Vaata kaardilt: Geoloogiline ülevaade pakub välja viis Noarootsi otseühenduse trassivarianti

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi geoloogia osakonnas on valminud ülevaade Haapsalu Tagalahe geoloogilistest tingimustest. Välja on pakutud viis varianti, kuhu otsetee võiks ehitada.

Püsiühenduse ehk otsetee rajamine võimaldaks lühemat ja kiiremat liiklemist aasta ringi. Võimalikku püsiühendust Uuemõisa alevikust üle Roograhude ja Paskarahude Tahu külasse näevad ette Ridala ja Noarootsi valdade üldplaneeringud ja Lääne maakonna planeering.

Uuringu koostaja Argo Jõeleht märgib, et töö eesmärkideks on Haapsalu Tagalahe piirkonna kohta koondada varasemate geoloogiliste uuringute andmed ning geoloogilistest tingimustest lähtuvalt pakkuda välja alternatiivseid püsiühenduse trassi variante.

Ala geoloogilisest ehitusest ja mõningatest keskkonnaaspektidest lähtuvalt pakkus Jõeleht välja neli trassivarianti Haapsalu ja Noarootsi poolsaare vahelise püsiühenduse kulgemiseks

noarootsi kanal

Trassialternatiivid 1A ja 1B (vt graafikust) tuginevad Ridala valla üldplaneeringus toodud variandil. Trassi pikkus rannast rannani on ligikaudu 2 km, millest avaveel kulgevad trassid vastavalt 1,1 km ja 1,2 km.

Trassi Haapsalu poolsetel laidudel (Väike Roograhul ja Roograhul) on tõenäoliselt moreenist tuum ja neil saaks ilmselt rajada teetammi. Põhjapoolsete laidude (Paskarahud) pinnased vajavad täpsustamist. Veealadel võib esineda savipinnaseid paksusega 0,5–1,5 m.

Trassialternatiiv 2 on lühim teekond Haapsalu kesklinnast Noarootsi poolsaareni. Trassi pikkus rannast rannani on 1,5 km. Variant väldib ravimuda maardlale liiga lähedale sattumist. Trassil esineb viirsavi, eeldatavasti on savi ja aleuriidi kihtide paksus 2–3 m.

Trassialternatiiv 3 kulgeb Herjava külas asuva Silmanina poolsaare ja Noarootsi vahel. Trassi kogupikkus Haapsalu ja Noarootsi vahel on teiste variantidega võrreldes oluliselt pikem, kuid avaveel kulgev lõik on lühim (0,65 km). Sarnaselt variandile 2 esineb ka selle trassi veealal tõenäoliselt savipinnaseid paksusega 0,5–1,5 m.

Trassialternatiiv 4 on sarnane alternatiivile 2 kulgedes mudamaardlast läänepoolt. Trassi pikkus rannast rannani on 1,6 km. Võrreldes alternatiiviga 2 on vesi veidi sügavam ja savikiht kuni ühe meetri võrra paksem.

Geoloogiliste tingimuste osas on trassid sarnased. Kõigil alternatiividel esineb tõenäoliselt savipinnaseid mingites lõikudes (eeldatavasti praegustel veealadel paksusega vähem kui 2 m, trassil 4 vähem kui 3 m), kuid teades nende pinnaste levikut saab nendega ehitusel arvestada. Trassile 1 jäävatel laidudel ja Silmanina poolsaarel on tõenäoliselt moreenist tuum (vajab puurimistega kontrollimist).

Olulisemad piirangud trassivariantidele tulenevad looduskaitselistest aspektidest. Kõik trassid kulgevad osaliselt läbi Silma looduskaitseala (kaitsealuste liikide levialasid võib õnnestuda vältida trasside maismaalõigu hoolikal planeerimisel).

Trassi alternatiivide piirkonnas on laht madalaveeline (enamasti alla 1 m), kuid kuna Haapsalu lahe sisemine osa (Uuemõisa, Tahu ja Saunja lahed ning Sutlepa meri) on Matsalu lahe kõrval Väinamere olulisemaid mageveekalade sigimisalasid, siis tuleb püsiühenduse rajamisel vältida tehnilisi lahendusi, mis vähendavad veevahetust lahes.

Leave a Reply