Näitleja Kirsti Villard: Haapsalu Teatristuudio etenduse “Mina, Orlando” naistes oli kirge ja ärevust

Foto etendusest "Mina, Orlando". F: Ivar Soopan.
Foto etendusest “Mina, Orlando”. F: Ivar Soopan.

Näitleja Kirsti Villard sattus Haapsallu vaatama Marion Unduski lavastatud ja Piret Jaaksi dramatiseeritud etendust “Mina, Orlando”, kus mängivad seitse Läänemaa naist.

Villardi blogipostituse alguses on pisut eellugu, mis paneb tema arutelu ja Haapsalu Teatristuudio etenduse teema konteksti.


Allikas: Kirsti Villard:

“Ma ei mäleta, millal ma esimest korda teada sain, et nii saab ka, et meestele meeldivad mehed ja naistele naised. Mina olen sündinud ikkagi unistama printsist valgel hobusel. Ma isegi ei ole aru saanud, miks ma pole varem seda teemat korralikumalt uurinud? Sest mul ei ole ju korralikku faktidele üles ehituvat seisukohta, peale selle, et ma elasin Islandil ja seal jällegi, pole see probleem. Mitte nagu siin. Need lõputud jutud sellest, kas homod ja lesbid on haiged inimesed ja nad peaks lihtsalt normaalseks hakkama? Ometigi olen sellest kuulnud, et sellele on kindlasti mingi muu seletus, kui see, et tegemist on haiguse või valikuga.

Seega, ma tegin seda – guugeldasin seda teemat. Ma võin teile ka siia lingi panna: http://lesbianlife.about.com/od/comingoutadvice/a/Causes.htm, siis saate ka lugeda, kas homo- või heteroseksuaalsus on kuidagi tellitav… Ma isegi ei hakanud eesti keeles otsima seda materjali, kartes et perekond Helme ja jüngrid on sellise teabe interneti avarustest ära peitnud oma salaseireprogrammiga (see on nali).

Tegelikult on mul sellest teemast kõrini, nagu ka Tõnis Niinemetsal, kes oma monokomöödias “Ämbrisse astumise ajastu” mainis kohe alguses ära, et kooseluseadust tema lavalviibimine ei puuduta. Fuhh. Tõesti, kui kaua võivad avaliku elu tegelased endale niiviisi häbi teha? Korralikke argumente neil ei ole ja piibel ei ole meil teatavasti kehtiv seadlusandlusdokument.

Piiblis ei ole ju tegelikult otseselt ka midagi kirjas, mis ütleks, et jõukas homopaar ei võiks abielluda ja lapsendada 5 last, et teha nende elu paremaks. Nende eesti konservatiivide õnneks toimub lõviosa nende hingemure arutelust eesti keeles, sest rahvusvahelisele pinnale jõudes hääletaks mina pärlipoisid oma erakonnaga kippelt eestlaste hulgast välja nagu nemad Kaljurannagagi teha tahtsid. Mis asi on eestlane üldse? Kõigepealt tuleb defineerida eestlase olemus. Sellega ma ei viitsi alustada…

Lisaks Tõnis Niinemetsa start-up komöödiale sattusin ma teatrisse ka ühes Eesti armsaimas asulas – Haapsalus. Tüki pealkiri oli “Mina, Orlando” ning selle maailma tõi Haapsalu kultuurikeskuses inimesteni Haapsalu Teatristuudio lavastaja Marion Unduski juhendamisel.

Näidendi autor Piret Jaaksi teos oli kokku pandud Virginia Woolfi “Orlandost” ja Läänemaa naiste elulugudest, mille kandsid ette mitte näitlejaks õppinud (vähemalt minu teada) seitse naist. Ja siinkohal rõhutan ma seda mitte näitlejaks õppimist kui komplimenti. Sest nendes oli see teatrikoolitudengile omane kirg ja ärevus, aga ometi olid nad hilisteismeliste noorte vemmeldavast elujanust juba tunduvalt rohkemate südamelöökide võrra kogemusi kogunud.

Üks mu Islandi lavastaja ütles, et inimestele meeldib kui nende ette tuuakse teine inimene ja lubatakse tal teda ilma häbita vaadata. Neid seitset naist laval jälgides tuli mulle see lause meelde. Nende sooritus oli pühendunud, kuid neil puudusid sama põlvkonna näitlejate vilunud maneerid. Selle asemel oli hoopis see vemmeldav elujanu ja põnevus, mis andis mulle, naisterahvale, kes ka ühel hetkel samadesse kingadesse jõuab (rääkides vanusest), lootust, et kogu aeg on võimalik hoida end noorena. Samas käekotikeses kanda kaasa elukogemust ja värskendavat uut.

Nii palju Naist ühe õhtu jooksul laval näha – seda pole minuga Eestis juhtunud. Ja ma mõtlen, et äkki see on sellepärast, et teatrikooli sisse astudes öeldakse tüdrukutele, et poisse on palju rohkem vaja ja naistele pole rolle ja siis need kenad neiud äkki muutuvadki mehelikuks… Ma ei mõtle seda mõtet siin lõpuni, sest tahan hoopis jõuda ühe häbitundeni. Selleni, kuidas Haapsalu minu poole näpuga viibutas ja ütles häbi-häbi.

Helmete (EKRE poliitikud Mart ja Martin Helme – toim.)poliitilise karjääri edenduse taustal tundus mulle lootustandev, et ühes Lääne-Eesti väikelinnas on võetud nõuks öelda, et see kes kellega käib ei ole kindlasti mitte kellegi teise arutada. Ma olen küll elanud Islandil, kus minu pere head tuttavad on lesbipaar oma imelise 8-aastase tütrega, kellel läheb elus igati hästi, ka siis kui tal on kaks ema.

Islandil on ka geiparaad, mis muidugi minu meelest on nats naljakas, sest ma tahaks siis ka heteroparaadi, aga seal on see rohkem selleks, et saaks pidu. Kui on vaja pidu küll põhjuse leiab. Islandil oleks Helmed nii läbi hekseldatud ajakirjanduse ja ka rahva poolt, et nad ei julgeks häbi pärast oma nägu avalikult näidata.

Ja sellise helge (mitte Helme) mõtlemisega tulin ma ka Islandilt tagasi põmmdi kooseluseadusvaidlusrüppe ja hakkasin kuulma kuidas Aino sealt nurgast ja Peep siitnurgast ei suuda uskuda, et sellised haiged inimesed… Mulle hakkas tunduma, et mida kaugemale äärealale me pealinnast liigume, seda kitsama silmaringi ja teadmistega eesti inimesed on… Ja siis tuleb väike armas Haapsalu, kes ütleb, et kammoon – meie jaoks ei ole see poliitika, kui vaieldakse inimese bioloogilisest kooslusest tekkivate omaduste üle. Ma olen siiamaani üllatunud ja veidi on mul isegi häbi, et oma eelarvamustega olen üldistanud end teatavas mõttes Helmeks.

Ma olen oma õppetüki saanud, mis lõppes guugeldamisega. Haapsalu kultuurikeskus, Teatristuudi ja 7 naist, ma olen tänulik.”

2 Responses to "Näitleja Kirsti Villard: Haapsalu Teatristuudio etenduse “Mina, Orlando” naistes oli kirge ja ärevust"

  1. Valeri   3. juuli 2016 at 12:58

    Rommi öeldakse et tugevad lähevad edasi nõrgad annavad alla.Ole esimene.

    Vasta
  2. Maret   13. aug. 2016 at 22:33

    Eks inimesed ela nii kuidas ise tahavad!Ka meie linnas on lesbisid,aga las olla,kui nad kedagi sega!

    Vasta

Leave a Reply