Kui palju on tänapäeva elukarussellil tiirlejatel, inimeseraasukestel aega mõtisklusteks pisiasjadest, kiirelt muutuva ja kaduva elu ees ja sees ja üle. Palju mõeldakse suurelt ja keeruliselt, koostatakse seadusi, eelarveid, plaane. Rügatakse saavutuste ning materiaalsete rikkuse nimel. Ent inimene ise ei kesta igavesti ega koosne lõputust mälukaardimahust. Kõigega ja kõigiga koos sammu pidada ei ole eales võimalik. Ja pole vajagi.

Sestap on õige ja hea leida hetk iseendale. Ja seda ei tohiks unustada. Mitte üks päev. Elu ei ole antud igaveseks ega läbipõletamiseks. Teda tuleb hoida ja armastada – iga päev.

Mina, pisike täpp ses argipäevasaginas, istusin “looduse terrassil” ja vaatasin pilvi. Teen seda tihti, kui mitte öelda kogu aeg ja igal pool, kuhu taevas kätte paistab. Meeled kosuvad, lõhnad hurmavad. Teevad olemise täiuslikuks. See on see hetk, mil loodus laeb inimest ja tema energiavarusid. Saadaval iga päev, iga ilmaga – ja alati ning elu lõpuni tasuta. Kas pole imeline?

Jagan juuresolevalt pilvedest pilte, mida enda omadeks pean. Sest ma olin kohal. Olin nende hetkekujudega koos. Olin “looduse terrassil” ja nautisin vaadet. Imeline. Lihtne. Meeliköitev. Ja minu jaoks väga olulisel ajahetkel, 30.06.2016, Sakus.

Rita Helisma
Uuemõisast

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.