Toivo Tomingas: Viisteist protsenti

Statistika öeldakse küll olema kõige suurem vale, aga ometi ei saa ilma statistikata kuidagi läbi ja üldistusvõime on statistikal kindlasti võimas. Ja see üldistusvõime väidab, et mistahes uuendustele, ettevõtmistele ja üldse mingile muudatusele on alati viisteist protsenti vastalisi. Samuti on viisteist protsenti neid, kes kõigega, mis välja hõigatakse, on kohe nõus kaasa minema või isegi aktivistina etteotsa asuma.

Võtame näiteks kodakondsuse andmise. Olen täiesti veendunud, et viisteist protsenti on häälekalt hallipassirahvale kodakondsuse andmise vastu ja teised viisteist sajandikku ilma pikemata poolt.

Samas julgen arvata, et viisteist hallipassimeest sajast saaksidki kodakondsuse ilma vaevata, sest aeg on keelt ja kombeid õpetanud ja kodakondsus on vormistamata vaid seepärast, et puudub otsene vajadus. Teised viisteist selle skaala teisest otsast ei tahagi kodakondsust, nad elavad teises (endisaegses) inforuumis ja piltlikult öeldes kannavad rusikat taskus ja põues Stalini pilti. Nendega ei ole mõtet vaeva näha. Aeg teeb oma töö niigi.

Samas võib sama statistika najal teha ehmatavalt kurva järelduse – 15 protsenti meie kallitest kaaskodanikest, põlistest eestlastest, on nõus ilma pikema juurdlemiseta ükskõik millisele uuele võimule truudust vanduma ja võõrast võimu teenima! Nii on olnud korduvalt varem ja on praegugi, kui mõelda nendele, kes parema elu ja suurema raha nimel jätavad kodumaale maha maksmata maksud ja võlad, unustavad abi ja hooleta teismelised lapsed ja eakad vanemad. Võlast riigi ees, kes maksis kinni hariduse, pole neile mõtet rääkida isegi siis, kui tegemist on kõrgharitud arstidega.

Keerame lehte, räägime raudteest. Viisteist protsenti Eesti rahvast on aru saanud, et Rail Balticust on mitmekordne kasu. Algul ehitustöö, mis toob paljudele leiva lauale, seejärel transpordikoridor, mis ajaga saab tööd juurde ja on umbes 2030. aasta paiku juba kasumlik, ja kolmaski kasupool – paljud saavad tööd raudteel ja seda teenindavas sektoris.

Muide, ma ei saa pihta, miks räägitakse juba aastaid, et RB lõpp-peatuseks on Berliin? Mina ajaks asja näiteks selle nimel, et rajatav kiirtee viiks välja mõnesse Vahemereäärsesse suurde sadamalinna. Näiteks Napolisse, Marseille’sse, Istanbuli. Vaat siis oleks kaubaveos juba meretranspordiga võrreldes vähemalt nädalane ajavõit. Aga vana, Vene laiusega raudteel võiks kohendada koridori Odessani või Nikolajevini. Musta mere lõunakallaski on atraktiivne kaubanduspiirkond.

Teised 15 protsenti on resoluutselt Rail Balticu vastu, tuues päevast päeva esile rohkem ja vähem tõsiseltvõetavaid argumente, kuni selleni, et põdrad ei saa üle raudtee. No küll nad saavad. Ka Euroopa on täis lisaks riike poolitavatele suurtele jõgedele kiirteid ja raudteid. Loodus on lõpmata nutikas. Muidu poleks need liigid, kelle käekäigu pärast muretseme, läbi aastamiljonite meie aega välja jõudnud. Isegi seesama lolluse etalon, lammas.

Kui rääkida Rail Balticust veel, siis tooksin võrdluseks eramud ja suvilad. Ka minu üle on omal ajal lausa avalikult irvitatud – vaat kus loll, ehitab oma perele maja! Irvitaja elas ja elab praegugi enam-vähem tasuta saadud 3-toalises soojas korteris ja viriseb elukalliduse üle vaid moepärast. Nii on kombeks. Aga nii mina kui ka need 15 protsenti rahvast, kes ehitasid ja ehitavad tulevikuski eramuid ja suvilaid, kulutasime ja kulutame tulevikuski väga suure osa oma sissetulekutest ja säästudest oma kodu rajamiseks ja korrashoiuks. Kus on siin otsene rahaline kasu? Ei kusagil! Pikas perspektiivis ehk on, sest raha on investeeritud kinnisvarasse, millel on väärtus ka tulevikus.

Nii on ka Vene-aegse raudteega. Saime päranduseks tasuta kätte ja peame rumaluseks uue ja parema ehitamist. Muide, ka Riisipere-Haapsalu raudteejupi taastamisele on 15 prostenti aktiivselt toetajaid ja 15 protsenti neid, kes peavad seda mõttetuks. 70 prostenti järelejäänud läänlasi ei huvitagi see küsimus. Nad ei vaja raudteed ega istu oma autost uuesti rongi, et näiteks Estoniasse ooperisse minna. Või Muuga sadamasse tööle.

15 protsenti käib meist (aeg-ajalt) kirikus. Kes usub, kes aktsepteerib. Kirik on hingehariduskeskus. Teised 15 protsenti ei lähe sinna ise ega sunniviisil. Ja neistki on osa lausa haritlased.

Muuhulgas – 15 protsenti öeldakse olevat neid, kes on võimelised ja valmis riskima, et asuda ise tööandjaks. Seega ettevõtjaks kas või FIE tasemel. Ja teises skaala otsas on 15 protsenti neid, kes vajavad aeg-ajalt või pidevalt abi, sest nad ei oska midagi, nad ei õpi midagi ja tegelikult ei tahagi midagi teha.

Lisaks isikuomadused, mis viivad tööandjaga paratamatult konfliktideni.

Ettevõtluses juhtub mõndagi. Toon näiteks Ilvese Ermamaa. 15 protsenti rahvast on solvunud, et Ilvesele kingiti 160 000 eurot. Ja 15 protsenti leiavad, et EAS-i tehtud otsused on lõplikud ja rohkem jonnida pole vaja. Tegelikult nii ongi. Kui EAS tegi valesid otsuseid, siis tegi. Ka kollektiivne aju võib olla vähevõimekas ja eksida. Ilvesele hõlma pole lihtsalt ilus enam hakata.

15 protsenti on enam-vähem sportlikke, musikaalseid või muude annetega inimesi, 15 protsenti ei pea viisi, ei saavuta spordis midagi ega oma vähimatki loovusesädet.

Arvatavasti umbes 15 protsenti on neid, kes töötavad n-ö mustalt. Hoiduvad maksudest ja lüpsavad toetusi (abirahasid). 15 protsenti alkoholitarvitajaist saavad ajapikku alkoholisõltlased. Mõnest päris ruttu. 15 protsenti on neidki, kes on (peaaegu) karsklased.

Arstid valmistuvad streigiks. 15 protsenti elanikest on nii haiged, et kulutavad poole Haigekassa rahadest. Ja 15 protsenti ei vaja aasta jooksul mingit meditsiiniteenust. Kokku on meditsiinis raha 15 protsenti vähem kui hädapärastki vaja oleks.

Miks ma sel teemal üldse arutlen? Aga seepärast, et suuresti nende protsentide esindajad igas vallas ei kattu. On tippsportlasi, kelle laulu ei kõlba kuulata, on kuulsaid muusikuid, kes, nagu tundub, pole kunagi ühtegi raamatut lugenud. On tippärimehi, kelle haridus on ehmatavalt kesine ja tippametnikke, keda haridus ei sega sigadusi tegemast.

Ühesõnaga – me oleme rahvas, kes ei ole kunagi täiesti ühel meelel ja osa meist avaldab valjuhäälselt protesti teemadel, millest ei tea midagi. Nii peaksime suhtuma ka kõikvõimalikesse allkirjade kogumistesse millegi poolt või vastu. Nii suhtub neisse valitsus ja, ausalt öeldes, ega teisiti saagi. See on elu!

Toivo Tomingas

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.