Lugu sellest, kuidas Itaalia veinipeo ajal Kirimäel üht teist suurt pidu peeti

kirimae enno2. juunil, kui Haapsalus peeti Itaalia veinipidu, kogunesid paljud lauljad, näitlejad ja muusikud hoopis Kirimäe mõisasse, kus peeti koosolemist “Laulud Ernst Ennolt Ernst Ennole”.

Mitme aasta eest perega Haapsalust Missosse kolinud Hele Räni kirjutab humoorikas loos sõidust kaugest Missost Läänemaale, kohtumisest oma tuttavate ja sõpradega. Neid nimetab ta peamiselt eesnimega, aga eks kohalikud inimesed saavad aru, kellest jutt. Ja kes kirjeldatud tegelasi ei tunne, siis pole ka hullu.


Oli Haapsallu sõit. Ja mitte makaronipuurijate veinipäevadele, et olla tuhandete inimestega rüselemas Haapsalu lossihoovis.

Pakkisime siis kola kokku koos lastega ja oli oma kuuetunnine sõit ees, edasi-tagasi kokku ca 700 km. Teel olime Kirimäe rahvamõisasse tuluõhtule. Erutus oli suur, ikkagi päris pika aja tagant näeme oma inimesi.

Väike mure oli, kuna autojuhiks oli meil naabrimees, kelle alkoholisõltuvus võis paljud asjad vägagi untsu keerata. Tegu oli ikkagi kultuurse üritusega ja kui naabrimees end tavapärasel kombel jälle kreeni joob, siis mina oma silmi kuskile peita ei oskaks. Õnneks kultuurne seltskond mõjutas ka teda väga kenasti käituma.

Ilm oli külm, tuul oli tugev. Ilmselt ei ole me ka harjunud enam mereäärse kliimaga. Sõit oli pikk ja venis pikemaks veel, kuna väiksemal lapsel hakkas pea iga 30 kilomeetri tagant halb. Ta ei ole harjunud autosõiduga, kuna ise me autot ei pea. Aga lõpuks ikka kohale saime.

Juba Pärnus hakkasin kõhus liblikaid tundma. Ärevus oli sees, kuna mu mees ja Claudia olid ka esinemislistis – ega me muidu seda pikka sõitu ette ei oleks võtnud. Ühesõnaga soundcheckiks me kohale ei jõudnud.

Viisime väiksema plika ära. Kui ma varem olin seda meelt, et laste pärast mul ükski asi tegemata ei jää ja võtan kõikjale lapsed kaasa, siis selle lapsega ei taha ma küll kuhugi minna. Sellist energiapalli lihtsalt ei jaksa ma seltskonnas hallata ja minu kasvatusmeetodid on tänapäeva ninnu-nännu-emade keskel liiga silmatorkavad. Viisime plika siis ämma juurde.

Leidsime kenasti Kirimäe rahvamõisa ka üles. Juba ukselt paistis hea ja vana tuttav kuurortlinna kultuurikiht. Muidugi juba värava taga tervitas meid Anto tuttav ja vali hääl. Osa rahvast oli meeldivalt vintis ja kes oli ebameeldivamalt vintis, varjas seda ning nende näod peegeldasid piinlikkust.

Mina, kes ei ole absoluutselt kallistaja inimene sain ka mitu kallistust ja tervitust, mis panid taas mind ebameeldivalt, kuid väärtuslikult tundma.

Kõik oli endine, Suhkru-Volli jutt oli endiselt ülevoolav, tihe ja raskesti haaratav.

Kurb, ühtlasi rõõmustav ja üllatav oli Rommi tervituskalli. Urbi nägu õhetas kas külmast või külmarohust ja Indrek ütles ka mokaotsast oma kohustusliku “tere!” ära. Suhteliselt huvitav tunne oli, nagu mingi kadunud inimeste koduskäik.

Alles hiljuti olin kodus Henri Laksi süvitsi kuulanud ja jõudnud tõdemuseni, et siiski me kõik oleme seotud, ainult rumalamad inimesed ei saa sellest aru ja see tunne valdas mind seal kontserdil olles tugevalt.

Ruumid olid tolmused ja WC nime all oli betoonpõrandas lihtsalt üks trapetsikujuline markeeritud jalakohtadega auk, tuletades meelde raudteekultuuri aastakümneid tagasi. Aga suurim kultuur on pea alati sündinud agulites või rentslis.

Kokkuvõtteks ju ikkagi autorid suudavad oma loominguga ümbruse vaimselt puhtaks teha ja see kõik ei oma mingit tähtsust. Üldse tegelikult inimesed panevad liiga palju rõhku asjade ja kohtade välisele vormile ja ilule, kaotades lõpuks kogu sisu. Väga meenutas kõik mulle SEE teatrit.

Esimene esineja oli Ilona, ilus ja klaar hääl, laulis Ernst Enno lastelaule. Minuga see teema väga ei haakunud, kuid tema hääl võlus siiski.

Meesartistidest üllatas mind enam oma ägeda hääletämbri ja hea muusikalise valiku, maitse ja tunnetusega Sulev Võrno ja Karel Rahu.

Kahjuks viibisin sõpradega väljas hetkel, kui Loore Martma esines. Mehe sõnul oli ka tema väga tugev esineja.

Pisarad hakkasid silma tulema Margus Mikomäe koha peal sündinud loo peale teemal “vennad armastage, sest keha mädaneb ja lõpuks aru kaob”. Ja nii ma neid pisaraid tagasi seal hoidsin.

Kõik liigutas. Tänu, Mikomägi!

Teised esinejad ei olnud mitte vähemtähtsad ega nõrgemad, kuid teistest on mul keerulisem rääkida, kuna olin neid kuulnud ja enamikke tundsin ja teadsin.

Väga hea oli kuulata kontserdi korraldajat Indrek Pangseppa laval koos ansambel Klots akustilise koosseisuga. Kuigi ta esitatud lood olid kõik mulle tuttavad, aga koos olles ei ole ta nii nende sisse läinud kui laval.

Kooslus sarnanes vägagi Jäääärega. Neli meest pillide ja naisi murdvate häältega, laulmas armukese lahkumisest ja ehalkäigust. Eks enamik esitusi väiksemas seltskonnas ilma ametliku esinemiseta on olnud sellised proovimise ja kompimise laadsed, aga nüüd nägin ka selle ära, kuidas Indreku hääl purakaga krõbiseb ja kuidas ta end loo sisse unustab ja kaotab. Kui Indrek lahkus “Klotsi” seltskonnast, siis hakkas pihta toolide mäng, erinevate koosseisudega esitati veel palju ilu ja hinge.

Ikka väga hea on näha, et ilmas on INIMESI, kes esindavad seda poolt inimhingest, mida kogu maailm kas peidab, materdab või paaniliselt unustada püüab. Aga see osa ON OLEMAS!

Enda mehe ja lapse puhul olen kriitilisem, sest tean ju mina nende võimeid kõige rohkem ja endast 101 protsenti nad ei suutnud anda.

Eks oma roll oli ka sellel, et nad olid viimased esinejad ja kaua oodanud ning külm oli ka keresse pugenud.

Claudia esinemise hetkeks oli kitarr häälest ära, ka selle saab ilmastiku süüks panna, aga häälestamise alla ta aega ei hakanud raiskama, kuna rahvas oli niigi üle kolme tunni tardunult istunud, kuulanud ja külmetanud. Aga siiski, hiljem kuulasime kodus lindistuse üle ja arvestades kõiki tegureid siiski usun, et nad said hakkama.

Lahe oli ka Claudia puhul see, et ta eristus oma pooleldi inglisekeelse repertuaariga ja noorusega. Usun, et ta suutis anda enda esinemisega kontserdile tsipa värvi ja värskust juurde.

Igatahes Ilona ja Karel ütlesid talle oma kiidusõnad ära ja tihti on muusikaga tegeleva inimese kiidusõna olulisem, kui rahva viisakusest või muust tegurist mõjutatud aplaus.

Ürituse lõpust ei puudunud ka Anto aftekas, kuni pille ja võimendust kokku pandi. Edasi läks üritus mitteametlikuks ja ei võta ma endale õigust rääkida sellest, mis toimub eesriide taga. Kinnitan vaid seda, et kõik jäi sündsuse piiridesse ja naljad olid kultuursed ning tõeliselt naljakad (a`la Rodini MÕTLEJA). Ka meie naabrimees võttis napsu, kuid jäi kultuurseks ja tal oli tore.

Ümbrus mõjutab. Hea oli olla, tänud hingetoidu eest, mida ei saa ühegi raha eest osta.

Järgmisel päeval tagasiteel veel Claudiaga arutasime, et mis meist oleks saanud, kui oleksime Haapsallu jäänud. Jõudsime järeldusele, et ilmselt oleks vaikselt kärbunud ja tasahaaval kibestunud.

Linnaga on see paha asi, et kui see areneb väljapoole, siis paraku arened ka sina endast väljapoole koos linnaga. Maal suudab inimene seesmiselt kaugemale jõuda ja areng on suunatud sissepoole.

Inimese energia ei peaks minema mitte enda positsiooni tõstmisele-tõestamisele ühiskonnas, vaid püsimisele inimesena. Ja maal on eriti palju ruumi armastusele ning see ju ongi see, mis teeb inimesest inimese.

Hele Räni

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.