LÄÄNLASE REPORTAAŽ: Maailma suurimast Süüria sõjapõgenike laagrist otse islamit propageerivate usumeeste sekka

Mahmoodiga tema kodu külalistetoas.
Mahmoodiga tema kodu külalistetoas.

Konarlik asfalt oli laotatud otse kõrbeliivale. Kümnesentimeetrine kiht lõppes järsult, jättes maha vonkleva piiri inimese kätetöö ja tolmuse looduse vahele. Kahel pool oli kõrb.

Tugev tuul tõukas tagant ja puhus peenikest liiva juustesse. Selja taha jäid okastraadiga kaetud müürid ning nende varju peitunud tuhanded valgeks võõbatud konteinerelamud.

Kaugusest vaadates oli ligi 80 000 elaniku ajutine kodulinn sama madal ja robustne nagu liivale ehitatud asfaldikiht, millel jalutasin. Kunstlik, järsult algav ja lõppev.

“Mafraq?”

“Mafraq!” hõikasin vastu mehele, kes asfalttee lõpus ristmikul bussireisijaid ootas.

Ta võttis mul varrukast ja juhatas paarikümnekohalisse valgesse bussi.

Pool bussist oli tühi, teine pool täis pearätikutega noori ja vanu naisi, kes tagasihoidlikult pilke peitsid.

Aegamisi talutas habetunud mees bussi veel kümmekond meest ja naist. Tõstsin seljakoti põlvedele ning surusin õlad kokku, et pinginaaber istuma mahuks.

Esimese päeva kuuetunnine retk maailma suurimasse Süüria sõjapõgenike laagrisse oli lõppenud. Kuigi buss näis nagu laager – kitsas, ülerahvastatud ja räämas –, oli Zaatari müüride vahel mugavam.

Mafraqi linn asus kümne kilomeetri kaugusel. Sirge maantee kulges paralleelselt Süüria piiriga, mille vahetus ligiduses oli Jordaania õhuväebaas. Sama maantee viis umbes 300 km kaugusel asuvasse Jordaania–Iraagi piiripunkti.

Süüria piiripunkt oli vaid mõneminutise autosõidu kaugusel.

Iidne linn

See oli tuttav kant. Olin mõlemaid punkte korduvalt läbinud, ent seekord puudus siin sõites ärevus. Polnud mingeid vihjeid, et piiri taga käib sõda. Kui midagi seda meenutas, siis see, et enamik bussireisijaid oli pärit sealt silmapiiri taha jäävast sõdivast riigist.

Mafraq on vaese araabia arhitektuuriga linn, mis tundus olevat kõrbesse tekkinud juhuslikult – pole süsteemsust, ilu, hoolitsust. Madalad, pooleldi lõpuni ehitamata beežid hooned, rämps ja tolm, vanad autod ning mornid inimesed.

Praegu pole Mafraqi linna parimad päevad. Tegelikult oli seal asustus juba IV sajandil e.m.a. Seda on raske ette kujutada – silma ei jäänud midagi, mis meenutaks pikka iga.

Mafraqist läks läbi ajalooline raudtee, mis enne Esimest maailmasõda ühendas Süüria pealinna Damaskust 1300 km kaugusel oleva Medinaga. Nüüdne Saudi Araabia ja islami kultuuri üks tähtsamaid linnu oli Türgi Ottomani impeeriumi osa.

Raudtee oleks pidanud lõppema 400 km kaugusel pühas linnas Mekas. Paigas, kus miljonid muslimid käivad palverännakul hadžil. Rännak Konstantinoopolist Mekasse võttis enne raudtee ehitamist aega 40 päeva ja nõudis tavaliselt umbes 20 protsendi palverändurite elu.

Ühendus, mis enam ei toimi, pidi Ottomani impeeriumi lõpuperioodil võimaldama Konstantinoopolist sõita Mekasse lihtsa vaevaga, ent maailmasõda tõmbas kriipsu peale nii impeeriumile kui ka ehitustööle.

soffa11

Koduta võõras linnas

Olin paari päeva eest veebist tulutult otsinud Mafraqi hotelle. Jordaania siseministeerium andis mulle loa kümmekonna päeva jooksul kolm korda külastada Zaatari põgenikelaagrit, aga ööbida ma seal ei tohtinud. Minu külastusaeg pidi jääma kolmel päeval kl 9 ja 15 vahele.

Lähima ööbimispaiga leidsin Airbnb veebilehelt Jordaania suuruselt teisest linnast Irbidist, kuhu tuli sõita veel pisut üle 30 km. Kaks kodumajutuse pakkujat ei olnud mulle aga vastanud. Mul polnud aimugi, kus öö mööda saadan.

Kell oli natuke kolm läbi. Tegin tiiru Mafraqi bussijaamas, mille kirjeldamiseks sobiksid taas sõnad “vaene araabia” ja “räämas”. Otsisin pilguga mehi, kes võiksid teada, kas Mafraq ongi hotellita paik ja peab sõitma edasi Irbidisse või saan jääda ööks Zaatari laagri lähistele, et järgmisel hommikul taas laagrisse sõita.

Bussijaama kõrval olevast mošeest väljusid kümned mehed ja hajusid eri suundadesse. Jordaaniapärase punasemustrilise pearätikuga, pika vesihalli habemega mees tuli minu suunas ja hõikas kaugelt selges inglise keeles: “Tere, sõber, kas sa otsid midagi?”

“Tere! Kas teil siin hotelli on?”

Mehe üle õlgade langev pearätik kattis tumedat, peaaegu maani ulatuvat hõlsti, mille varrukate äärised ja kõhul olev nööbipalistus olid kaunistatud kuldpruuni tikandiga.

Ta tuli otse minu juurde ja pani käe õlale.

“Mis hotelli?!” ütles ta toonil, mis polnud mõeldud küsimuse, vaid nentimisena: kulla mees, siit sa küll hotelli ei leia.

“Kui siin hotelli pole, siis sõidan edasi Irbidisse.”

“Ei sõida sa kuhugi, sa tuled minu koju!” lausus mees nii otsekoheselt, et tegi ettevaatlikuks.

Kui jumal soovib…

Kümnetest varasematest Lähis-Ida reisidest paaril-kolmel korral on olnud samalaadseid juhuseid, kui keegi osutub esmapilgul liiga lahkeks ja otsekoheseks. Seekord ei olnud ju pakkumises midagi ohtlikku, sest ma ei olnud sõjatsoonis, kuid seda ei saanud pidada päris tavaliseks. Olin Mafraqis jõudnud olla vaid mõne minuti, lootnud leida lootusetust kohast ööbimispaika ja saanud selle kohe. Sisuliselt silmapilk pärast hetke, kui nuputasin, mis edasi saab.

Eesti keeles öeldakse selle kohta “kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem”. Araabia keeles aga inshallah – kui jumal soovib, kui see on jumala tahe. Seekord oli.

Ma ei jõudnud selle üle pikalt mõelda, kas peaksin mehega edasi arutama hotelli leidmise võimaluse üle või võtma vestluses lihtsalt korraks aja maha, et tema pakkumist kaaluda. Ta oli mul juba käest kinni võtnud ja hoidis seda tugevalt oma haardes.

“Lähme, näitan sulle oma poodi,” lausus ta.

Mees jätkas ilma pausita: “Kas sa oled muslim?”

Nii, siin me oleme, mõtlesin. Püüan kohalike elanikega suheldes alati usuteemat vältida, sest mind ennast ei huvita karvavõrdki, millist religiooni keegi omaks peab. Islami eri leeride omavahelisi kriitilisi suhteid teades ei võta ma ka kunagi teemaks, millist neist mu vestluspartner eelistab. Ja hoidku selle eest, kui muslim peaks minult otsesõnu küsima, kas pean õigeks sunniitlikku või šiiitlikku arusaama. Seda üldiselt ei küsita ka.

“Ei, ma olen kristlane,” vastasin mehele.

“Kahju, aga pole midagi – kristlased on mu vennad ja sina oled minu vend,” teatas ta. “Kuidas su nimi on? Mina olen Mahmood.”

“Ivar.”

Mahmood püüdis nime hääldada nii, nagu seda ise tegin, kuid ei saanud hakkama. Ta võttis taskust oma visiitkaardi ja kirjutas selle tagumisele küljele “Ever”.

“Kas nii?”

“Ei.”

Võtsin pastaka ja kirjutasin õige nime. Mitte et see oleks aidanud – jäingi Mahmoodi häälduses Everiks.

“Näe, see on minu auto,” ütles Mahmood uhkusetooniga hääles. Tänava ääres seisis kunagi sinist värvi olnud ameerikalikult pikk ja lai Ford. Auto oli kulunud ning värv tuhmunud.

“Parim auto! Olen sellega kaks korda Mekas käinud,” ütles Mahmood. Ta oli mul jälle käest kinni võtnud, hoidis seda jõuliselt ja talutas mind edasi.

Lühikursus Eestist

Tänavanurgalt kõrvale pöörates juhatas ta mind sisse kõrge laega poodi. Ukse ees oli pikk lett, mille ees seisis paar määrdunud rõivastega meest, leti taga kaks noort läänelikult riides noormeest. Pood oli nagu remonditöökoda.

“Saage tuttavaks! See on minu vend Ever!” hõikas Mahmood üle poe, mis oli maast laeni tihedalt täis kõikvõimalikke auto elektroonikaosade karpe, akusid ja muid vidinaid.

Alles nüüd küsis Mahmood mu päritolu kohta. “Estonia” ei toonud talle ega kellegi teise näole äratundmist. Mehed arutasid midagi omavahel, Mahmood nokitses enda nutitelefoni kallal ja suunas ekraani minu poole.

“Kas see?”

Ekraanil olid mitmes variandis Eesti lipud.

“Jah, see on meie lipp.”

Mahmood jätkas telefonis uurimistööd. Mees tema kõrval piilus üle õla samuti telefoniekraani.

“Kas see?” Mahmood näitas uuesti telefoni, aga nüüd olid seal teised pildid. Talvine Tallinna raekoja plats, vaated Toompealt ja … suudlev Evelin Ilves seltskonnaajakirja kaanelt.

“Jah,” vastasin muiates. Kuidas Evelini pilt sinna valikusse sattus, see jäi arusaamatuks.

Mahmood toksis jälle ekraani ja pööras taas ekraani.

“Kas see ka?”

Ekraanil olid fotod pulma- kleitides jooksvatest noortest naistest. Polnud ise seesuguseid fotosid kunagi näinud ja ei saanud aru, mis piltidel toimus. Ilmselt otsis ta sõnadega “Estonian women”. (Alles kodus seda artiklit kirjutades vaatasin, mida pakub Google, kui otsida sõnadega “Estonian women”. Tõepoolest, ette tulid pildid kunagi Narva linnuses peetud võistlusest, kus pulmakleitides naised võtsid mõõtu 50 meetri jooksus.)

Mahmood oli rahulolev ja näitas fotosid teistele meestele. Ka nemad olid rahulolevad.

Mahmood oli poe A ja O. Leti taga olnud kaks noort meest olid tema pojad. Mulle ulatati korduvalt väikeste lonksude jagu araabia kohvi, ja iga uus klient, kes poodi astus, sai teada, et Mahmoodil on Eesti külaline, kes on tema vend.

Kõik peale ühe mehe olid sõbralikud. Ta oli paksu mantliga, peas rätik. Ta küsis midagi Mahmoodilt ja krimpsutas siis nina.

“Ütlesin, et sa oled kristlane,” märkis Mahmood muiates.

Imaamiga peiedel

See kestis kaks tundi. Just nii kaua sai Mahmood poes klientidega vaielda, arveid kirjutada, telefonitsi asju ajada ja raha vastu võtta – kõik klientidelt saadud rahatähed andsid pojad isa kätte, kes need kohe sahtlisse pistis. Iga väiksemagi müüdud vidina kohta kirjutas Mahmood arve, millele pani kirja ostja nime, ostuaja ja hinna. Ta oli nagu moodne raamatupidamissüsteem, ainult et koltunud paberi ja pastakaga.

Mahmood tõusis. “Nii, lähme!” Oli kella viiene palvuseaeg.

“Mošeesse?” küsisin imestunult.

“Sa jääd autosse. Mul läheb 10–15 minutit ja siis sõidame koju.”

Mahmoodi Ford oli seest suur nagu “ameeriklased” ikka. Võimalik, et see auto oli 1990ndate algusest.

Armatuurlaual lebas koraan.

“See on koraan,” ütles Mahmood hetk pärast seda, kui olin koraani märganud.

“Jah, olen lugenud.”

“Oled ka? Aga sa pole muslim.”

“Ei ole, aga mul on palju muslimitest sõpru, ja teisi religioone peab tundma.”

Mahmood ei öelnud midagi. Olime jõudnud mošee ette, mis asus tema poest paarisaja meetri kaugusel.

“Ma jätan auto käima ja soojenduse tööle,” lausus ta. “Olen kohe tagasi.” Ta tõmbas mantli selga ja läinud ta oligi.

Väljas oli jahe. Öösel oli Mafraqis ainult 4–5 kraadi sooja. Kõik kandsid talverõivaid.

Istusin tasaselt tukslevas Fordis, mille mootor küttis salongi aina soojemaks.

“Oo, mõnus,” teatas Mahmood, kui autosse istus. “Sõidame!”

Ta tagurdas ja jättis auto seisma otse mošee värava ette.

“Imaam tahab sinuga tuttavaks saada,” ütles Mahmood.

Imaam? Minuga? Miks ometi?

Ma ei öelnud midagi.

“Tead ikka, kes imaam on?” küsis Mahmood.

“Muidugi tean.”

Mahmoodi küsimus oli esitatud pigem tooniga, mis ei kontrollinud minu teadmisi imaami kui nimetuse tähenduse kohta, vaid selle kohta, kas ma ikka tean, kui tähtis inimene imaam islamikultuuris ja kogukonnas üldiselt on.

Mošeest väljus kolm meest. Neist kaks olid mulle tuttavad Mahmoodi poest. Üks oli süürlane, teine egiptlane – see, kes nina krimpsutas.

Kolmas oli valge kootud mütsikesega ja pika mantliga noorepoolne mees, kes kandis keskmise pikkusega hõredat habet. Nad istusid Fordi tagaistmele.

“Rõõm sinuga tutvuda,” lausus mu taha istunud usumees. Ta oli umbes 30aastane, mis oli üllatav. Tema pilk oli terav ja intelligentne. Hoopis teistsugune, kui tema kõrval istuval egiptlasel.

Ford võttis paigalt. Imaam küsis mõned formaalsused mu töö, pere ja kodumaa kohta. Vestlus oli sõbralik ja soe. Sain teada, et mees omandab ülikoolis doktorikraadi. Milles täpsemalt, see libises kõrvust mööda.

Olime sõitnud mõne minuti, kui Mahmood teatas: “Meie sõber suri ära. Läheme tema perele austust avaldama ja sa tuled ka meiega.”

Oot, kuhu? Ma polnud kindel, et sain õigesti aru. Mind viiakse peiedele?

Ei söandanud midagi küsida, sest tundus, et meeste jaoks oli see tähtis käik, millest nad ei saanud ega tahtnud loobuda.

Lahkunut mälestamas

Peatusime kõrvaltänavas, mille kogu laiuses paiknes tohutu telk. Selle mõõtmed olid asukohta arvestades üüratud. Jämedad telginöörid olid kinnitatud elektripostide ja kõrvalasuvate majade külge.

“Kui sisse läheme, annad kõigile seisvatele meestele kätt ja ütled…”

Mahmood ütles mingi pika araabiakeelse lause ja jäi mulle otsa vaadates ootele.

Ma pidin selle järele ütlema. Proovisin, aga läks täiesti sassi.

Mahmood raputas pead ja luges lause uuesti ette.

Proovisin jälle, aga teine pool lausest oli sinnamaale jõudes ununenud.

“Hea küll, teeme siis lihtsamalt. Ütle lihtsalt as-salāmu ʿalaykum. Kui kätt annad, ütled nii, eks?”

“Selge, ütlen, seda ma oskan.”

Jõudsime neljakesi telgi sissepääsuni. Mahmood ja imaam läksid esimestena, järgnesin neile, silmanurgast jälgides, mida nad teevad.

Reas seisis ligi 20 morni meest. Me polnud ainukesed, kes neid kätlesid. Enne Mahmoodi oli juba väike järjekord ja meie taga tuli veel mehi.

Kõik lahkunu omaksed, mehed, hoidsid kätt üleval, et mööduja saaks sellest haarata. Mõistetav – kätt polnud mõtet alla lasta, sest kaastunde avaldajad tulid tihedalt üksteise järel.

As-salāmu ʿalaykum, as-salāmu ʿalaykum, as-salāmu ʿalaykum…”

Omaksed vaatasid mind ilmega, mida on raske unustada. Olin pisut mures, kas see on õige asi, mida teen. Ma ei tundnud lahkunut, ma polnud muslim, ma ei tundnud üldse mitte kedagi, kes seal reas seisid. Sain vaid loota sellele, et kõik need mehed märkasid, et tulin koos Mahmoodi ja imaamiga. Mida nad muidu mu kohalolust arvaks?

Meeste ilmed olid unustamatud, aga sellele ei järgnenud midagi. Mahmood pani mind istuma enda ja imaami vahele.

Otsatu telgi seinad ja põrand olid kaetud paksude kaunite vaipadega. Mehi mahtus sinna 60–70, võib-olla rohkem. Mehed istusid viirgudes, nägudega vastamisi, valgetel plasttoolidel ja vestlesid.

Meile ulatati topsike araabia kohviga ja datleid. Tundus, et suur osa teisi külalisi oli seal juba pikalt olnud ning end mõnusalt sisse seadnud.

Tundsin kohmetust, sest võõrad pilgud tegid haiget. Peaaegu kõik mehed kandsid pearätikut. Meeste seas oli ka trobikond mustanahalisi rätikutega mehi.

“Meil on siin päris palju mustanahalisi, varem ei olnud,” ütles Mahmood, nagu oleks mu mõtteid lugenud.

Veetsime niimoodi istudes vaid mõne minuti. Ma polnud kunagi muslimite peiedel käinud. Hoidsin silmad maas.

Mahmood üllatas mind mitmendat korda. Ta oli küll süvausklik, aga samas ka väga ilmalikult lihtne ja otsekohene ning ta viskas nalja ka kohalike kommete üle.

“See on üks igavene nuhtlus,” lausus ta. “Noh see siin. Kui mees sureb, siis omaksed peavad tema mälestuseks kolm päeva leinajaid vastu võtma. Kõik tuleb rentida – see suur telk, need kümned ja kümned kallid vaibad, toolid, sööginõud… Kogu rahvale tuleb kolm päeva süüa anda, nende eest hoolitseda. Kujutad ette, kui kallis see on?”

Ei kujutanud, aga kõlas hullumeelselt kallina. Päevas käis telgist läbi kindlasti sadakond inimest. Meie sealviibimise ajal oli telk kogu aeg täis.

Usuvahetus – see on lihtne

Midagi ei toimunud – istuti ja vesteldi. Istusime vaevalt kümmekond minutit ja seadsime end lahkuma. Minnes tuli kõigile lähedastele taas kord kätt anda ja as-salāmu ʿalaykum lausuda. Viisakusvisiit oli läbi.

“Kuidas tundus?” küsis imaam autos.

“Veider, teistmoodi.”

Imaam ja Mahmood naersid.

Mahmood viis imaami ja teised mehed koju. Imaam oli ülimalt sõbralik ja tegi lahkumishetke kuidagi melanhoolseks.

Mahmood peatus väikese kohviku ees ja ostis kaasa kaks kotitäit grillkana, friikartuleid ja marineeritud köögivilju. Autos enne liikuma hakkamist keeras ta end kogu kehaga järsult minu poole ja vaatas silma sisse.

“Miks sa muslim pole?”

“Ma olen kristlane, luterlane.”

Mahmood vaikis hetke, vaatas aknast välja ja pöördus uuesti minu poole: “Aga see on ju nii lihtne. Ütle ainult üks lause – Lää ilääha illallah, Muhammadur rasuululla – ja oledki muslim.” (Tõlkes: “Ei ole teist jumalust peale Jumala ja Muhammed on Jumala sõnumitooja.”)

Ta hakkas ise oma jutu peale naerma. Nii tegi ta tihti.

Mahmoodi kodu oli väsinud kortermaja kolmandal korrusel. Tema elamine oli lihtne, aga puhas. Enne sisenemist ootasin hetke ukse taga, kuni Mahmood midagi toas asjatas.

“Sinu tuba on siin,” näitas ta esinduslikult sisustatud külalistetuba. Mahmood tõmbas ühe praokil ukse kinni. Seal peitus tema naine. Ma ei kohanudki teda. Teadsin tema olemasolust vaid seetõttu, et kui külalistetoa uksele koputati, läks Mahmood välja, võttis vastu kandiku toiduga, naine sosistas midagi ja seejärel sulges Mahmood ukse. Ma ei tohtinud tema naisega kohtuda.

Küll aga pojaga. Kahekümnendate esimeses pooles noormees kandis pikka hõlsti ja oli pöetud peaga. Ta oli äsja tulnud Saudi Araabiast. Ilmselgelt oli ta pühendunud muslim – erinevalt tema kahest vennast, kes töötasid isa poes.

Ööbisin külalistetoas madratsil. Toas oli gaasipõleti, milles polnud gaasi. Öösel tahtsid varbad ära külmuda. Tuletasin hommikul meelde, kuidas WCs ilma tualettpaberita toimetada, toimetasin ära, pesin käed ja istusin hommikusöögilauda.

Mahmood oli kella viie ajal hommikul juba mošees palvetamas käinud. Nüüd oli käes järgmine palvuseaeg. Mahmood tõi väikese vaiba ja laotas selle otse minu ette. Ta hakkas süvenenult palvetama.

Kui Mahmood rääkis, et on üle 20 korra Mekas palverännakul käinud ning kinkis mulle Mekast toodud palvekee, parfüümi ja palverännakul hammaste puhastamiseks kasutatava miswaki-oksa, hakkas mulle kohale jõudma tema kahe päeva käitumise tagamõte. Tutvus imaamiga, kohalikud peied, jutud koraanist ja islami vastuvõtmisest, hommikune palvetamine minu ees…

“Sa oled mu vend,” tavatses ta öelda. Ja tundus, et ta mõtles seda tõsiselt ning lootis, et must saabki muslim.

Saan siiani temalt telefonitsi sõnumeid, mida kaunistavad roosipildid ja tsitaadid koraanist.

Muslimiks saada ongi nii lihtne – ütle ainult üks lause, ja see on tehtud. Veel lihtsam on aga kristlaseks jääda – ei pea midagi ütlema.

Leave a Reply