Mihkel Nestor: Kas tehnoloogia viib töökohad?

Mihkel Nestor
SEB majandusanalüütik


Mihkel Nestor.
Mihkel Nestor.

Kiire tehnoloogiline areng on tõstatanud küsimuse, kas robotid asendavad peagi töökohal inimese ning kuidas töökohtade kadu kompenseerida. Ajalugu ning viimased uuringud kinnitavad, et tööelu jätkub ka peale tehnoloogilisi revolutsioone ja muinas-Kreeka aegsesse paradiisi me ilmselt ei jõua.

Hirm muutuste ees tundub inimese jaoks olevat midagi loomuomast, eriti kui see puudutab tema isiklikku heaolu ning elukorraldust. 19. sajandi Inglismaal kulmineerus kiire innovatsioon tekstiilitööstuses masinapurustajate liikumisega, kus töö kaotuse hirmus inimesed, püüdsid evolutsiooni peatada, uusi töövahendeid füüsiliselt hävitades.

Tehnoloogilise arengu kiirenemine pani tuntud majandusteadlase John Maynard Keynes’i juba 1930ndatel ennustama, et pidev uute viiside leiutamine, kuidas inimtööjõu kasutamist vähendada, muutub niivõrd tempokaks, et inimkond ei suuda vabanevale tööjõule enam uut rakendust leida. Kuigi Keynes’i ennustus ei ole siiani kinnitus leidnud, räägitakse viimastel aastatel aina enam sellest, kuidas uued ärimudelid ja tehisintellekti areng peagi töökohtasid kaotama hakkavad.

Palju kõlapinda on leidnud 2013. aastal Oxfordi ülikooli teadlaste Carl Frey ja Michael Osborne’i avaldatud artikkel[1], mille kohaselt võib USAs järgmise 20 aasta jooksul automatiseeritud saada 47% praegustest töökohtadest. Kui varasemalt peeti võimalikuks vaid rutiinsete ja lihtsatel reeglitel põhinevate ametite automatiseerimist, siis autorite hinnangul võimaldavad uued algoritmid asendada inimese masinaga ka neis ametites, mis eeldavad teatavat kognitiivset võimekust.

Konkreetsetest töökohtadest, ennustab uuring kadu enamusele ametitest veonduse ja laonduse tegevusalal, kuid ka paljude lihtsamate valgekraeliste tööde kadumist teenindussektoris, mida seni on peetud kompensatsioonimehhanismiks hõive vähenemisele töötlevas tööstuses.

Eesti inimesed on olnud tehnoloogiast tulenevate muutustega piisavalt harjunud ja võtnud neid vähemalt siiani elu paratamatusena. Tänase madala tööpuuduse tingimustes on töökohtade automatiseerimine muutunud nii mõnegi ettevõtja jaoks hädavajaduseks.

Kui ajal, mil töötuse määr küündis üle 10%, katsetas automaatkassasid mõni üksik kauplus, siis nüüdseks on need tööle rakendanud pea kõik poeketid. Vanas Euroopas on innovatsioon põhjustanud inimestes aga kohati tugevat vastuseisu. Nii on Londoni metroo töötajad korduvalt streikinud piletikassade asendamise vastu piletiautomaatidega. Metroorongide juhtimise automatiseerimine plaanid on aga tipnenud kompromissiga, kus osadel liinidel on rongijuhist saanud kaasreisija, kes sõitu valdava osa ajast vaid jälgib.

Täielikult ilma juhita metroorongide katsetamise eest on ametiühing aga andnud tõelise sõjahoiatuse. Kui hirm töö kaotuse ees on inimlikult mõistetav, siis võib kindel olla, et ühel päeval sõidab Londoni metroo kõigest hoolimata arvutite juhtimisel.

Kurjakuulutavate ennustuste puhul leidub alati skeptikuid, kes neis kahtlevad. Sellel aastal OECD egiidi all ilmunud uuring[2] automatiseerimisest tulenevate riskide kohta püüab teemale läheneda põhjalikumalt, vaadates erinevaid tööülesandeid, mida inimesed oma ametis täidavad.

Autorite hinnangul hõlmavad paljud ametid, mida varasemalt on peetud tehnoloogia poolt asendatavateks, ka tegevusi, mida on väga keerukas automatiseerida. Tööülesannete mitmekesisust arvesse võttes, leiavad teadlased, et 21 OECD riigis on võimalik automatiseerida 9% ametikohtadest. Lisaks ei ole tulemused riikides sarnased. Sõltuvalt ettevõtete tehnoloogilisest arengutasemest, töötajate haridusest ning viisist, kuidas töö on organiseeritud, esineb suuri variatsioone.

Üllatavalt on uuringu põhjal Eestis OECD riikidest automatiseerimises kõige väiksem potentsiaal – ohus on vaid 6% töökohtadest. Samas Saksamaal ulatub see autorite hinnangul 12 protsendini.

Teoreetiline võimalus töökoha automatiseerimiseks, ei tähenda, et seda tõepoolest juhtub. Uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on sageli üsna aeglane protsess, mida mõjutab majanduslik olukord, õiguslik keskkond ja sotsiaalsed takistused. Väikeses riigis nagu Eesti täidavad ühetaolised ülesandeid enamjaolt nii vähesed töötajad, et mastaabiefekti puudumise tõttu ei tasu investeering end ära.

Võrreldes vanade Euroopa riikidega on Eesti õiguslik keskkond kindlasti altim muutustele, kuid ka siin võtaks aega ilma juhita autode kasutusse lubamine ühistranspordivahendina või roboti kasutamine lasteaiakasvatajana. Praegune madal tööpuudus teeb tööturu muutuste suhtes leplikumaks, aga kui ühel päeval ähvardaks töö kaotuse oht kõiki müüjaid ning autojuhte, võivad sotsiaalsed pinged teravneda ka siin.

Ka juhul kui uued tehnoloogiad tõepoolest kasutusele tulevad, näitab senine ajalugu, et töötajad kohanduvad ja hakkavad uutes oludes täitma lihtsalt teistsuguseid ülesandeid. Pealegi loob tehnoloogiline muutus ka ise töökohtasid. Loovuse ja sotsiaalse intelligentsuse automatiseerimine kuulub siiani veel ulme valdkonda ja annab inimesele konkurentsieelise. Küll on kõik osapooled ühel nõul, et tehnoloogia on suurim konkurent madala kvalifikatsiooniga inimestele, kelle töö on tavaliselt kõige lihtsamini automatiseeritav.

Kodanikupalk ei paku lahendust

Tehnoloogiast tuleneva massilise tööpuuduse kontseptsioon on andnud hoogu ühele teisele ulmelisele ideele – kodanikupalgale. Varaste liberaalsete mõtlejate nagu Thomas Paine ja John Locke või hilisemalt Milton Friedman’i poolt innustatud idee on ootamatult osutunud populaarseks äärmiselt vastandlikes ringkondades.

Liberaalid ja libertaarid hindavad ideed seetõttu, et erinevate riiklike toetuste ja hüvede asendamine lihtsa kuise rahasummaga, vähendaks riigi sekkumist inimeste elukorraldusse ja muudaks rahakasutuse efektiivsemaks. Vasakpoolsed näevad kodanikupalka aga kui turvavõrku, mis võimaldab inimesel, hoolimata edust tööturul, toime tulla. Olukorras, kus tehnoloogia on muutnud suure osa tööjõust kasutuks, toimiks kodanikupalk kui ühiskondlik dividend, mis saavutatud edu ühiskonna liikmete vahel võrdsemalt jaotada aitab.

Suure tõenäosusega me sellist ideed rakendumas siiski ei näe. Esiteks on kodanikupalga rakendamine tohutult kallis ja enamuses riikidest ei oleks praeguste sotsiaalkulutuste laiali jaotamine kodanikupalgana äraelamiseks kaugeltki piisav. Mis ehk isegi olulisem, on küsimus sotsiaalsest õiglusest ja töö rollist ühiskonnas.

Kaasaegses maailmas on rikkuse loomise ja jagamise vahend töö. Valitseb põhimõtteline konsensus, et inimene väärib palka, mida ta oma tööga on võimeline teenima. Milline on tehnoloogiliselt keerukas keskkonnas toime tulevate inimeste motivatsioon ülal pidada neid, kes uue majandusmudeliga ei kohane?

[1] Frey, C.B., Osborne, M.A., The Future of employment: how susceptible are jobs to computerisation?
[2] Arntz, M., Gregory, T., Zierahn, U. The risk of automation for jobs in OECD countries.

Vasta

Sinu e-maili ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.