Meenutus: Kuidas sündis homme Haapsalu raamatukogus esitletav teos “Laulan laevatäie”

NUKU koori “Suveöö unenägu” Lihula mõisas. F: Sabine Burger
NUKU koori “Suveöö unenägu” Lihula mõisas. F: Sabine Burger

Homme kl 17.30 esitletakse Haapsalu raamatukogus teost „Laulan laevatäie“. Kohal on teose koostaja ning fotograaf, šveitslanna Sabine Burger, kes räägib, kuidas sündis raamat, mis portreteerib 11 koori tegevust kahe aasta jooksul.

Fotoraamatus on muuhulgas ka paari pilti NUKU koori esinemisest Lihula mõisas. Nimelt on see koor üks paljudest kooridest, kelle tegevust Sabine Burger raamatu jaoks jälgis ning jäädvustas.

Tänavu jaanuaris avaldas Kristi Märk Lihula Teatajas artikli, mis põhines tema ja Sabine Burgeri kirjavahetusel ning raamatu eessõnal. Sabine Burger annab ülevaate, kuidas ta Eestisse sattus ning millise raamatuga täpsemalt tegemist on. “Kusjuures, Sabine valdab eesti keelt niivõrd hästi, et esmapilgul ei saa arugi, et ta seda emakeelena ei räägi,” kirjutas Kristi Märk.

Allikas: Lihula Teataja:

Seos Eestiga

Olin seitseteist, kui Šveitsist lahkusin, et veeta vahetusõpilasena aasta Eestis, õppides Tallinna muusikakeskkoolis. Eesti oli seitsmendat aastat vaba. Ma olen väga tänulik, et YFU kaudu 17 aastat tagasi Eestisse sattusin ja et selline kogemus oli võimalik. Ja tore, et mul on siiani selline sügav side Eestiga. Teiselt rahvalt õppida lubab laiema silmapiiriga vaadata. Tollal saadud kogemused mõjutavad mind tänaseni.

Ka muusikale on jäänud mu elus aukoht, kuigi ma ise praegu harva pilli mängin või laulan. Selle asemel olen saanud selleks, kes jäädvustab kontserdi- ja teatrifotograafina teisi. Kahe aasta eest tõi elu mind tagasi Eestisse ja ma küsisin endalt: miks on laulmine Eesti kultuuris nii sügavalt juurdunud, miks inimesed üldse laulavad?

Koor suudab üksikud hääled tervikuks sulatada, nad ühiseks kõlakehaks liita. Selle raamatu lehekülgedel toimub vastupidine: siin saab nähtavaks üksik ja isiklik. Pilk on pööratud argiellu, minu sooviks on näidata seda, mis laulmisega seondub: mis tunne see on, mis laulma ajab ja mida lauldes väljendatakse.

Mis eestlasi laulma ajab?

Et seda teada saada, võtsin fotoaparaadi ja rändasin koos väga erinevate kooridega.

Nendeks olid elukutseline Eesti Rahvusmeeskoor, Tallinna Sadama koor, Eesti Panga kammerkoor, venekeelne Narva Koorikooli poistekoor, segakoor HaleBopp Singers, mis praegu kahjuks enam ei tegutse, meeste leelokoor Liinatśuraq, Meremäe-Obinitsa naiskoor, Kihnu koolilaste koor, Kihelkonna segakoor, NUKU koor Nukuteatrist ja Eesti Koorijuhtide Naiskoor.

Pildistamisega paralleelselt kogusin laulutekste ja luuletusi, mis annavad aimu, mida lauludega väljendatakse või millisesse keskkonda laulmine paigutub. Selle raamatu lugude autorid tutvustavad oma tekstides väga isiklikke ja poeetilisi vaatenurki laulmisele.

Lauri Sommerit huvitab arhailistesse lauludesse kätketud maailmapilt ja tema isiklik suhe laulmisega. Valdur Mikita mõtiskleb looduse ja laulmise põimumise üle, kirjutab metsade helimaastikest ja eesti keele seostest meloodiatega. Ajaloolisi ja poliitilisi seoseid harutab Eero Raun. Kristiina Ehin pajatab seevastu fiktiivsesse ajalukku kuuluva loo naistest, kes tahtsid minna esimesele laulupeole, kuid keda sinna ei lubatud. Nõukogudeaegsetel laulupidudel kogetud tunnet meenutab Ly Seppel.

Vaade Lihula mõisa juurest peatänavale

Lihulaga puutusin esimest korda kokku, kui ma Saaremaale sõitsin. Lihula jäi mulle meelde kohana, kuhu ma tahaksin kunagi minna, kui võimalus tuleb.

Raamatu jaoks töötasin erinevate kooridega üle Eesti ja NUKU koor oli üks neist. Neil oli eelmisel suvel Lihula lähedal koorilaager ja Lihula mõisas kontsert „Armastus on pärl“. Nii ma Lihulasse sattusingi.  Lihula oli viimane etapp, kus ma selle raamatu jaoks pildistasin, ja ma jõudsin sinna üleväsinud. Toredaid kogemusi täis, ma enam ei teadnud, kuhu info ja emotsioonid panna.

Seetõttu lootsin, et võin tundmatu inimesena nurgas seista, natuke pildistada ja vaikselt ära minna, aga siis tuli minu juurde üks väga sõbralik naine Kristi Märk, kes oli üks korraldajatest. Ta soovis teada, kes ma olen ja näitas üles huvi mu projekti vastu. Tore, et ta tuli!

Tänu temale sain Lihulast rohkem teada. Oli tore mõisa ees istuda, juttu ajada ja linna peale vaadata. Eriliselt on mul meeles vaade linnuse mäest alla. Oli võimalik mööda peatänavat kaugele vaadata, sellist asja kohtab Eestis väga harva.

Hüvasti jättes kinkis Kristi mulle väikse vihiku “Unistused ja head mõtted”, lausega “Loo midagi ilusat”. Selle raamatu tegemine oli minu unistus, mis nüüd lõpuks teoks sai.

Suur au

Seoses selle raamatuga mööda Eestit reisides oli mul huvitav aeg ja kohtusin armsate inimestega. Olla võõral maal teretulnud ja teistelt inimestelt õppida, on suur kingitus. Leida nende hulgast inimesi, kes usaldavad mind ja loovad koos minuga raamatut, on suur au.

Selles mõttes olen väga õnnelik, et varsti ilmub raamat eesti laulukultuurist, milles ma püüan teiste kaasautoritega Lauri Sommer, Valdur Mikita, Eero Raun, Kristiina Ehin ja Ly Seppel, isiklikult ja poeetiliselt laulmisele vaadata.

Raamatu tutvustuse leiate siit: www.laulanlaevataie.ee.

 

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.