Neeme Suur: Jah, maavalitsused kaovad, aga maakond ei kao kuskile

Lääne maavanem Neeme Suur kirjutab oma blogis riigireformist ja sellest, mis maavanematest ja üldse maakonnast saab.


Neeme Suur
Lääne maavanem


 

Neeme Suur.
Neeme Suur.

Maakond ja riigi esindatus maakonnas jäävad püsima 

Aasta alguses tegin ettepaneku Läänemaale ühe omavalitsuse loomiseks.  Mind ajendas teadmine, mille tollal sain ministeeriumist koosolekult. See oli teadmine sellest, et maavalitsused enam samal viisil ei jätka. Läksin Omavalitsuste Liidu üldkoosoleku ette ja ütlesin – hea rahvas, maavalitsusi  ja maavanemaid  praegusel kujul enam varsti ei ole. Selleks et maakonna tase tühjaks ei jääks, et omavalitsused ükshaaval hulpima ja omavahel kemplema ei jääks, oleks tark moodustada maakonda üks omavalitsus. Minu ettepanek ei leidnud toetust.  Ei omavalitsusjuhtidele ega ka muule rahvale ei mahu hästi pähe, et üks omavalitsus maakonna suurune on.  Inimesi ehk olekski parasjagu, vahemaad on aga sellised, et teise otsa rahvast omaks tunnistada ei taheta. Maakonna mõistes omaks küll, aga valla mõistes küll mitte.

Nüüd siis toimus järgmine Omavalituste Liidu üldkoosolek, kus ministeeriumi ametnik selle jutu, mida mina pool aastat tagasi rääkisin, üle kinnitas. Jah, maavalitsused nende praegusel kujul on plaanis ära kaotada. Nagu öeldi, siis 2019. aasta algusest. Riigiametnikust maavanem on ka plaanis ära kaotada. Maakond ise aga ei kao kuskile.

Maakonda jäävad alles ka teiste riigiasutuste esindused, uuesti räägitakse n-ö „riigimajade“ loomisest igasse maakonda.  Pensioni asju, maa-asju ja metsa-asju saab edaspidigi Haapsalus ajada.

PRIA menetleb taotlust ja keskkonnainspektsioon ajab reostajaid taga. Politsei valvab korda ja pääste kustutab tuld. Inimesed pannakse paari ja isikut tõendav dokument antakse kätte ikka Haapsalus.

Omavalitsuste Liit saab ülesandeid juurde

Maavalitsusest päris palju  tööd liigub üle omavalitsuste liitu. Maakonna haridustööd – näiteks koolide aineolümpiaade ja ainenõukogude tööd  hakkab korraldama omavalitsuste liit, samuti kultuuritööd ja noorsootööd. Maakonna arenduskeskus antakse omavalitsuste liidule, ühistranspordi korraldamine ka. Maavalitsus tema praegusel kujul kaob ära, omavalitsuste liit aga saab juurde oluliselt tööd ja ülesandeid. Juhul, kui maakonnas saaks olema üks omavalitsus, siis oleks see  kõik lihtsam ja kindlam. Praegu aga langeb põhiline rõhk omavalitsuste liidule. Maakonna rahva jaoks aga ei tohiks suurt midagi muutuda – teenused jäävad maakonda alles, nagu nad seni on olnud.

Arenguks on vaja kokkulepeid

Omavalitsuste liit hakkab koostama ka maakonna arengustrateegiat. Seni  tegi seda maavalitsus. Maakonna strateegial on kokkuleppe roll ja raha suunamise roll. Kuna palju vajalikust rahast tuleb väljastpoolt  – riigilt või Euroopa Liidult, siis on vaja kokku leppida, mida ja millal teha, mida ükshaaval teha ja mida üheskoos.  Edaspidi peab see kokkulepe sündima ja kirja pandama omavalitsuste liidu juhtimisel.

Kui nüüd küsida, et kas “peaga või peata” ehk kes on siis „maakonna kuningas“ – nagu Lääne Elu seda oma juhtkirjas hiljuti küsis – siis vastus on: juhul, kui maakonda ühte omavalitsust ei teki, siis on see „maakonna kuningas“ omavalitsuste liidu esimees. Teda oleks õige ka uueks maavanemaks kutsuda.  Omavalitsuste poolt paika pandud maavanem oleks kõvema kohaliku mandaadiga, kui praegune – nn “ülevalt alla määratud maavanem” – selles on Lääne Elul õigus. Tema korraldada saaksid olema ühised tööd ja tegemised maakonnas. Tema ülesandeks oleks omavalitsused ühise laua taha tuua ühist asja ajama – alates  maakonna investeeringute nimekirja koostamisest kuni maakonna laste laulupeole viimiseni. Tema ülesandeks saaks olema ka riigiasutustega suhtlemine ja maakonna huvide esindamine suhetes valitsusega.

Juhul, kui maakonda oleks tekkinud üks omavalitsus, siis oleks selline küsimus  – kas peaga või peata – üldse ära jäänud.  Praegu peame aga hea seisma selle eest, et omavalitsuste liit pakutava rolli ka välja kannab. Vastasel juhul on “peata”.

Selline seis oleks aga halb. Nimelt on kavas hakata kohalikke arenguplaane siduma riigieelarvega. See on siiamaani olnud kohaliku arengu tagamisel kõige nõrgem koht – meie siin teeme plaane, aga nemad seal meie ettepanekuid arvesse ei võta. Nüüd on plaanis riigieealrve koostamine siduda selle nn loodava regiooni tasemega ehk siis nii nagu praegu riigieelarve koostamise käigus räägivad ministeeriumid läbi oma eelarvete osas, nii hakkaksid edasipidi regioonid läbi rääkima oma investeeringute osas.  Regiooni tase saab oma sisendi aga maakonnast. Kui maakond kokkuleppeid ei tee ja oma huve ei kaitse, siis kannatavad kõik.

Regionaalsed ametid – kas neli või kuus?

Riigiametnikust maavanem aga jah – vähemalt praegu ministeeriumi poolt kirja pandud plaanide kohaselt – lõpetab 2019 aasta alguses maakonnas tegevuse. Maakonda jäävad alles teised riigiasutused ja inimesi teenindavad üksused (nn riigimaja, politsei ja pääste jms),  maavalitsuste asemele aga luuakse riigi regionaalsed ametid,  mida saab olema neli  või kuus, oleneb kuidas otsusele jõutakse. Järelevalvet korraldama ja maakona taseme planeeringuid koostama hakatakse regioonide kaupa (meenutage maakonna planeeringu koostamist, teenuskeskuste määramist ja Nõvale ja Noarootsile saarelise staatuse andmist J).

Mõned ametnikud, kellel ühes maakonnas piisavalt koormust ei ole, saavad käima külakorda.  Maakondade arengukavad võetakse regiooni tasemel kokku, pannakse nendest omakorda  kokku regionaalne arengulepe ja see seotakse ära riigieelarvega. Nii loodetakse luua olukord,  kus kohaliike plaane ka otseselt riigieelarve koostamisel päriselt arvesse võetaks. Sellist esialgset plaani tutvustas meile rahandusministeeriumi ametnik Omavalitsuse Liidu üldkoosolekul.

Mis ohud selle protsessiga kaasas käivad? Kõigepealt võib-olla see, et kui maakonna arengustrateegia koostatakse kava kohaselt ka edaspidi maakonnas – omavalitsuse liidu poolt – siis maakondade planeeringuid hakatakse koostama tegelikult regioonide kaupa.  Regiooni tasemel koondatakse ka maakondade arengustrateegiad ja antakse sisend riigieelarve protsessi.  See tähendab, et maakonna esindajad peavad planeeringute koostamisel ja regionaalsete investeerimiskavade koostamisel väga hoolikalt silma peal pidama, et oma maakonna huvid hästi esindatud saaks.

Miks see kõik hea võiks olla? Hea see on sellepärast et omavalitsuslik toimetamine, ehk siis lihtsamalt öeldes – kohalik tahtmine ja tegemine saab oluliselt jõudu juurde.  Omavalitsustele  antakse juurde ülesandeid, raha ja inimesi, millega neid ülesandeid täita.  Kohalikud kokkulepped saavad mängima tähtsamat rolli nii kohaliku kogukonna  eluolu kujundamisel, kui laiemalt riigi juhtimises. Sellega suureneb lootus, et kohalik elu maakondades püsib, kasvab ja areneb.

Kommenteeri