Suri armastatud kirjanik Ellen Niit

Ellen Niit. F: Eesti lastekirjanduse keskus.
Ellen Niit. F: Eesti lastekirjanduse keskus.

Kirjanik ja tõlkija Ellen Niit, kes oleks tänavu 13. juulil tähistanud oma 88. sünnipäeva, on meie hulgast lahkunud, kinnitas Delfile Eesti Kirjanike Liit.

Ellen Niit (sünninimi Ellen Hiob, kodanikunimi 1949–1958 Ellen Niit, 1958. aastast Ellen Kross) (13. juuli 1928 – 30. mai 2016) on eesti kirjanik ja tõlkija.

Ellen Niit sündis Tallinnas. Ellen Niit on õppinud Tallinnas, Tapal 1938–1943, Tallinna 4. Keskkoolis 1943–1947, Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust 1947–1952 ja Tartu Ülikooli aspirantuuris eesti lastekirjanduse alal 1952–1956.

Ta on töötanud Tallinna Kirjanike Liidu luulekonsultandina 1956–1961, ETV mittekoosseisulise toimetajana 1961–1963. Alates aastast 1963 on Ellen Niit vabakutseline kirjanik.

Ellen Niit tuli lastekirjandusse värsslooga “Kuidas leiti nääripuu” (1954), millele 1957. aastal järgnes “Rongisõit”. Koos Gustav Ernesaksa viisiga kujunes “Rongisõit” populaarseks laulumänguks ning on ilmunud mitmes trükis.

Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu “Krõlliraamat”. Raamatutegelase Krõlli autoriks on kunstnik Edgar Valter.

Ellen Niidu esimene väikelaste proosaraamat ilmus 1963. aastal ning kandis pealkirja “Pille-Riini lood”. Aastal 1970 ilmus “Triinu ja Taavi jutud” ning mõni aeg hiljem ka selle järge sisaldav “Triinu ja Taavi uued ja vanad lood” (1977).

1990. aastatel jätkas Ellen Niit peamiselt luuletajana. Olulisemaks selle loominguperioodi figuuriks kujunes Krõll. Aastal 1993 ilmus “Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta”, järgmisel aastal “Krõlli värviraamat” ning “Krõll ja igasugused hääled”. Aastal 1999 ilmus “Krõlli pannkoogitegu”.

Luulekogud

“Maa on täis leidmist” (1960)
“Linnuvoolija (1970)
“Karud saavad aru” (värsikogu; 1972)
“Oma olemine, turteltulemine” (1979)
“Krõlliraamat” (1979)
“Tere, tere lambatall!” (1993)
“Paekivi laul” (1998)
“Veel ja veel Krõlliga maal ja veel” (2002)

Luule valikkogud

“Midrimaa” (1974)
“Vee peal käija” (Eesti Raamat, 1977; Eesti Keele Sihtasutus, 2008)
“Suur suislepapuu” (1983)
“Ühel viivul vikervalgel” (1999)

Värssraamatud

“Kuidas leiti nääripuu” (1954)
“Rongisõit” (1957)
“Karud saavad aru” (1967)
“Lahtiste uste päev” (1970)
“Suur maalritöö” (1971)
“Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta” (1993)
“Krõlli värviraamat” (1994)
“Krõll ja igasugused hääled” (1994)
“Krõlli pannkoogitegu” (1999)

Näidendid

“Triinu ja Taavi taskuteater” (1975)
“Enne punaseid palituid” (1984)

Proosaraamatud

“Pille-Riini lood” (1963)
“Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda” (1967)
“Triinu ja Taavi jutud” (1970)
“Triinu ja Taavi uued ja vanad lood” (1977)
“Jänesepojaõhtu koos isaga” (1982)
“Onu Ööbiku ööpäev” (proosakogu; 1998)
Ta on avaldanud ka mitmeid luuletõlkeid.

Tunnustused

1971: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia “Lahtiste uste päeva” eest
1977: ENSV teeneline kirjanik
1978: Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia “Triinu ja Taavi uued ja vanad lood” eest
1994: K. E. Söödi nimeline luuleauhind “Tere, tere lambatall!” ja “Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta” eest
1999 Valgetähe III klassi teenetemärk
1999 Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (“Paekivi laul”)
2005: E. W. Ponkala Fondi elutööpreemia (Soome, Eesti ja Ungari kultuurisuhete arendamise eest aastakümnete vältel)
2010: Tallinna vapimärk
31. juulil 2009 avati Ungaris Kiskőrösis Sándor Petőfi tõlkijate skulptuuripargis skulptor Erna Viitoli valmistatud Ellen Niidu büst.

Isiklikku

Ellen Niit oli abielus Heldur Niiduga 1949–1958, Toomas Niit (sündinud 1953) on nende poeg.

Ellen Niit oli abielus kirjanik Jaan Krossiga 1958. aastast kuni viimase surmani 27. detsembril 2007. Maarja Undusk (sündinud 1959), Eerik-Niiles Kross (sündinud 1967) ja Märten Kross (sündinud 1970) on nende lapsed.

Ellen Niit on elanud peamiselt Tallinnas.

Eluloo allikas: Wikipedia.

 

Leave a Reply