Poliitikavaatleja Arvi: Kuidas reformikad käisid stand-up-teatrit õppimas ja ameeriklased endale Miki-Hiire presidendiks valisid

poliitikavaatleja Arvi Arvi
poliitikavaatleja, kes vahel kirjutab


Viimasel ajal on Eesti ja maailma poliitikas nii palju juhtunud, et pole saanud mahti isegi tihastele linnumajja rasvakuubikuid panna. Päris kahju lindudest, mida nad peavad läbi elama. Hea, et ilm nii soe on, muidu võib poliitika tõesti tappa.

Eks ta võibki. Savisaare rind on haavleid täis ja tea, kas ta ikka jõudis pärast sellist turmtuld õigel ajal abi saada. Ega ta ju küsi ka – uhke mees.

Tema Facebooki-lehel ilmuvad aeg-ajal segased sõnumid, aga keegi pole ju näinud, kas neid kirjutab Savisaar ise, mõni tema ihunõunik või Savisaare lambakoerad. Vahel on küll tunne, et konto on hõivanud nõunikud, sest nii kibestunud mõtteid ei saa ju jagada väärikas poliitik ise või hästikasvatatud lambakoer. Loodetavasti on vanahärraga kõik hästi ja ta ei lase võõrail oma Facebooki-lehte solkida.

Seda kibestumist on märgata ka teiste puhul. Reformierakondlasi lõi sotside ja isamaaliitlaste Keskerakonna-armastus täitsa verest välja. Arusaadav – see oli üks kole lugu ka, mis nendega juhtus. Kas neil samuti lemmikloomad või nõunikud Facebookis soperdavad, seda muidugi ei tea, aga kahtlen selles sügavalt.

Tean lapsepõlvest paari reformierakondlast. Ei mina usu, et nad raatsivad koera, nugist või kassiroju koduloomana pidada. Lugesid juba noorena igat senti. Vaadake, mis lemmikloomatoit poes maksab! Nii kokkuhoidlikud inimesed ei raiska raskelt tulnud poliitikupalka kindlasti mitte nii jubedalt haisvale kördile nagu loomatoit. Ja ega nad ju laenu tihka võtta.

Nõunikud neil muidugi on, aga need on nii noored, et neil pole aega teiste eest sõna võtta. Alatihti näen neid säravate silmadega noorsande Tallinna kaubanduskeskustes kogunemas, mobiiltelefonid pihus. Nende käekirja tunneks kohe ära. Vaadake, kuidas nad tänapäeval kirjutavad – ainult mingisugused arusaamatud märgid. Lause lõppu panevad kooloneid ja sulge ja ma ei tea mida veel. Millises koolis seda õpetatakse, et lause lõpeb kooloniga? Kui need noored reformikate eest kommentaare kirjutaks, jääks nad hoobilt vahele.

Aga seda peab küll ütlema, et reformikatel on kõige selle kurbuse juures hea huumorimeel. Ligi paneb hästi ning teie oma maakonna mehed Luik ja Nebokat pole ka papist poisid. Samas on Sukles kuidagi vaikne, aga tema toss läheb arusaadavalt selle liitumisjama peale, mille ta endale kaela tõmbas. Milleks talle nii suurt linna vaja on, sellest pole kuuldavasti paljud aru saanud. Nagu Peeter Suur – tahab omale Rohuküla sadamat, Uuemõisa lossi ja mida kõike veel. Vanasti tehti vallutusretkedel korralikult pauku, aga Sukles pistab pool Läänemaad ilma ühegi lasuta taskusse.

Aga mõni reformikas on küll nagu kogenud stand-up-näitleja. Selline nauditav mölapidamatus, et naera pisarad püksi. Stand-up-etendused on praegu hästi popid ja ju nad teavad, mis rahvale meeldib. Koguvad aegsasti järgmisteks valimisteks punkte.

Nägin Andrus Vaarikut paari päeva eest. Tal on praegu kiired ajad. Annab Tallinnas Koplis ühes sööklas neid samu toredaid stand-up-etendusi.

Andrus kurtis, et pidi oma etenduste arvu kahekordistama, sest esimesed viis etendust on välja müüdud. Ja teate, kellele? Reformikatele. Ütles, et kahel esimesel etendusel ehmatas end kaameks kui lavale astus. Saal oli ainult magusalt lõhnastatud, kallites ülikondades ning värviliste lipsude ja sokkidega mehi täis.

“Tead,” rääkis Andrus, “see oli nagu luupainajalik unenägu, kui enda arvates oled maakodus kamina ees, aga ootamatult leiad end koolist tahvli eest õpilastele Shakespeare’i värsse deklameerimas. Vaatasid suu sisse ja imesid iga mu kildu nagu oleksin neile mingi…”

Andruse kiituseks tuleb öelda, et ta oli seal pealesunnitud “Reformierakonna kongressil” hästi hakkama saanud. Kuna reformikad olid esimese viie etenduse piletid kokku ostnud, siis peabki Andrus nüüd lisaetendusi tegema, et tavalised inimesed ka vaatama saaks tulla.

Hea eesmärgi nimel saab selle reformikatele andeks anda. Peaasi, et nad Andruse suurepärasest lavastusest õpivad ja jätkavad oma humoorikaid sõnavõtte ning postitusi.

Aga vaat sotsidest ja IRLi omadest on mul kahju. Neil pole mingit naljasoont. Nii kui Jüri Ratas Savisaare kummi tühjaks laskis, olid need kohe varurehviga kohal, mutrivõtmed värisevate sõrmede vahel. Ei mingit mängu ilu. Keerasid kohe oma õliste näppudega uue ratta alla ja viskasid vana teepervele.

Oleks siis, et nad sinna juurde mõne õpetliku loo oleks jutustanud. Pobisesid ainult vuntsi, et suverehviga ei saagi talvel sõita, tuleb naelad alla panna ja muud sellist totrust. Ja et kolmerattaline on nagu lastejalgratas, võtame neljanda koalitsioonipartneri ka kampa.

Vastik mõelda, mis nüüd Riigikogu opositsioonist saab. Sinna ei jäägi enam kedagi.

Õnneks on meil veel hästi. Ameerikas sai ju Miki-Hiir presidendiks. Lastel, ekrelastel ja venelastel on kuuldavasti heameel, aga kuidas teised selle imeliku olevuse omaks võtavad, seda tahaks näha.

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.