel. Kogu USA ja Kanada rehkendavad läbitavaid vahemaid autosõidutundides.

Olen kindel, et meie tulevik on samasugune. Seepärast peaks korra või ka üheksa korda veel mõtlema, enne kui uute raudteede ehitusele pühendume. Näiteks Riisipere-Rohuküla. Et seda pole juba aastaid olnud, on kogu liiklus ja majandus ümber orienteerunud ja ma ei tea kedagi, kellele seda raudteed vaja oleks. Milleks siis raha raisata? Kas ainult seepärast, et saada riigieelarvest rammusam tükk Läänemaale? Kui paremaid ideid pole, jätkem seegi raha neile, kel rohkem vaja.

Sarnane on ka Rail Balticu saatus. Siin on aga veelgi rida küsitavusi.

Miks peaks Rail Baltic olema nii röögatult mastaapne? 66 meetrit lai koridor, et rajada kahe rööpapaariga kiirtee! Keegi ei oska ju praegu ennustada, mida ja kui palju üldse vedada on. Seda enam Berliini. Tänases suhtluses ja kaubavahetuses on Berliin ju üsna teisejärguline linn. Iseasi, kui suund oleks näiteks mõnda Vahemere suurlinna (sadamasse). Sealt oleks ehk tuua ja sinna viia midagi/kedagi, mis muidu merd mööda kaks nädalat hiljem kohale jõuaks. Ka siis oleks ühest rööpapaarist küllalt.

Teine asi on siinjuures veel loodusvarad, millest väga tuntav osa kuluks raudteetammi sisse. Ühe rööpapaari puhul kuluks poole vähem. See üks rööpapaar on lõiguti üsna lihtsalt tõstetav betoonpostide otsa ja ka loomastiku jaoks oleks mured murtud. Siinjuures mõtlen ma, et tegelikult peaks alustama Rail Balticuga paralleelselt kohe Tallinna-Helsinki raudteetunneliga. Sellest torust tuleb niipalju graniitkillustikku välja kaevata, et Rail Balticu vajadused saaks suuresti kaetud.

Ja kui arvestada, et Rail Balticu ehitus nõuab sadu tuhandeid betoonliipreid, mitmeid uusi raudteejaamu (perroonid jne), siis läheb mängu ka Tallinna-Helsinki torust tulev paas ja kruus. Liivapuudust meil vast ei tule. Terve Liivi laht on liivase põhjaga. Niisiis kutsuks üles Rail Balticu raudteed korraga kahes suunas ehitama, aga ühe rööpapaariga ja siis peaks Soome omakorda Euroopa laiusega trassi Helsinkist Norrat kaasates Barentsi mereni vedama. Siis oleks sellel jumet. Muide, mis sellest Muuga-Kaluuga projektist sai?

Patriotismist

Ja alustan ikka USA-Kanada muljetest. Alguseks niipalju, et sealmail pole teede ääres bensujaamagi, kus ei lehviks ca 20-meetrises mastis suuremõõtmeline riigilipp. Rääkimata siis asulaist ja linnadest, kus lipp on alati aukohal. Algul tundus see mulle tarbetu ja mõistetamatu, sest pole ju neil suurriikidel vaja kellelegi midagi tõestada. Pole sisemist opositsiooni, mis riiki tahaks pöörata, pole piiritagust naabrit, kellega suhted pidevalt sassis. Aga siis jõudsin äratundmisele – see töötab! Lippu hakkab südames kandma see, kellel ta iga päev silme ees on. Kes ise panustab, et lipp ikka au sees saaks olla. Või nagu ütles 60 aastat tagasi president Kennedy: „Ärge küsige, mida riik saaks teie heaks teha. Küsige, mida teie saaks riigi heaks teha!“

Nädal tagasi ilmutas Sirp noore, kirjanikuks pürgiva Mikk Pärnitsa artikli, kus ta üritab täis reostada laulupidu. Ühest küljest mõistetamatu, sest võiks ju arvata, et intelligendi staatusele pürgiv noor inimene on saanud ellu kaasa piisava koduse kasvatuse, koolihariduse ja väärtushinnangud, kuid Pärnitsa puhul see ilmselt nii ei ole.

Miks? Miks ei kanna Mikk meie lippu südames? Miks ei austa loomingulise algega nooruk oma riiki, rahvast, rahvust ega traditsioone? See oleks nagu vaimne puue. Ma olen lugenud mitmete lugupeetud inimeste kommentaare Pärnitsa artiklile ja kaldun arvama, et siin on tegemist tunnustuspuudusega. (Tunnustus võib Pärnitsa puhul ka lihtsalt raha tähendada.)

Meie rahval on vanasõna: „Kutsikal on teravad hambad“. Aga Pärnitsa hambad on sügavalt käe sees, mis teda on toitnud. See on mõistmatuse ja tänamatuse ehe ja vastik näide. Ei imestagi, et Eesti Ekspress kutsus üles Pärnitsa teoseid talle postiga tagasi saatma. Samasugune saatus tabas Norra kuulsust Knut Hamsuni tema koostöö pärast sakslastega Teise maailmasõja päevil. Knut ei hoidnud Norra lippu südames.

Ja nüüd kutsun ma üles leidma alustuseks Haapsalus ja seejärel kogu Eestis sadu väärikaid kohti ja heiskama seal suured, õiges mõõtkavas (7:11) riigilipud, mis saaksid valgustatud ja ei vajaks igapäevast üles-alla kerimist. Kodumaale oleks see juubeliaastaks väärikas kingitus. Ma rääkisin oma ideest sõbrale juba kuu tagasi ja tean, et mõte kukkus viljakale pinnasele. Tema ja mina – meie juba usume sellesse ja peagi saame oma silmaga tulemusi näha.

Noarootsi otseühendusest

Mul on kujunenud ajaga arvamus ka võimaliku Uuemõisa-Tahuküla otseühenduse asjus. Kindlasti võhiklik, aga korra võiks ju ka niipidi mõelda.

Nagu teada, plaaniti seda otseühendust juba ligi 100 aastat tagasi. Siis ei räägitud niiväga sillast, pigem tammist, nagu Väikeses Väinas. Kui seda neetud sõda poleks tulnud, räägiksime nüüd ehk sellesse tammi „aukude“ tegemisest. Aga oleme ju tänapäevas.

Mõtteid, plaane, skeeme ja eelarvestusi liigub, ehitus ise veel mitte. Ma ei ütle siinjuures “kahjuks“, sest selle rajatisega tuleks lahendada võimalikult mitu probleemi korraga.

Esiteks – laht, mis Silma linnuriigi poole jääb, on kiires kinnikasvamisfaasis ja sillaehitus ei päästa selles mõttes midagi. Kui me tahame, et seal oleks hea kaladel ja lindudel, peab rajama pigem sildade ja tammi ühendvariandi, kusjuures sildadesse paigutataks seadmed, mis võimaldavad veetaset reguleerida. Linnuriiki jääva märgala veetaset tuleks üritada meetri jagu tõsta, kogudes jõgede ja sademete vee barjääri taha ja reageerides vastavalt ka looduslikele veetaseme muutustele. See „luikede järv“ täituks sügistormidega ääreni ja ka käredama pakasega talv ei hävitaks kalastikku. Meetrine aste ei takista kevadel ka ühtegi tõsisemat havi kudealale pääsemast.

Teiseks – kuulates Haapsalu linnapea Urmas Suklese pessimistlikku arvamust, jääb mulje, et talle oleks vastumeelt, kui osa haapsallasi rajaks tulevikus kodu hoopis Ramsi-Österby-Tahuküla rannikule. Ma mõtleksin vastupidi. Ma juba uuriks võimalusi uue spaa või hotellikompleksi rajamiseks Einby liivasele kaldale. Sest kui praegu terendab Noarootsist vastu vaid tume männimets, kuhu otseteed nagu polekski vaja, siis… metsa taga on inimesed, kelle elu ja võimalused avarduksid otseühenduse puhul kordades.

Just see ongi koht, kuhu matta riigi miljonid, mitte raudtee. Isegi Dirhami Meritäht saaks olulise argumendi oma äriidee kaitseks.

Toivo Tomingas

One Response to "Toivo Tomingas: Ma ei tea kedagi, kellele seda raudteed vaja oleks"

  1. Enn   3. aug. 2017 at 11:05

    Lugupeetavad! Haapsallu ja Rohukülla taastatav raudtee vahest ei sobi mugavale autoomanikule, ent turvaline rongiühendus hoiab kokku palju raha neile, kel autot ei ole ja kes soovivad nautida rongis mõnusat sõitu, mida autos rooli taga kuidagi teha ei saa. Lisaks väärtustab raudtee taas vahepeale jäävate asulate: Laitse, Risti, Palivere, Taebla, olemasolu – seal asuvad elanikud saavad lihtsama vaevaga koju ja Tallinna või Haapsallu sõita. Kui raudtee edaspidi veel ka Virtsu suunal edeneb, väheneb meeletu teekoormus praamidele ja sealt ära kihutavate sõiduvahendite näol veelgi. Artikli autor vast ei kihuta igal nädalavahetusel Saaremaale-Hiiumaale-Vormsile ja sealt jälle pühapäeva õhtupoolikul tagasi Tallinna või Soome tööle. Neid kihutajaid on aga sadu ja sadu, kui mitte tuhandeid ja lisaks neile on ka turistide horde, kes kihutavad ebaregulaarselt neile saartele ja sealt ära – suuremalt jaolt siiski kultuuriürituste ja Jaanipäevaga seonduvalt.
    USA ja Kanada on küll väga drastilised näited autosse kapseldunud inimese mugavusharjumustest ja sealsed kiirteed on tõelise raiskamise väljendajad – meeletud autode kogused, paljud neist suure silindrimahuga kütuseröövlid ja suured rekkad samuti. Nii nagu ka meie teedel. Meie maanteed ei saa koormusevabu päevi, nagu Lääne-Euroopas, kus teatud päevadel ja pühadel on rekkadel sõit keelatud. Meie valitsused peaksid sellise võimaluse kehtestamisega ka arvestama. Meil ei pea olema kõik väga lihtne ja kergesti kättesaadav ka autojuhtidele. Kuigi sõidan ka ise autoga, eelistan varastel hommikutundidel sõita näiteks LuxExpressiga Haapsalust Tallinna – mugav buss, VIP staatus ja võimalus teha internetis/arvutis tööd ka sõitvas liiklusvahendis ei ole kuidagi autos sõitmisega võrreldav, eriti kui peaksid ise rooli keerama. Rongis saad ka laua taga tööd teha ja kasvõi hommikust süüa. Paljudes Euroopa linnades on kahekordsed rongid ja seal on üliõpilasi rongid täis, kõik teevad omi töid ja tunnevad end mõnusalt – miks peaks igal tudengil olema auto – mitte ei saa sellest aru.
    Selles osas olen kahe käega raudtee taastamise poolt: lisaks raudteega piirnevate alade väärtustamisele ja raudteetammi uuesti kasutusele võtmisele saavad ka tühermaad raudtee ääres korda ja hooldamata krundid samuti. Kaasaegsem Haapsalu tähendaks ka lisaks Suklese vananeva spaa kõrvale muid kaasaegsemaid ja mõnusamaid veekeskuseid-spaasid, mis ületaksid ka Jurmala omade mahud ja võimalused. Miks mitte rajada midagi sellist kohe raudteejaama lähistel olevale krundile, mis on merelt kätte võidetud ja kus ladustatakse praegu teeehitusmaterjali – selleks too magus krunt küll ei kõlba. Lisaks on raudteejaamast üle tee kurvi sees kohe rohtukasvanud krunt, kus asub vaid EE alajaam ja kogu selle ala hooldamine käib nähtavasti omanikule üle jõu, räämas ala on häbiplekiks linnale. Samuti on selleks Ungru teel Suklese spaast edasi linna piirini kulgev kannatuste raja moodi lipp lipi peal lapp lapi peal maantee moodi nähtus, mis lõhhub autosid, aga linnal selle lühikese jupi kordategemiseks silmi ja raha ei jätku.

    Vasta

Leave a Reply