FOTOD: Tuntud skulptoreil valmis legendaarse Haapsalu Gunnari kuju kavand

Fotomontaaž. Gunnari kuju kavand on paigutatud Karja tänavale juhuslikult valitud paika. Kui kuju peaks kunagi valmima, siis sellesse kohta see kindlasti ei tuleks, sest seal on parkla sissesõidukoht, ent montaaž annab ettekujutuse, kuidas see taies linnapildis mõjuks. Fotod: Ivar Soopan
Fotomontaaž. Gunnari kuju kavand on paigutatud Karja tänavale juhuslikult valitud paika. Kui kuju peaks kunagi valmima, siis sellesse kohta see kindlasti ei tuleks, sest seal on parkla sissesõidukoht, ent montaaž annab ettekujutuse, kuidas see taies linnapildis mõjuks. Fotod: Ivar Soopan

2011. aastal surnud legendaarse haapsallase Gunnar Ollo mälestuse jäädvustamine Haapsalu linnapildis on jõudnud uue tähiseni – tuntud skulptorid Simson von Seakyll ja Paul Mänd on valmistanud Gunnari kuju kavandi.

Tulevane pronkskuju on planeeritud seisma Haapsalu linnatänaval ja selle kõrgus oleks koos madala alusega kuni 1,8 meetrit.

Praeguseks on skulptorid valmis saanud mõnekümne sentimeetri kõrguse kavandi. Täismõõtmeis kuju täpselt samasugune loomulikult ei tule, sest tulevast taiest viimistletakse ning Gunnarile antakse ka temale omased näojooned.

Kavand aga näitab, et skulptorid on õigel teel ning kuju on rühilt ja üldmuljelt väga sarnane sellele, millisena Gunnar inimestele tänavapildis aastakümnete jooksul meelde on jäänud.

Simson von Seakyll ütles, et kuju ei tohiks ajada postamendi otsa, vaid see peaks jääma tänavale inimeste hulka. Oli ju taarat korjanud Gunnar see, kes pidevalt tänaval inimestele ligi astus ja sigaretti küsis.

Simson von Seakylli sõnul sigaretti ta skulptuuri juures siiski ei kasutaks, kuigi see oli Gunnaril alatasa näpus. Küll aga on taiesel kilekott taaraga, mis oli samuti Gunnarile iseloomulik.

This slideshow requires JavaScript.

Tuntud kujude autorid

Simsoni sõnul sobivad nad kolleeg Paul Männiga hästi koos tööd tegema ja varem on neil valminud mitu ühist skulptuuri.

Viimane Haapsalule lähim ühistöö on Hiiumaale Heltermaa sadamasse tehtud „Vanamees ja kits“.

Koos on nad teinud ka Rakverre Arvo Pärdile pühendatud kuju “Noormees jalgrattal muusikat kuulamas”, Tallinnasse Nõmmele Nikolai von Glehni kuju, Paul Kerese mälestusmärgi Narvas, Kaljo Kiisa kuju Jõhvis jne.

Simson von Seakyll märkis, et kui ta kuju üksi teeks, kuluks tal selleks umbes kolm kuud, aga kuna tehakse kahasse Paul Männiga, siis saab pooleteise kuuga hakkama. „Ei saa järjest teha, vahel tuleb seisma jätta, puhkad silma ja vaatad hiljem võõra pilguga uuesti,“ selgitas Simson.

Kujurite kalender on tihe ja esimene võimalus tööga alustada oleks alles järgmise aasta novembris-detsembris.

See, kas skulptorid üldse saavad töö käsile võtta, sõltub sellest, kas kuju jaoks leitakse raha. Kujurite töö, kõik materjalikulud, pronks ja pronksivalu lähevad kokku maksma natuke üle 40 000 euro.

Praegu on mitme aasta jooksul tehtud annetustest olemas umbes 1000 eurot.

Gunnari kuju idee algataja, MTÜ Läänemaa Kunstivara juhatuse liige Aita Mölder loodab, et abi saab Haapsalu linnalt või näiteks linna kaasavast eelarvest, aga selle peale loota ei saa. „Kust raha saada, seda ma ei tea,“ ütles Mölder.

Pikk ajalugu

Gunnar Ollo kuju tegemine on Haapsalus jutuks olnud mitu aastat.

2012. aastal alustas Läänemaa Kunstivara selleks annetuste kogumist. Annetusi on kogunenud tuhatkond eurot, kuid see raha on võrreldes vajaminevaga pisku.

Kõigepealt pidi skulptuuri valmistama Haapsalus sündinud, praegu Hiiumaal elav kunstnik Märt Rannast, aga ta loobus ettevõtmisest.

Simson von Seakyll ütles Läänlasele, et Gunnar oli Haapsalus legendaarne tegelane ja ta ei tea, et mujal maailmas oleks keegi teinud sellise ajalooga inimese mälestuseks avaliku skulptuuri.

Kes oli Gunnar?

Meenutuseks neile, kes 2011. aasta 19. veebruari külmal ööl surnud Gunnari elukäiguga kursis pole:

1925. aasta 28. juunil sündinud Haapsalu Gunnar suri külmal veebruariööl oma kodu juures. Urn Gunnari põrmuga maeti vanale kalmistule Gunnari pere hauaplatsile – nii nagu oli tema soov.

Läänlane kirjutas 2012. aastal Gunnari kohta nii:

“Gunnar oli lihtne mees. Gunnar ei olnud lihtne mitte ainult lihtsuse tavalises mõistes. Tal oli ka lihtne aru, kui võib nii väljendada. See tegi ta eriliseks. Selle tõttu oli neid, kes talle kaasa tundsid; oli neid, kes Gunnarit seepärast ei mõistnud. Oli ka neid, kes teda tüütuks pidasid, mõni keeras Gunnariga kohtudes pea ära, isegi põlastas. Aga jäägu see põlastajate südamele – paljud hoolitsesid ja mõistsid Gunnarit./—/

Gunnaril oli kõik eluks vajalik olemas, aga talle polnud antud seda, et ta oleks mõistnud kogu selle tähendust. Talle polnud tegelikult vaja tänaval möödujailt sigarette või münte küsida, aga ta tegi seda siira teadmisega, et see on vajalik. Jällegi oli neid, kes ta teguviisi hukka mõistsid, kuigi tegelikult ei teinud ju Gunnar kellelegi kahju.

Aga oli ka palju neid, kes võtsid Gunnarit sellisena, nagu ta oli. Ja mitte ainult ei võtnud teda niisama paratamatusena, vaid ka hoolitsesid ta eest. Olgu siis kas või kohvi, toitu või sooja istumiskohta pakkudes. Kes jutustasid temaga tema elust. Mis sest, et Gunnari käimised ja tegemised olid ilmselt tema enda peas kõige rohkem segamini ja teda kaua tundnud inimesed teadsid neist asjust rohkemgi.

Seega – Gunnaril oli olemas oma vald, mis tema eest hoolitses. See vald oli seltskond inimesi, kes teda ära ei ajanud, teda ei halvustanud, töganud ega hätta jätnud. Isegi, kui häda polnud.

Need ongi need inimesed, kes tahavad, et Gunnari mälestus oleks rohkemaga jäädvustatud kui rahvalood ja hauaplats Haapsalu vanal kalmistul. Gunnari eluajal sündis palju põlvkondi haapsallasi. Pole imestada, et on palju neid, kes tahaksid Gunnarit rohkemaga mälestada.”

Gunnari nooruspõlv

Gunnari elu kohta saab huvitavat teavet 2014. aastal ilmunud Milvi Niilisk Leitaru mälestusteraamatust “Inglitiibadel kantud”. See on läänlastele põnev lugemine, sest lapsepõlve veetis 1934. aastal sündinud Leitarul kodutalus Martnas ja pärast sõda oli ta mitu aastat aheldatud haiglavoodisse Haapsalus.

Osa neist aastaist möödus Haapsalus Linda tänav 10 nn Poska-haiglas.

“Sellest Linda tänava tuberkuloosihaiglast meenub üks omapärane lugu Haapsalu Gunnarist – Gunnar Ollost,” kirjutab  Leitaru raamatu. “See oli 1947. aastal, kui lamasin 13-aastase plikatirtsuna kunagises dr Xenja Poska erahaiglas.”

Gunnar oli tol ajal kahekümnendais aastais, kena koheva juuksepahvakuga, veidi kongus ninaga ja kummaliselt hajevik noormees. Gunnar käis haiglas patsientide jutte kuulamas. Kui need ütlesid: Gunnar, laula!, siis küsis rubla ja laulis paar takti. Kuulas vaikselt, aga vahel pani jooksu nagu hullumeelne.

Jutte Gunnarist liikus juba tol ajal palju ja Leitaru tunnistas, et ei tea, mis neist on tõde, mis väljamõeldis.

“Kuulsin temast palju lugusid, aga ma olin ka ise tunnistajaks selle noormehe traagilisele armastusloole,” kirjutab Milvi Niilisk Leitaru. “Gunnari suur noorepõlvearmastus oli kena 16aastane Haapsalu neiu Helmi, kes haigestus ja sattus samasse haiglasse, minu voodinaabriks. Gunnar käis sageli teda vaatamas ja nimetas Helmit oma pruudiks.”

Helmi ise eitas oma suhet Gunnariga ja ütles, et see on vaid Gunnari fantaasia ja nad on üksnes naabrid. Helmil oli salasuhe hoopis ühe patsiendiga. Sellest sündis poeg ja Gunnar oli üliuhke, pidades ennast isaks.

Kui pärisisa poisist teada sai, tekkis tal ärritusest kopsuverejooks ja paari kuu pärast ta suri. Suri varsti ka poiss ja Helmi, kellel avastati vähk.

“2010. aastal nägin telerist Haapsalu Gunnari 85. juubeli suurejoonelist tähistamist linna poolt. Kui Valge Daam on Haapsalu sümbol, siis Gunnar võiks olla üheks sümboliks, kuidas elada tänapäeva hullumeelses maailmas oma erilist elu,” lõpetab Milvi Niilisk Leitaru peatüki Haapsalu legendist.

5 Responses to "FOTOD: Tuntud skulptoreil valmis legendaarse Haapsalu Gunnari kuju kavand"

  1. S   26. sept. 2016 at 20:36

    Aga kus on müts või baretilotu? Palja peaga Gunnar just tihti ei käinud.

    Vasta
  2. K   26. sept. 2016 at 23:05

    Miks ei võiks Hooandja kaudu annetusi koguda?

    Vasta
  3. Twerdiansky   27. sept. 2016 at 08:51

    Head Haapsalu kunstnikud!
    Aidake von Seakyllil teha skulptuurile Gunnari nägu. Võib-olla pole ta Gunnarit näinudki. Praegu küll meenutab see mees vähe Gunnarit. Teiseks ei peaks ta seisma “madala aluse” peal, see pole ausammas.Ta on linnakodanik,nagu Evert Taubegi oli Stokholmi linna kodanik ja seisab teiste seas linnatänaval.

    Vasta
  4. Ivar Soopan   27. sept. 2016 at 09:27

    Usun, et näo pärast pole kindlasti vaja muretseda. Simson ja Mänd oskavad seda tööd hästi. Siin piltidel olev kuju on plastiliinist kavand, mis on umbes 20 cm kõrge. Kujurid ei ole püüdnud sellel Gunnari näojooni täpselt tabada, sest seda nii väiksemõõtmelistel kavanditel ei tehta. Ja samuti ei panda kavanditel ülitäpselt paika kõiki teisi nüansse ega viimistleta seda peensusteni. Kavand on üldine kontseptsioon, tehtud üsna vaba käega.
    Praegu on kavand alusel, sest teisiti seda teha poleks saanud, aga Simson mainis tõepoolest ka suure kuju puhul madalat alust. See on õige küll, et kui kuju tuleb tänavale näiteks kõnniteele, siis võiks ta olla kinnitatud otse maapinnale, mitte alusele. Usun, et seda pole keeruline teha. Aga nagu öeldud, see on alles kavand ja kõik võimalused on avatud. Suurim mure on praegu raha, sest ligi 41 000 eurot on päris keeruline leida.

    Vasta
  5. bla   26. okt. 2016 at 15:00

    aga kus on korjandus ja eskiisid hull anne kuju jaoks? siis veel kümmekond aastat tagasi liikus siinkandis veel üks eredam kuju, vist vello-nimeline pirokunnile sarnanev isend kes kaupsi ees tasuta kontserte andis ja heal päeval kannigi näitas. tuleb olla solidaarne kõikide suurkujude ees

    Vasta

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.