Tunguusi katastroofi saladus – üle sajandi vana mõistatus võib olla lahendatud

Teadlased püüavad rohkem kui sada aastat pärast dokumenteeritud maailma ajaloo suurimat plahvatust endiselt teada saada, mis juhtus 1908. aastal Siberis.

Kaua aega arvati, et Podkamennaja Tunguska jõe ligidusse kukkus suur meteoriidi- või komeeditükk, kuid ilmselt nii see polnud.
Kaua aega arvati, et Podkamennaja Tunguska jõe ligidusse kukkus suur meteoriidi- või komeeditükk, kuid ilmselt nii see polnud.

1908. aasta 30. juunil kaikus Podkamennaja Tunguska jõe lähedal üle Siberi metsade hiigelplahvatus. Arvatavasti oli tulekera 50-100-meetrise läbimõõduga.

Plahvatuse jõud oli nii tugev, et see võttis 2000 ruutkilomeetril maha umbes 80 miljonit puud. Võrdluseks – peaaegu sama suur piirkond on terve Läänemaa, mille pindala on 2383 ruutkilomeetrit.

Maa värises. Lähimas, 60 km kaugusel asuvas linnas purunesid majadel aknad. Sealsed elanikud tundsid isegi plahvatusest tekkinud kuumust ja mõni inimene kukkus lööklaine tõttu.

Õnneks oli plahvatuspiirkond hõredalt asustatud. Ametlikel andmetel inimesi ei hukkunud, kuigi teatati ka ühe põdrakarjuse surmast. Plahvatus oli paisanud ta vastu puud. Surma sai aga sadu põhjapõtru.

Üks plahvatust pealt näinud inimene ütles, et “taevas oli kaheks lõhenenud ja kõrgel metsa kohal oli kogu põhjapoolne taevaosa tules”.

“Sel hetkel kärgatas taevas pauk ja võimas praksatus… Sellele järgnes hääl, nagu oleks taevast kive langenud või relvast tulistatud.”

Tunguska katastroof on jäänud dokumenteeritud maailma ajaloo võimsaimaks plahvatuseks. Sellest tekkis umbes 182 korda rohkem energiat kui Hiroshima aatompommist (mõningatel hinnangutel rohkem). Seismilised võnkeid tunti isegi nii kaugel kui Suurbritannias.

Rohkem kui sada aastat hiljem küsivad teadlased endiselt: mis täpselt sel saatuslikul päeval juhtus?

Paljud on veendunud, et see oli asteroid või komeet, mis plahvatuse põhjustas, ent neist maavälistest objektidest on leitud väga vähe jälgi, mis on avanud ukse ka paljudeks fantaasiarikkamateks põhjendusteks.

Raskesti ligipääsetav ala

Tunguska on eraldatud ala Siberis. Seal on pikk ja karm talv ja väga lühike suvi, kui maapind muutub mudaseks ning läbipääsmatuks sooks. Seepärast on sinna raske pääseda.

Pärast plahvatust ei läinud keegi sündmuskohta uurima. Oma osa oli ka selles, et Venemaal oli tollal palju suuremaid probleeme, mille pärast muretseda, selgitas BBC-le USAs Arizonas asuva Tucsoni planetaarsete teaduste instituudi teadlane Natalja Artemjeva.

Riigis teravnes võimuvõitlus – Esimese maailmasõjani ja revolutsioonini oli jäänud ainult mõni aasta. “Kohalikes ajalehtedes oli ainult mõni teade (plahvatuse kohta), kuid isegi mitte Sankt-Peterburi või Moskva ajalehtedes,” ütles ta.

Alles 1927. aastal tegi Leonid Kuliki juhitud Vene meeskond Tunguska piirkonda esimese reisi. Kulik komistas kuus aastat varem ühe plahvatuse kirjelduse otsa ja veenis Vene võimuesindajaid selles, et reis võib olla väärt ettevõtmine. Kui ta kohale jõudis, olid plahvatuse tagajärjed endiselt nähtavad – seda isegi ligi 20 aastat hiljem.

Kulik leidis eest langenud puudega ala, mis laius 50 kilomeetril ja oli veidralt liblikakujuline. Ta pakkus, et atmosfääris oli plahvatanud meteoriit.

Kulik vaevas pead selle üle, miks polnud piirkonnas kokkupõrkekraatrit. Tegelikult polnud seal mingeid jäänuseid meteoriidist. Sellele seletust otsides järeldas Kulik, et soine pinnas oli liiga pehme ja kokkupõrkest tekkinud tükid olid maetud pinnasesse.

Vene teadlased ütlesid hiljem, et tegu oli komeedi, mitte meteoriidiga. Komeedid koosnevad enamjaolt jääst, mitte kivimitest, nagu meteoriidid. Seega oleks taevakeha jäänuste puudumine sellega seletatav – jää oleks hakanud Maa atmosfääri jõudes aurustuma ja oleks pärast kokkupõrget maaga haihtunud.

Müstilised teooriad

Aga see polnud väitluse lõpp. Kuna plahvatuse täpne põhjus oli teadmata, ilmusid välja veidrad alternatiivsed teooriad.

Pakuti, et Tunguska juhtum võis olla mateeria ja antimateeria põrkumine ja kui osakesed annihileerusid, tekkis energiapurse.

Pakutud on ka, et toimus tuumaplahvatus või et õnnetusse sattus tulnukate õhulaev, kui oli Baikali järvest värske vee otsinguil.

Nagu arvata võib, ei klappinud need teooriad. Siis, 1958. aastal, leidsid plahvatuspiirkonda ekspeditsiooni teinud teadlased maapinnast pisikesi silikaadi ja mangetiidi jäänukeid.

Järgnevad analüüsid näitasid, et neis oli väga suur niklisisaldus. On üldteada, et see iseloomustab just meteoriidikivimeid. Seega just meteoriidihüpotees tundus olevat õige.

Ent see ei takistanud paljusid pakkuma palju fantaasiarikkamaid ideid. 1973. aastal pakkus tunnustatud ajakiri Nature, et Maad tabas must auk ja see tekitaski plahvatuse. See teooria vaidlustati kohe paljude teadlaste poolt.

Natalja Artemjeva sõnul on sellised ideed lihtsalt inimese psühholoogia kaasnähtused. „Inimesed, kes armastavad saladusi ja „teooriaid“, tavaliselt teadlasi ei kuula,“ lausus ta.

tung1Uus avastus

2013. aastal pani aga üks meeskond enamikule varasemate aastakümnete spekulatsioonidele punkti. Ukraina rahvusliku teaduste akadeemia teadurid, keda juhtis Viktor Kvasnytsya, analüüsisid 1978. aastal plahvatuspaigast kogutud mikroskoopilisi kivimiproove. Kivimid oli meteoriidilist päritolu.

Proovide fragmendid olid pärit 1908. aasta turbakihist.

Jäänukites oli ühe süsinikmineraali jälgi, millel on kristalli struktuur. Peaaegu samasugune struktuur on ka teemantitel. On teada, et see mineraal tekib siis, kui grafiiti sisaldav struktuur, nagu meteoriit, tabab Maad.

„Meie ja paljude teiste autorite Tunguska proovide uurimine paljastas, et Tunguska juhtum oli meteoriidilist päritolu,“ ütles Kvasnytsya. „Meie arvates ei juhtunud Tunguskas midagi paranormaalset.“

tung2Tema sõnul oli uurijate peamine probleem see, et nad raiskasid liiga palju aega suurte kivimite otsimisele. “Vaja oli aga otsida väga väikseid osakesi,” lisas ta. Just selliseid osakesi, mida uuris tema tiim.

Kuid seegi pole lõplik järeldus. Meteoriidisajud on üsna sagedased nähtused ja palju väikseid meteoriiditükke võib olla samasse kanti langenud märkamatult varem või hiljem. Meteoriidist pärinenud kivimiproovid võisid olla pärit muust ajast. Mõned uurijad on kahelnud ka selles, kas ukrainlaste uuritud turvas oli ikka samast, 1908. aastal settinud kihist.

Praeguseks on teadlased siiski ühel meelel, et Tunguska katastroofi põhjustas suur kosmiline keha, nagu asteroid või komeet, mis sisenes Maa atmosfääri.

tung3Miks on osakesi raske leida?

Meteoriidid tekivad siis, kui asteroid siseneb Maa atmosfääri ja hakkab lagunema tükkideks. Kuna Maa atmosfäär kaitseb meid päris hästi, siis purunevad suured taevakehad üsna väikesteks.

NASA teadur Bill Cooke ütles, et enamiku inimeste arvates jätavad meteoriidid maapinda kraatri, kus on suur suitsev kivi, aga see pole tõsi.

Tegelikult murrab atmosfäär suure kivi mõne kilomeetri kõrgusel maapinnast väikesteks tükkideks ja nii tekib pisikeste tükkide sadu. Need peened tükikesed on tegekult maale jõudes jahtunud.

Tunguska puhul pidi taevakeha olema äärmiselt habras või selle plahvatus niivõrd intensiivne, et see pühkis osakesed laiali Maast 8–10 km kõrgusel.

See selgitaks katastroofi nn teist faasi. Atmosfäär aurustas objekti pisikesteks osakesteks, samal ajal kui intensiivne kineetiline energia muundas need kuumuseks.

“See protsess on sarnane keemilisele plahvatusele. Tavalise plahvatuse korral muundub keemiline või tuumaenergia kuumuseks,” selgitas Natalja Artemjeva.

Teisisõnu – ükskõik mis Maa atmosfääri ka ei sisenenud, muutus see kosmiliseks tolmuks. Kui sündmused arenesid just nii, siis selgitabki see seda, miks maapinnast pole leitud suuri kosmilise materjali osi.

“On väga raske avastada suurelt maa-alalt millimeetrisuurusi terakesi. Otsima peab turbakihtidest,” lausus Viktor Kvasnytsya.

Kui suur objekt sisenes atmosfääri ja purunes, tekkis intensiivne kuumus ja põhjustas lööklaine, mida oli tunda sadade kilomeetrite kaugusel. Ja kui see õhulöök jõudis maapinnani, murdis see ümbruskonnas maha puud.

Tšeko järv.
Tšeko järv.

Veel üks teooria

Tunguska lugu pole aga lõppenud. Isegi praegu arvavad paljud uuriijad, et oleme tähelepanuta jätnud ühe ilmselge vihje.

2007. aastal pakkus Itaalia teadurite meeskond, et plahvatuse keskpunktist 8 km kaugusel asub Tšeko järv on tegelikult plahvatuse kraater. Itaallaste sõnul enne plahvatust seda järve ühelgi maakaardil.

Luca Gasperini Bologna ülikoolist käis Tšeko järve ääres 1990ndate lõpus ja ütles, et järve tekkepõhjust on raske kuidagi teisiti põhjendada. “Nüüd oleme kindlad, et see moodustus pärast kokkupõrget, mitte aga kokkupõrkest taevakeha põhiosaga, vaid plahvatuse tagajärjel asteroidist eraldunud fragmendist,” ütles ta.

Gasperini usub kindlalt, et asteroidi suur tükk lebab 10 meetri sügavusel järve põhjas setete all. “Venelastel oleks väga lihtne sinna minna ja puurida,” lausus ta.

See, et Tšeko järv on kokkupõrkekraater, pole populaarne idee. See on lihtsalt üks neist ebateooriatest, ütles Artemjeva. “Iga “mõistatuslikku” objekti selle järve põhjas saaks kerge vaevaga avastada – järv ei ole sügav,” ütles ta.

Temaga nõustub ka Suurbritannia teadlane Gareth Collins. 2008. aastal avaldas ta koos kolleegidega Gasperini teooriale vastuväite.

Nimelt on Tšeko järve ümbruses puutumatuid täiskasvanud puid, mis oleks pidanud olema minema pühitud, kui suur objekt oleks nende lähedusse kukkunud.

Kõigest hoolimata on Tunguska juhtumi mõju tänapäevani tunda.

Sel teemal avaldatakse endiselt uuringuid ja astronoomid vaatavad võimsate teleskoopidega ilmaruumi, et leida jälgi objektidest, mis võivad meid ohustada samamoodi.

Juhtumid sagedasemad kui varem ennustati

2013. aastal see juhtuski, kui Tšeljabinskit tabas suhteliselt väike meteoriit (19m), kuid tekitas siiski nähtavaid purustusi.

See üllatas teadlasi nagu Gareth Collins. Tema väljatöötatud mudelid näitasid, et nii väike objekt ei oleks tohtinud nii suuri kahjustusi põhjustada. Collinsi sõnul on asteroidi atmosfääri sisenemise protsess, pidurdumine, aurustumine ja energia ülekandumine õhku väga komplitseeritud protsess. “Tahaksime seda paremini mõista, et saaks selle sündmuse tagajärgi edukamalt ennustada,” lausus ta.

Varem arvati, et nii suured meteoriidid, nagu tabas Tšeljabinskit, jõuavad Maale umbkaudu kord saja aasta jooksul, ning Tunguska-sugused katastroofid juhtuvad kord tuhande aasta sees. Nüüd on see arvamus muutunud.

Collinsi sõnul võib Tšeljabinski objekti suurune meteoriit tabada Maad 10 korda sagedamini ja Tunguska stiilis kokkupõrge võib juhtuda iga 100-200 aasta järel.

Kahjuks jääme samalaadsete juhtumite korral kaitsetuks, ütles Viktor Kvasnytsya. Kui samasugune plahvatus nagu Tunguskas tabab mõnda suurlinna, põhjustab see tuhandete või isegi miljonite inimese surma.

Gareth Collinsi sõnul on aga seesuguse katastroofi võimalus väga väike, sest isegi kui mõni nii suur meteoriit Maale jõuab, tabab see tõenäoliselt asustamata ala või maailmamerd, mis katab suuremat osa maakerast.

Me ei pruugi kunagi teada saada, kas Tunguska katastroofi põhjustas meteoriit või komeet, aga sel polegi tähtsust, sest kummalgi juhul oli tegu kosmilise objektiga, millest inimesed räägivad veel ka rohkem kui sada aastat hiljem.

Allikas BBC.

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.